Tekst: Markus Maasing, arhitekt
Olen Viimsi vallas elanud 17 aastat. Mäletan, kui olin väike ja isa ütles, et Viimsi on rikas vald ja võiks välja näha ka rikas. Aga miks näeb ta rikas välja ainult siis, kui üle aia kellegi hoovi piiluda?
Viimsi vald on valglinnastumise ohver. Valglinnastumise termin vihjab struktuuri laialivalgumisele ning on halva ja/või puuduliku planeerimise vili. See soodustab autokeskset ja jalakäijavaenuliku linnaruumi, mõjudes seejuures kurnavalt energiatööstusele. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib struktuuri kui „terviku koostisosade asetust, paigutust ja liitumise v. seostumise viisi, (sise)ehitust“. Kui meil puudub struktuur, ei saa me rääkida toimivast vallast, alevikust ja külast, vaid pigem erinevate mänguasjatootjate mänguklotsidest, mida omavahel kokku panna ei saa.
Kristjan Piirimäe kirjutas juba aastal 2005 Õhtulehes nii: „Pealetungiva linna eest on sunnitud taanduma nii metsik loodus kui ka maaelu. Sellega hävib linna tagamaa: põllumajandus, puhkepaigad, loodusressursid. Need, kes mõni aasta tagasi Viimsi valda kodu ehitasid, püüdes elada maal, peavad nüüd pettuma – jäänud on veel vaid üks heinamaa! Tallinnast välja valgunud poolurbaanne hajaasustus, mida esindavad kiirteed, lõputu majadevõrk ja suured ostukeskused, on muutnud maastiku ühetaoliseks, igavaks, mõttetuks.“
See võtab valglinnastumise hästi kokku ja on 17 aastat hiljem ikka veel päevakohane. Samas annab ta ka kohe juhised, mida peaks teistmoodi tegema.
Viimsi pole enam ammu piiritsoon, aga millegipärast on kaldaäärne avalik ruum täiesti kasutuseta (välja arvatud Haabneeme rand) ja tihti ka piiratud ligipääsuga (Miiduranna sadam, endine kalatööstuse ala, tarastatud kogukond Miidurannas). Paljuski on selles süüdi ka erastamise ajal tehtud otsused, mis täna maksavad kätte. Tallinnas on mereääre avamisel edusamme tehtud näiteks hiljuti valminud Kalaranna promenaadi näol. Viimsi keskus vajab samuti rannapromenaadi, mis ühendaks Pirita randa Haabneeme rannaga. Pakun magistritöös välja ka klindipealse promenaadi, mis saaks alguse mõisapargist ning lõppeks tuletorni juures. Põhjakonna trepp on õnnestunud projekt, kuid klint vajab rohkem ühendusi ja eksponeerimist.
Võimalikud lahendused
Kolm olulist ala, mis mingi hetk kindlasti arendajate huviorbiiti satuvad (ja on juba sattunud), on: Miiduranna sadam, naftaterminali ala ja endine kalatööstuse ala. Hetkel on tegemist tööstusaladega, mille taaselustamine äri- ja elupindadega on juba pikaaegne trend olnud nii meil kui välismaal. Miks ei võiks Miiduranna sadamast saada Viimsi Noblessner ja kalatööstuse alast näiteks Viimsi Telliskivi kvartal? Vanade tööstushoonete säilitamine ja taaskasutuselevõtt on tänases maailmas päriselt üks lihtne ja kerge samm rohelisema tuleviku poole. Samal ajal rikastavad vanad hooned meid ümbritsevat keskkonda ning annavad ruumile sügavust ja toovad esile ajastu kihte.
Jah, nii viimsilased kui ka vald on vastu uute elanike tulekule, sest kardetakse ummikuid ning privaatsuse ja roheluse kadu. Üks lahendus oleks see, et uued elamud, ärid ja teenused tuleb luua juba toimiva struktuuri lähedale ja vahele, mitte mitme kilomeetri kaugusele metsa sisse. Elanike arvu kasv toob kaasa mitmeid positiivseid nähtusi – suureneb teenuste valik ning ratsionaliseerub infrastruktuuri rajamine, lubades rohkematel inimestel nautida selle hüvesid taskukohaste hindadega. Sätestada tuleks linnaliku kasvu piir, mis ühel pool joont sunniks ruumi tihendama ning teisel pool joont säilitama poolsaare metsamassiive ja meie imelist loodust.
Kuigi rattateedest ja kergliiklejatest on viimasel ajal palju kirjutatud, tuleb seda teha ka Viimsi kontekstis. Liikuvus on oluline komponent tuleviku linnade planeerimisel. Mikroökonoomikast tuttavad terminid „pakkumine“ ja „nõudlus“ kehtivad ka linnaruumis. Mida rohkem autoteid ehitatakse ja läbilaskvust suurendatakse, seda rohkem tuleb ka autosid juurde. Teisisõnu, kui suurendada võimalusi liikuda teisiti, suureneb ka nende kasutajate arv (jalakäijad, ratturid, ühistranspordikasutajad). Turboringi asemele oleks võinud luua Viimsi keskväljaku ja sealt hiljem näiteks trammiliin Tallinna kesklinna viia.
