Parim kilomeeter on sõitmata kilomeeter

22. september oli rahvusvaheline autovaba päev. Mida see mulle, igaühele meist tähendab?

Kliima ja kogu elukeskkond on muutustes. Inimkond on tänaseks probleemi teadvustanud ja otsib lahendusi, kuivõrd tunneb muutuste häirivat mõju üha selgemini omal nahal. On selge, et meie igapäevane autokasutus annab väga olulise osa inimkonna poolt õhku paisatud kasvuhoonegaasidest. Ent milline on minu, keskmise eestlase osa?

Alustagem sellest, et kõige lihtsam lähenemine süsihappegaasi heitkoguste arvutamiseks oleks:

CO2 aastane heitkogus (kg) = Sõiduki aastane läbisõit (km) x Sõiduki kütuse tarbimine (l/km) X CO2 eriheide (kg CO2/l). „Ilmselt keskkonnast huvituv kodanik teab juba peast, mitu liitrit kütust ta oma sõiduautos aasta jooksul põletab, seega  võib valemist aastase läbisõidu taandada ning teha lihtsalt kiire arvutuse aastase kütuse tarbimise CO2 eriheitega läbi korrutades.

Välisõhu inventuuri andmetel oli keskmise sõiduauto kütuse tarbimine 2018. aastal 7,77 l/100 km kohta (sealjuures diiselmootoriga sõidukitel 7,10 l/100 km ja ottomootoriga sõidukitel 8,29 l/100 km). Keskmine sõiduauto sõitis aastas 14 000 km (sealjuures diiselmootoriga sõidukitel 16 700 km ja ottomootoriga sõidukitel 11 900 km). Kasutatud metoodika keskmine CO2 eriheide diiselsõidukite puhul on 2,66 kg CO2/l ja ottomootoriga sõidukitel 2,38 kg CO2/l kohta.

Kuidas kompenseerime oma sõidetud kilomeetreid? Kas puude istutamine aitab?

Kindlasti aitab! Vajab ju ka metsapuu kasvuks materjali, sh süsinikku, mis puidu kuivmassist moodustab ligikaudu poole. Meie maa suur metsasus annab hea võimaluse, kuivõrd kasvueas metsapuud seovad aktiivselt süsinikku kasvõi näiteks autokütuste põletamisest vabanenud süsihappegaasist. Samas tasub meil kõigil mõelda, kumb on arukam, kas kahju ennetamine või tagajärgede kompenseerimine.

Puude kasvuks vajalikku süsinikku jõuab atmosfääri mujaltki ning väiksema autokasutuse pärast ei jää ükski puu meil kasvamata.

Julgeme soovitada – parim kilomeeter on sõitmata kilomeeter!