Millisena jääb meelde möödunud aasta? Mis toimub vallavolikogu istungitel? Kuidas saaksid elanikud vallaelus rohkem kaasa rääkida? Nendele ja mõnedele teistelegi küsimustele vastab Viimsi vallavolikogu esimees Taavi Kotka.
Kuidas võtaksite lühidalt kokku möödunud aasta Viimsi vallas?
Möödunud aastal mõjutas meie kõikide elu COVID-19 viirus, mis dikteeris, mismoodi me käitume, töötame, sööme ehk siis varasemate aastatega seda erilist aastat võrrelda ei ole mõtet. Uue elukorraldusega kohanemine oli kindlasti paras peavalu ning paljudel said pihta sissetulekud, mis suurendasid üldist stressi veelgi.
Lisaks COVID-19-iga seotud muredele on vast kõige olulisem, et valla kulubaasi suudeti kevadel kiiresti vähendada, mistõttu finantsiliselt tuldi toime ja eelarve jäi isegi väikesesse ülejääki.
Rääkides lähemalt volikogu tööst, siis millised teemad istungitel kõige rohkem kirgi kütavad?
Nagu ikka on volikogus koalitsioon ja opositsioon. Kuna koalitsioon koguneb mõni päev enne volikogu istungit ja vaidleb omavahel küsimused läbi, siis koalitsiooni poolt istungitel enam väga kirglikke sõnavõtte ei ole. Peamiselt võtavad seal sõna opositsiooni liikmed, sest volikogu istung ongi see koht, kus nemad kaasa rääkida saavad. Peamiseks teemaks on kindlasti planeeringutega seonduv.
Ka koalitsiooni sees on kolme aasta jooksul olnud paar teemat, mille osas on esinenud tugev eriarvamus. Näiteks, kas peaksime raamatukogu pinna rentima või ehitama mere kaldale uue maja. Aga üldjuhul suuri lahkarvamusi ei ole. Ei saa küll öelda, et kõik otsused sünnivad suures üksmeeles, aga isiklikuks läheb asi väga harva.
Koalitsiooni mittekuuluvad volikogu liikmed heidavad ette, et opositsiooni arvamusega ei arvestata. Milliseks hindate arutelude kvaliteeti volikogu istungitel ja komisjonides?
Opositsioon ei saakski midagi muud väita, sest vastasel juhul nad ei oleks opositsioon. Kuid meil on kindel reglement, mis on volikogu liikmete poolt omaks võetud, et kui mitu küsimust, sõnavõttu ja repliiki igaüks öelda saab. Mind on kritiseeritud, et ma annan opositsioonile liiga palju sõna, aga volikogu koosolekul on kõik liikmed ikkagi võrdsed ja erinevalt riigikogust mikrofone ei vaigistata.
Arutlusel on olnud punkte, mis vajavad sügavamat käsitlust (nt arengukavad) ning siis on kõikidele volinikele antud ka rohkem küsimisvõimalusi, aga üldiselt on meil toimiv distsipliin, et kõik toimuks reeglite piires ja viisakalt.
Kuidas tasakaalustate arutelusid, kui istungi päevakorda tuleb punkt, millega on seotud mõni volikogu liige?
Siin on väga selge printsiip – vallavolikogu liige, kellel on päevakorra punkti suhtes isiklik huvi, lahkub ruumist, olgu see ruum siis virtuaalne või füüsiline. Aastas võib olla umbes 3–4 juhust, kus kerkib esile mõni teema, millega volikogu liige on seotud. Kas on oma külaga seoses mingi teema, kinnistu detailplaneeringuga seotud küsimus või näiteks toetuste teema. Vallavalitsuse ametnikud jälgivad samuti kulli pilguga, et huvitatud osapool vastavas arutelus ei osaleks.
Mis Teile vallavolikogu esimehe töös seni kõige suuremat väljakutset on pakkunud?
Minu suurim eesmärk volikogu esimehena on olnud see, et volikogu oleks toimiv tööorgan. Et me ei raisaks aega võimuvõitlusele ja nägelemisele, et istungitel valitseks distsipliin ja vastastikune austus.
Mind kui vallavolikogu liiget on aga alati väga huvitanud, kas meil on võimalik valla juhtimist strateegilisemaks teha, nii et meil on pikaajalised rahavood ja eesmärgid ning plaan, mismoodi me neid täidame. Kas suudame juhtimist planeerida ette rohkem kui kaks aastat. Kõikjal see seni õnnestunud ei ole.
Meil on väga häid näiteid kommunaalvaldkonnast, näiteks trasside uuendamine ja tänavavalgustuse projektid, mis on nii eelarve kui ka tööde mõttes väga hästi planeeritud. Samuti oleme saanud oluliselt paremaks finantsjuhtimise ja eelarvestamise, aga kindlasti on kohti, mida saab parandada ja kus ei ole veel nii head nähtavust.
