Eelmisel aastal toimunud rahvaloendus andis taaskord kinnitust, et eestimaalased on jätkuvalt üpriski ükskõikselt meelestatud kõige uskumisega seoses, sest vaid kolmandik on mingi moel määratlenud oma religioosseid vaateid. Rahvaloenduse tulemustest ja ka meie ühiskonnas toimuvast võib siiski nii mõndagi huvitavat jätkuvalt välja lugeda, kui neid statistikaga kõrvuti panna.
Nii nagu elus ikka, ei ole mõistlik rõhuda sellele, kes me ei ole või mida meil pole. Nõnda tuleb hoopis püüda näha seda ja mõista, kes me oleme ja mis on meie rikkuseks rahvana, ühiskonnana ja kogukonnana.
Peagi on algamas advendi- ehk jõuluootuse aeg, mis on selgelt kristliku traditsiooni osa, sest nimetuski sellele ajale tuleb ladinakeelsest väljendist adventus Domini ehk Issanda tulemine. See on ootuse ja valmistumise aeg, ka järelemõtlemise aeg, et mida siis ikkagi kogu inimkonna jaoks on tähendanud need sündmused, mis kahe tuhande aasta eest Iisraelis aset leidsid. Et kuidas siis ikkagi kõiksuse Looja inimlapseks sündida sai.
Paljudele ei mahu see kuidagi pähe, et midagi sellist kunagi toimus. Ja seejuures lohutuseks võin öelda, et see ei peagi pähe mahtuma, sest uskumine peaga on väga keeruline. Uskuda saab ikkagi ainult südamega. Ja kui usk südames on, siis hakkab ka mõistus taipama. Aga loomulikult ongi see kõik iga inimese enese valik, kas uskuda südamega või enne püüda mahutada kõike pähe, et mõista ja aru saada, mida ja kuidas uskuda. Rahvaloenduse andmete põhjal aga võiks öelda huvitava märkusena, et justnimelt luterlaste hulgas on väga suur osakaal haritud inimestel. Ehk siis, kui südameasjad on korras, siis võtab ka mõistus kindlasti enam.
Jumala inimlapseks sündimine on müsteerium ja jääbki selleks inimmõistuse jaoks, sest seda ei ole võimalik ei teaduslikult tõestada ega ka paljudes detailides loogiliselt seletada. Sellesse võibki ainult uskuda, uskuda nii nagu me usume maailmaloomisesse või sellesse, et homne saab olema parem, kui oli eilne. On ju teadmisedki sageli tegelikult uskumise tulemus, sest kõike inimene omal nahal kogeda ja läbi proovida lihtsalt ei suuda ja ei saa. Nii õpitakse minevikust ja olevikus tehakse sellest järeldusi helgema tuleviku tarvis.
Armastus on üle kõige
Aga nii nagu ka ühiskonnas näha võime, siis paljudel juhtudel ongi südametes usu asemel tühjus. Ja seda tühimikku püütakse täita kõiksugu huvitavaga. Aga eks loogiliselt mõtleva inimese jaoks ongi oluliselt lihtsam uskuda loodusse, kui Loojasse. Sest loodu on meil nähtav ja kogetav, Looja aga müstiline, kelle olemuse mõistmine käibki üle võimete.
Samas võib siinkohal ikkagi taas tõdeda, et kui me räägime lääne maailmast ja kõikidest nendest arusaamistest, mis meid elus saadavad, siis valdava osa nende taustaks on ikkagi arusaamised, mis tulenevad ristiusust. See, et me soovime head, püüdleme ikka paremuse poole ja soovime armastada, ongi kõik kristluse kese. Sest piiblis öeldakse meile, et meie peame kurja ära võitma heaga.
Ajas ja meie valikutes ongi aga kõik pidevas muutumises. Nõnda uueneb ja muutubki ka pidevalt meie maailm. Ja kuna konkurents iga minuti ja sekundi pärast on nõnda suureks kasvanud, siis keskendumegi eelkõige kõigele sellele, mis silma ees ja füüsiliselt kogetav. Sest tunnetamine ja tundmaõppimine võtab aega.
Paludes rahu ja uskudes rahu olulisusese, saab see kasvada, uskudes armastuse olulisusesse ja andes endast kõik, et seda meie päevades rohkem oleks, teemegi me kõik endast oleneva, et Issand meie juurde saaks tulla. Sest Issand Jumal, kõiksuse looja, on rahu- ja armastuse jumal isegi siis, kui inimene teda sellega seostada ei oska.
Nii ongi ka võimalik see, et Jumal sünnib inimlapseks sõltumata sellest, kui palju on neid, kes sellesse usuvad. Sest Jumal ei küsi oma armu ilmutamiseks kunagi inimestelt nõusolekut või luba, vaid lasebki sellel lihtsalt ilmsiks saada, kui õige aeg käes on. Inimesed, kes seda usuvad, nimetavad seda imeks, teised lihtsalt kehitavad õlgu ja jätkavad oma teed. Alles hiljem võib see omandada tähendust ja puudutada suuremaid rahvahulki. Sest ega Jeesuse jumalikkusest sai ka inimkond aimu ju alles siis, kui ta oli umbes kolmekümneaastane.
Tema inimeste hulka tulemine ja kõik see, mida ta õpetas, on omandanud tähendust veelgi hiljem – kui inimkond hakkas mõistma, et päriselt on ka võimalik kõike läbi armastuseprisma vaadata ja nõndamoodi kogeda ka maise elu ilu ja võlu.
Armastus on üle kõige, see on kristluse sõnum. Ja näiteks Euroopa Liidu üks idee autoreid Robert Schuman on öelnud, et demokraatia on võimalik üksnes siis, kui see on kristlik. Ehk siis solidaarsusel põhinev elukorraldus saab toimida üksnes siis, kui inimesed, kes moodustavad ühiskonna, seavad esikohale armastuse.
Nõnda võibki ka advendiaega võtta kui armastuse tundmaõppimise ja armastuses kasvamise aega, et päriselt hakata mõistma ja aru saama, kes me inimestena oleme ja mis on meie ülesanne siin maailmas toimetades ja oma elu korraldades. Sest kui tõesti Jumal on armastus, siis ongi tema tulemine võimalik üksnes siis, kui uskuda armastusse, mis võidab ära kõik kurja ja kõik poolikuse.
Valdavalt mõistame me inimestena asju aga alles tagantjärgi ja eks seetõttu räägimegi ka palju sellest, mida meil enam ei ole või mis on katki läinud. Ja rääkimine sellest ning selle mõtestamine, kes me tegelikult oleme, ongi nõnda keeruline. Uskudes aga armastusse, usume me Jumalasse, kes ise ongi armastus, isegi siis, kui me selle lause esimesest kolmest sõnast edasi ei suuda uskuda.
Uskuda tasub. Ja eelkõige tasub uskuda heasse, sest sel moel anname me oma panuse kõige paremaks saamisesse. Ilusat ja rõõmsat lähenevat advendiaega!
