Tekst: Aet Põld, keskkonna vanemspetsialist
Viimsi vallavolikogu võttis 18. oktoobri istungil vastu otsuse algatada menetlus kahe uue kohaliku tasandi looduskaitseala loomiseks Viimsisse. Üks kaitstav ala asub Lubja külas Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme maastikukaitsealade vahelisel alal (edaspidi Viimsi maastikukaitseala) ja teine Leppneeme külas Kelvingiga piirneval alal (edaspidi Kelvingi maastikukaitseala).
Looduskaitseseaduse kohaselt on uute kaitsealade loomiseks vajalik teostada ekspertiis loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendamiseks. Viimsi vallavalitsus tellis antud ekspertiisi bioloogi ja looduskaitsja Lauri Kleini käest. Ekspertiisi kohaselt leitigi, et kavandatavad kaitsealad on kohalike kaitsealade moodustamiseks igati põhjendatud ja looduskaitseseaduse järgselt on eeldused kohaliku kaitseala loomiseks neil olemas.
Kelvingi ja Viimsi maastikukaitsealade kaitstavad väärtused
Kavandatav Kelvingi maastikukaitseala laiub 22,37 ha suurusel alal ning Viimsi maastikukaitseala 224,2 ha suurusel alal ja on mõlemad põlised metsamaad. Kelvingi maastikukaitsealal kasvab põhjapool rannaastangupealne okas- ja segamets, ala keskel paikneb soine lehtmetsa vöönd ja ala lõunaosas Reinu tee ääres asuvad vanad okas- ja segametsad. Vanad kuusikud on väga väärtuslikud looduskooslused ja kõrge elurikkuse säilitamise potentsiaaliga. Kavandataval kaitsealal on suhteliselt vähe raiutud ja on seeläbi looduslikult mitmevanuseline, liigirikas ja tiheda alusmetsaga. Ekspertiisi käigus leiti alal ka loodusdirektiivi ilmelisi elupaigatüüpe, vähemalt kuus metsakuklaste ja samuti ühe musträhni „sepikoja“ puu.
Viimsi maastikukaitseala territooriumil leviv elurikas mets on küll erinevalt Kelvingi maastikukaitsealast olnud tugeva majandusmõju all, aga kannab siiski endiselt väärtuslikke looduskoosluseid. Ka seal tuvastati välitööde käigus loodusdirektiivi ilmelisi elupaigatüüpe, kaheksa metsakuklaste pesa, millest kuus linnakuna ja samuti ühe musträhni „sepikoja“ puu.
Oma olemuselt on mõlema moodustatava kaitseala näol tegemist oluliste põtrade ja metskitsede toitumis-, rände- ja varjealaga. Kelvingi maastikukaitsealal elab ja toitub püsivalt hinnanguliselt umbes 3–4 põtra ja vähemalt 7–8 metskitse ning Viimsi maastikukaitsealal 7–8 põtra ja vähemalt 10 metskitse. Läbi rändab mõlemalt alalt loomi aga veelgi rohkem. Lisaks põtradele ja metskitsedele elavad antud aladel nii rebased, hall- ja valgejänesed, metsnugised, oravad kui ka mitmed pisiimetajad. Samuti kasvavad maastikukaitsealadel suured varjulised puud, mis on kõrge potentsiaaliga nii röövlindude pesitsuseks kui ka mitmete nahkhiirte varjupaikadeks. Maastikukaitsealade piires on registreeritud viis nahkhiireliiki: põhja-nahkhiir, pargi-nahkhiir, veelendlane, tiigilendlane ja pruun-suurkõrv. Kavandatavate kaitsealade põhifunktsiooniks on looduse baashüve säilitamine, mis tähendab teisisõnu teistele liikidele sigimis-, varje-, toitumis-, rände- ja talvituspaikade pakkumist. Mitte vähem olulist rolli mängivad ka nendel aladel leiduvad mustikad ja seened, mis on kohalikele elanikele väärtuslikud looduse hüved.
Muuhulgas on kaitsealade ja metsade eesmärk puhta õhu säilitamine, vee talletamine ja ka tormikahjustuste vältimine. Kui Viimsi poolsaarel metsa poleks, oleksid siinsed alad tuultele palju rohkem avatud.
Loodavatelt kaitsealadelt võib ühtlasi leida mitmeid pärandkultuuriobjekte. „Kõik see väärib edaspidi eksponeerimist, et seeläbi saada osaks valla põnevast loodus- ja kultuuriloost. Uued maastikukaitsealad aitavad liita senised kohalikud kaitsealad tervikuks ja lisaks läbi tervise- ja loodusradade võrgu loovad võimaluse ühendada meie külad ja kogukonnad, tugevdades sidet looduse- ja ajalooga,“ lisas abivallavanem Alar Mik.
Vast kõige olulisem on aga antud kaitsealade moodustamisel nende roll tasakaalustamaks kogu valla mandriosa arengut ja muutes see sedasi kestlikuks. Need looduslikud põlised metsamaastikud vajavad oma liigirikkusega kaitset, olles oluliseks osaks Viimsi valla rohevõrgustiku terviklikkuse moodustamisel.
“Viimsi vallavalitsuse jaoks on meie metsade hoidmine väga oluliseks prioriteediks. Uute looduskaitsealade loomine aitab täiendavalt kaitsta sealset looduskeskkonda ja elurikkust. Kindlasti rajame sinna ka õppe- ja loodusrajad,“ ütles Viimsi vallavanem Illar Lemetti.
Kaitsealadele planeeritavad piirangud
Kaitsealale ei saa olema lubatud ehitada, väljaarvatud ehitised ja rajatised, mis on vajalikud kaitseala kaitsega seotud tegevusteks. Nende hulka kuuluvad ka puhkemajanduslikud rajatised. Olenemata tekkivatest ehituslikest piirangutest säilib võimalus olemasolevaid teid korras hoida. Lisaks on Lauri Klein ekspertiisis välja toonud ühe kaitsealade võimaliku piiranguna ettepaneku lubada kaitseala valitseja nõusolekul ulukite arvukust reguleerida, mis on teatavasti juba mõnda aega vallas probleemiks.
Põtrade ning metskitsede arvukus on pidevas kasvutrendis ja ületamas ökoloogilise taluvuse piiri. Nagu kaitsealade moodustamise ekspertiisistki nähtub on ainuüksi kavandatavad kaitsealad täna toidu ja elukohaks ligi 12 põdrale ning 18 metskitsele. Arvukuse suurusest tulenevalt on ka ulukite liikuvus suurem ning lähenev pikk ja pime periood ning talvised teeolud kujutavad kõrgendatud ohtu inimestele ja nende varale. Kuna looduslikke vaenlasi suurulukitel Viimsis pole, võib oodata vaid toidu puudusest ja haigustest tulenevat looduslikku regulatsiooni. Paraku on ka loomade loomulik ränne rohevõrgustiku mittetoimimise tõttu pea võimatu. Juba mõni aeg tagasi pöördus Viimsi vallavalitsus antud teemaga keskkonnaagentuuri poole, saamaks nende seisukohta põtrade arvukuse piiramise vajalikkusele Viimsi vallas ja pakkumaks võimalikke lahendusi antud teema lahendamiseks. Keskkonnaagentuuri vastuskirjast lähtub, et probleem antud teemaga on olemas, kuid ühtset head lahendit ei ole. Vanaviisi aga enam kaua jätkata ei saa ning suurulukite arvukuse reguleerimise osas vallas tuleb midagi ette võtta.