Kas ja millist tagasisidet ning mis teemadel vallaelanikelt peamiselt saate?
Igapäevaselt aitab inimesi ikkagi vallavalitsus ja selliste igapäevateemadega nagu lasteaiad, koolid, toetused jne volikogu liikmete poole ei pöörduta. Volikogu liikmed saavad kõne üldjuhul alles siis, kui teemad venivad või ei olda rahul tehtud otsustega.
Palju segadust tekitab ka see, et Viimsi vallas ei ole ainult vald, vaid näiteks ka RMK oma metsadega ja transpordiamet oma teedega. Mitmete probleemide korral ei ole konkreetse järelevalve, loa või ümberehituse läbi viimine valla pädevuses, aga kuna see juhtub oma kodu lähedal, siis on loogiline, et tekitab arusaamatust, et miks vallavalitsus ei tegutse.
Tihti jõutakse Facebooki Viimsilaste grupis juba väga emotsionaalseks minna ja ka volikogu liikmed ennast käima tõmmata, kui selgub, et probleemile on üks või teine loogiline selgitus. Sotsiaalmeedia ajastu toob kaasa suhtumise, et kõike peab saama „kohe ja kiiresti“ ehk siis kõige olulisem on emotsioon ja selle hetkeline väljaelamine, mitte analüüs, valikute võrdlemine ja lahendus. Need on igavad teemad ja võtavad aega, aga meil kõigil on ju oma elu ja kiire-kiire.
Kas ja kuidas saaksid elanikud vallaelus rohkem kaasa rääkida?
Mõeldes vallaelus kaasarääkimise peale, pöördub paljude pilk kaasava eelarvele juurde. Sinna laekunud ideed ongi kõik tegelikult head, sest aitavad märgata vajadusi, mida vallaametnik või volikogu liige igapäevaselt ei näe.
Aga mida vallavolikogu rohkem teada sooviks, oleks pigem vallaelanike meelsus ja eelistused: millises vallas inimesed elada tahavad. Kas me tahame, et see oleks maksimaalselt roheline? Kas me tahame, et meie koolide õpilased saaksid Eesti parima hariduse? Viimasel juhul peaks näiteks maksma õpetajatele 200–300 eurot rohkem palka kui mujal. See oleks väga oluline investeering, aga kui me teame, et see on rahva tahe, siis see aitaks vastavat otsust teha. Just suurtes küsimustes on vallaelanike tugi ja nende meelsuse tajumine eriti tähtis.
Suurte ideede juures peab rääkima ka suurest probleemist. Täna ei ole jätkuvalt 16–20% inimestest, kes vallas elavad, siia sisse kirjutatud. Jah, nõukogude ajal võis olla au asi riiki petta, aga tänases Eestis on omavalitsuste suurim sissetuleku allikas üksikisiku tulumaks, mis makstakse palgalt ja mitte dividendidelt. Summana on see täna natuke üle 30 miljoni euro aastas, aga võiks olla ausa sissekirjutuse korral ca 5 miljonit rohkem. Selle eest saaks õpetajatele maksta lisatasu või rahastada kümneid kaasava eelarve ideid jne. Ehk siis, kui me räägime elukeskkonna paremaks muutmisest, siis üks võtmekohtadest on ka maksudena oma kodukohta panustamises.
Kuidas lahendada dilemma, kus ühelt poolt on Viimsi kasvav vald ning siia soovitakse elama tulla ja teiselt poolt on kõlanud hääli, et tänaseks saavutatud elanike arv on optimaalne ja seda ei peaks kasvatama?
Üks asi, millest meil kõigil on vaja aru saada, on see, palju vallas inimesi on ja kui suureks vald üldse kasvada saab. Praegu on Viimsis rahvastikuregistri järgi pisut rohkem kui 21 000 elanikku, aga kui loeme kokku Viimsis „magavad mobiilid“, siis on see üle 24 000. Lisaks peame vaatama, kui paljudele on müüdud ehitusõigusega krunt, aga kes pole veel ehitama hakanud ja siia kolinud. Sel juhul kasvab number juba üle 30 000.
Juhtumuslikult oleks üldse kõige parem viis planeerida lasteaia- ja koolivõrgustikku, kui me saaksime mängida mingi kindla tulevikunumbriga. Näiteks aastaks 2030 optimeerime Viimsi 30 000 elaniku jaoks. Siis on piisava täpsusega teada, mitu lasteaia- ja koolikohta on vaja, kui suur peab olema õpetaja palgafond, palju saab olema maksutulu, kas raamatukogu on piisavalt suur või väike jne.
