Kümne aasta jooksul on kodulähedased veekogud nõudnud sadu inimelusid. Väikelapsed upuvad sageli koduõuel või selle lähistel.
Kevadsooja saabudes veedavad paljud pered aega värskes õhus, liigutakse suvilatesse ja ollakse rohkem koduaias. Pere pisemad on harjunud päikeselise ilma korral hullama neile valmispandud basseinides ja vannides, kodutiigidki mõjuvad lastele magnetina.
„Väikelastel on sageli soov kõike ise järele proovida, katsuda, igale poole ronida ning seetõttu võivad nad kergesti õnnetustesse sattuda,“ ütleb Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Mikko Virkala. „Avalikes randades, kus võõra keskkonna tõttu on oht lapse kadumiseks suurem, on harjutud lastel rohkem silma peal hoidma. Kodune õueala tundub aga sageli turvaline ja võib tekkida olukordi, kus järelevalveks tundub piisavat sellest, kui teiste toimetuste kõrvalt aeg-ajalt veendutakse, et laps on vaateväljas,“ sõnab Virkala.
Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti – uppumiseks pole tarvis enamat, kui vee läheduses paariks minutiks laps silmist lasta. Vette kukkumise vältimiseks tuleks kodused veekogud võimalusel aiaga piirata. Avatud kaevud tuleb kinni katta ja järsud kaldad tasub teha prügist puhtaks – nii hoiab ära libisemised. Ohtlikud võivad olla ka veega täidetud kastmistünnid ja muud veeanumad – ka need peavad olema kaetud.
Mullu uppus Eestis üks laps, aastal 2017 uppus aga neli last, kellest kolm olid alla 6–aastased. Kõik nad uppusid kodukeskkonnas, kui olid jäetud vaid hetkeks järelevalveta.
Loe lisa: www.veeohutus.ee
