Päikeseline septembrikuuhommik oli lasteaias täis erilist elevust, sest Randvere lasteaia Liivaterade ja Merekivide rühma koolieelikuid ootas ees KIKi õpperetk Sagadi looduskooli.

Tunnike lõbusat bussisõitu ja juba tervitaski meid imeilus Sagadi mõisakompleks oma erilise kellatorni ja säravroosa mõisahoonega. Reisisellidele vastu tulnud loodusgiidid organiseerisid meid kiiresti kahte gruppi ja seikluslik loodusõpe võiski alata.

Sel ajal, kui esimene grupp metsamuuseumis uudistas ja avastas, mängisid teise grupi lapsed õues loodusteemalist täringumängu. Võistkondadesse jagunenud hundid, kakud ja karud otsisid vastuseid küsimustele ja oma grupi poolt valitud loomale iseloomulikku häälitsust esile tuues oli hea oma meeskond jälle kokku kutsuda ja ülesandele lahendus leida. Meeskonnatöö sai laste jaoks kindlasti hoopis uuema ja suurema tähenduse – mitu pead on ikka mitu pead. Veeretati ja arvutati, joosti ja otsiti, leiti ja arutati, arutleti ja avastati.

Metsamuuseumis läks veelgi põnevamaks. Kust otsida oravat? Kui pehmed on ilvese käpad? Mida sööb ja kus elab kobras?

Teadmisterohke muuseumitunni lõpetas tore laulumäng „Kes metsas, kes metsas?“ (tuntud laulumängu „Kes aias, kes aias?“ ainetel ja viisil).

Pärast pisikest piknikupausi oligi aeg asuda koprarajale… Lähedal looklev jõgi ja näritud kasepuu olid juba tõsisteks vihjeteks, et varsti võime näha, milliseks ehitustööks on võimeline Eesti ja Põhja-Euroopa suurim näriline. Ja kui joonisel tundub kõik imelihtne ja võib-olla mitte päriselt hoomatav, siis päris kopratammi nägemine avaldas lastele sügavat muljet.

Tagasiteel lasteaeda rauges nii mõnegi seikleja jaks ja magus lõunauni sai võimust, rahustav vihmakrabin bussiaknal suigutas ka kõige erksamad matkalised…

Koprad on nüüd ka laste joonistustes.
Koprad on nüüd ka laste joonistustes.

…ja siis läks lahti…

Uuel lasteaiahommikul võtsime teemaks eelmise päeva õppekäigu. Lastel olid meeles huvitavad faktid kobrastest, nende elustiilist ja „maitse-eelistustest“. Tutvustasime eelmisel päeval puudujatele ja ekskursioonist mitteosasaanutele oma uusi teadmisi. Loomahäälitsuste järgi kogunesid erinevad 5–6-liikmelised meeskonnad (hundid, karud ja kakud) ja töö erinevates „keskustes“ võis alata. Ajal, mil hundid tegutsesid aluspildi ettevalmistusega, kogunesid karud teise tuppa loodusfilmiseansile, mis otseloomulikult rääkis kobrastest, ja kakud uurisid kopranahka ja -koljut. Mõõdeti ja katsuti, vaadati ja küsiti.

Aitäh, RMK Sagadi looduskool!

Aitäh, Keskkonnainvesteeringute Keskus!

Aitäh, Eestimaa imeline loodus!