Tänane volikogu kindlasti ei olnud võimeline seda numbrit kokku leppima, aga kui see teadmine on olemas, siis see hõlbustaks investeeringute planeerimist.
Täna on Haabneeme ja Viimsi alevike, Miiduranna sadama ning Selveri ja Statoili vahelise ala saatus otsustamata. Kui sinna tekivad elamud, siis see suurendab samuti elanike arvu. Samas annab see võimaluse lõpuks ometi tekitada Viimsile keskuse kohvikute, baaride ja teenindusasutustega. Keskuse, kuhu saab lõpuks tekitada ala, kuhu iga-aastaselt panna Viimsi jõulukuusk.
Tegelikult on see üks olulisemaid küsimusi, kui suureks lasta Viimsil paisuda, ja kindlasti järgmiste valimiste võtmeküsimus. Erinevad nimekirjad tulevad erinevate ettepanekutega ja iga kodanik saab ise poole valida. Kindlasti ei ole keegi selle vastu, et Viimsi peab jääma roheliseks, soovime siia rohkem alleesid ja puiesteid. Neid annab ehitada, aga see soov peab olema vallaelanike sõnum tulevasele volikogule.
Viimsit on nimetatud ka Tallinna elitaarseks magalaks. Mida saab ja peab vallavõim tegema, et Viimsi elanikele rohkem kodulähedasi töökohti tekiks?
COVID-19 näitas väga hästi, et Viimsi on ideaalne kodus töötamise piirkond. Siin on vaikne ja roheline, igaühel on võimalk minna jalutama ja sporti tegema. Kuna tulevik ongi kahtlemata rohkem kodus töötamine, siis kodu ongi su töökoht, sul ei ole vaja enam kodulähedast töökohta. See teema on ülehinnatud, sest kas me tegelikult ise tahaksime siia tootmisettevõtteid ja saekaatreid, mis teevad lärmi ja müra? Mina vastan ei. Viimsi peakski olema ideaalne kodus töötamise piirkond.
Ligi 60% valla tegevuskuludest läheb haridusele. Milliseks hindate meie lastele Viimsi koolides antavat õpet ja millele tuleks koolisüsteemis rohkem tähelepanu pöörata?
Meie lakmuspaber on ikkagi riigieksamid ning Viimsi gümnaasium on väga kõrgel tasemel, kui me ei arvesta matemaatikat. Tänase Viimsi haridussüsteemi probleem ongi kehv matemaatika ja tõenäoliselt selle tuules ka teiste reaalainete kehvem võimekus. See on suur puudujääk ja karuteene meie laste tulevikku silmas pidades. Sisseastumiskatsed ülikoolidesse toimuvad peamiselt riigieksamite põhiselt. Kui matemaatika riigieksami hinne pole hea, siis sa näiteks IT-sse sisse ei saa ning nii paneme laste jaoks mitu head palka maksvat tulevikuvalikut kinni. Siin on vaja peeglisse vaadata ja taset tõsta. Selle sõnumi olen andnud ka koolijuhtidele.
Millised plaanid on vallavolikogul väga laias laastus alanud aastaks?
Käimas on valimiste aasta, mis tähendab, et radikaalseid samme keegi astuda ei julge, sest kardetakse pahandada oma valijaid. Samas otsuseid on vaja teha.
Suures plaanis on meil vaja tagada vaktsineerimine ning tervisekriisist välja ronida. Volikogu muidugi vaktsineerimise puhul väga midagi teha ei saa, küll aga saab kaasa rääkida selles, kuidas me senikaua toimime, kas koolid on varustatud kaugõppevõimalusega jne.
Minu eesmärgiks on ka sel aastal tagada töövõimeline volikogu, kes ei raiskaks aega kähmlustele ja valimisvõitlusele ning teeks oma tööd korrektselt.
Kui lõpetuseks püüda natukene prognoosida, siis milline on Teie nägemuses Viimsist aastal 2030?
Elan unistusega, et me suudame kokku leppida, kui suureks Viimsi kasvab, suudame sellest kokkuleppest ka kinni hoida ja ehitame infrastruktuuri sellele vastava. Oleks loogiline Viimsi ja Haabneeme liita üheks tervikuks, et kogu nendevaheline ala saaks planeeritud ja hakkaks kuju võtma, et tekiks Viimsi keskus ja sellega ka rohkem kodulähedasi teenuseid. Kuid kindlasti ei näe ma sellel alal tornmaju ega uut Lasnamäge.
Samuti unistan, et suudame hariduskvaliteeti tervikuna Viimsis tõsta, mille tulemusena Viimsi gümnaasium tõuseks püsivalt TOP 10 gümnaasiumiks riigieksamite tulemuste põhjal. Eks väiksemaid soove ole veelgi, aga need on juba teisejärgulised.