Asustustiheduse poolest on Viimsi vald Eestis väga erandlikul positsioonil, seistes justkui üksinda kahe suure grupi vahel, suutmata otsustada, kas ta tahab olla tihe või hõre (vt illustratsioon 3). Viimsit ähvardab ruumiliste ideede defitsiit. Meil on puudu identiteet, visioon ja nägu. Milline see Viimsi olema peab? Lahendusi on muidugi mitmeid – mina pakkusin oma magistritöös välja kolm põhilise ideena: Miiduranna sadama ühendamise Sõpruse tee teljega; rohevõrgustiku, mis ühendab klindi ja mereäärse sanglepiku; mere ja klindi ühenduse.
- Miiduranna sadama ühendamine Sõpruse tee teljega annaks Viimsi keskusele tugeva selgroo mere ja klindi vahel. Ühendus peaks olema jalakäijatele ja säilitama võimalikult palju rohelust ning naftamahutid saab kujundada näiteks kunstikeskuseks (vt projekti Tank Shanghai). See siht survestaks ka Kirovi näidiskalurikolhoosi aegseid hooneid Haabneemes, mis jäävad sellele teljele ning annavad neile võimaluse uueks tulemiseks.
- Rohevõrgustik ühendab klindi, mõisapargi, naftaterminali ala, kalatööstuse ala ja rannaäärse sanglepiku. Nii tekib üks jätkuv roheline vöönd, kus sportida, jalutada või niisama aega veeta – justkui lineaarpark.
- Kolmas telg ühendab kalatööstuse ala klindipealsega ning pakutav trammipeatus aitab kaasa tihedama linnaliku keskkonna kujunemisele seal piirkonnas.
Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna magistritööl „Viimsi – valglinnastunud mitte-kohast kompaktse kohani“. Magistritöö tegeles linnaplaneerimisega kolmel eri skaalal: valla skaalal, Viimsi keskuse skaalal (Haabneeme, Viimsi, Miiduranna) ning mahuline eskiis viidi läbi kaubanduskeskuste ja endise staadioni alal. Juhendajad Andres Alver, Douglas Gordon ja Eik Hermann.
KOMMENTAAR
Endrik Mänd, Viimsi valla peaarhitekt
Noor arhitekt on hästi tabanud Viimsi aleviku keskuseala ruumilist olukorda, mis on tekkinud viimaste aastakümnete jooksul valla elanikkonna kiire kasvu ja pealinna regiooni linnaehituslike arengutrendide survel. Murekohti avab ta näilise lihtsusega ning „raviks“ pakub tänapäevasel ruumiloome võtestikul tuginevaid tugeva koha- ja kontekstitajuga lahendusi. Ausalt öeldes – ega EKA-s äsja magistrikraadi kaitsnud valla pikaajaliselt elanikult vähemat ootakski.
Autor esitab ruumilise nägemuse, kus heas tasakaalus on käsitletud kohalikku ja regionaaltasandit, tihedust ja hõredust, hoonestust ja maastikku. Isegi, kui põhja-lõunasuunalistel telgedel põhinev ristikujuline ruumistruktuur näib olevat varasemast ette antud, siis aktiivse keskusala laiendamine ühelt poolt mereni ja teisalt klindini annab sellele avarama ruumilise tähenduse, mis intuitiivselt sobib linnalähedase eneseteadliku kogukonna keskuseks.
Minu jaoks on ehk küsitav keskväljaku paigutamine tänaste kaubakeskuste vahelisele alale ringristmiku asemele. Just ringristmiku ümber koondunud kaubakeskused väljendavad kõige näkkukargavamalt autori kritiseeritud valglinnastumisele iseloomulikku ruumimuutust, mis muuhulgas tingis liikuvuse seisukohast olulise fookuspunkti nihkumise uude asukohta. Püüd anda sellele „mitteruumile“ inimmõõde on küll arusaadav ja tervitatav, aga keskväljakuna jääb see valesse kohta, olles vähetähenduslik ja irdudes üldisest ruumistruktuurist. Mõtestatust ei aita lisada ka pakutud trammiliini väänatud jõnks.
Valla vastse peaarhitektina on mul hea meel tõdeda, et ruumiloome teemad on kogukonnale südamelähedased ning äsja valminud elanike rahulolu-uuringu tulemuste põhjal saan väita, et minu süda lööb viimsilastega sarnases rütmis. Minu esmaseks ülesandeks on valla uue üldplaneeringu koostamise korraldamine ja kuigi üldplaneering, nagu nimigi ütleb, on võrdlemisi üldine dokument, tuleb selles mõnele piirkonnale pakkuda ka detailsemat linnaruumilist lahendust. Viimsi aleviku keskuseala on just selline koht ning olen üsna veendunud, et nii mõnigi juuresolevas artiklis avaldatud mõtetest leiab üldplaneeringus ühel või teisel moel kajastamist.
