Kes meist siis ei teaks, et just septembrikuu on see, kui kõik on jälle uus. Ja eriti hästi teavad seda muidugi kõik need, kes parasjagu kuidagi mõne kooliga seotud.

Käesolev aasta, mis ilmselt koroonaviiruse ja enneolematu kriisiga ajalukku jäädvustub, on juba kevadest saadik hoidnud ärevana kooliperesid mitte ainult Viimsis või Eestis, vaid kogu maailmas. Küsimus, kas koolitöö saab jätkuda tavapärases vormis või tuleb taas kohaneda mingite uuendustega, tekitab ärevust ja ebakindlust. Õnneks päädisid 171 koolimajast eemal oldud päeva siiski enamuse jaoks 1. septembril suhteliselt tavapärases rütmis alanud kooliaastaga.

Uus koolijuht tuli õpetajate seast

Haabneeme koolil on uus direktor. Armastatud pikaaegset koolijuhi Sirje Toomla asemel asus nüüd ametisse oma õpetajaskonnast välja kasvanud energiline ja toimekas Vivika Kupper. Vivika on töötanud Viimsis õpetajana alates 2006. aastast ning Haabneeme kooliga on ta seotud olnud kooli loomisest alates. Hariduselt on ta klassiõpetaja, kuid lisaks põhierialale on tal omandatud ka info- ja haridustehnoloogia lisaerialad. Kaks viimast aastat ongi Vivika olnud kooli juhtkonna liikmeks just haridustehnoloogina. Vivika rõhutab, et kooli juhtimist käsitleb ta eelkõige meeskonnatööna. Eriti pakiline on tema sõnul endiselt koolis ruumipuudus.

„Sel õppeaastal alustas Haabneeme koolis kooliteed 675 õpilast ja tunde annavad neile 71 õpetajat. See tähendab, et koolimaja peaks mahutama inimesi rohkem kui möödunud aastal. Teadagi pole maja kummist, ruume juurde pole praegu veel tulnud. Samas oleme me  optimistlikult meelestatud, sest vallavalitsus on lubanud meile, et 30. novembriks püstitatakse spordisaali ja Randvere tee vahelisele haljasalale neli moodulklassiruumi, kuhu alates 1. detsembrist saame sisse kolida.“  

Koolijuht Vivika Kupper loodab ruumikitsikusele leevendust novembri lõpus, kui valmivad moodulklassiruumid. Fotod: Anne Martin
Koolijuht Vivika Kupper loodab ruumikitsikusele leevendust novembri lõpus, kui valmivad moodulklassiruumid. Fotod: Anne Martin

Päev iseseisvat tööd nädalas

7.–9. klassi õpilaste koolinädal on korraldatud nõnda, et neli päeva käiakse koolis kontaktõppes ning ühel päeval kinnistatakse omandatud uut materjali kodus õpetajalt saadud iseseisvat tööd tehes.

Kuidas õpilased sellisesse töökorraldusesse suhtuvad? Olgu siinkohal siis ära toodud mõnede 9. klassi õpilaste mõtted. 

Elis Kaev nimetab kindlalt positiivsena tõika, et koolimajas liigub tänu 4-päevasele kontaktõppenädalale korraga vähem inimesi. Tähtsusetuks ei pea ta ka võimalust ühel päeval nädalas täiesti teistsugust õppekorraldust kogeda, tänu millele on võimalik praktiseerida eelkõige iseseisvat tööd ja oma aega ise planeerida. Negatiivse küljena toob ta välja, et distantsõpe kui formaat kõigile siiski ühtviisi ei sobi ja seetõttu võivad tekkida teadmistes mõned lüngad. „Tegelikult on ikkagi koolis tunnis olles teadmisi kõige tõhusam omandada,“ on Elis veendunud.

Linni Kalamees arvab, et positiivse poole peale tuleb arvata koduõppe päeva puhul võimalus ülesandeid mugavas koduses keskkonnas lahendada ja hommikul saab pisut kauem magada ka. Samas antakse vahel koduõppe päevaks justkui töö- ja ajamahukamaid ülesandeid kui koolis samas aines, mis tähendab, et õppetöö võtab sel päeval rohkem aega kui tavalistel koolipäevadel. „Muidugi on kodus üksi uusi teemasid palju raskem selgeks saada kui koolis, kus õpetaja klassi ees keerulised asjad lahti seletab ning vajadusel kohe tekkivatele küsimustele vastab,“ mõtiskleb Linni.

Roland Andreas Anupõld leiab, et selline uutmoodi õppetöö korraldus on vajalik, kuna tänu sellele saab kool ikkagi tavapärast koolielu jätkata. Ta on veendunud, et eelmisel õppeaastal sai distantsilt teadmiste omandamist piisavalt harjutatud, mistõttu erilist sisseelamisaega uus õppekorraldus ei nõua. „Pealegi, kuna päris iseseisvat tööd tuleb teha vaid ühel päeval nädalas, siis ei tohiks see ühelegi tuleval kevadel 9. klassi lõpetavale inimesele üle jõu käia.“

Haabneeme kooli tahetakse tulla

Koolijuht Vivika Kupper kinnitab, et Haabneeme kool jätkab seniste traditsioonide vaimus ning ka väärtushinnangud, millest seni koolielu korraldamisel lähtutud, jäävad samaks. „Miks lõhkuda seda, mille ülesehitamises oled ise osalenud,“ võtab Vivika muutusteteema kokku.

Tõepoolest, Haabneeme kool on juba mitu aastat silma paistnud sellega, et ära minnakse siit vaid seoses hädavajadusega, kuid tulla tahtjatest puudust pole tuntud. See käib nii õpetajate kui ka õpilaste kohta. Ka sel aastal on olukord sarnane, mistõttu on heameel siinkohal ära nimetada need õpetajad, kes alanud õppeaastast kooliperega liitusid: loodusainete õpetaja Kristin Randla, vene keele õpetaja Nikolai Tšaškin, muusikaõpetaja Ingvar Leerimaa, klassiõpetaja Katrin Laurand, kehalise kasvatuse õpetaja Ülari Kais ja abiõpetaja Einike Narusk.

Väikesed muudatused on siiski toimunud kooli juhtkonnas. Uue inimesena juhtkonnas, aga mitte muidugi koolis, alustas tööd aineühenduste koordinaator Lilian Jõesaar. Lilian, kelle ülesandeks on ka tunniplaani koostamine, peabki muutma igapäevaselt võimatu võimalikuks olukorras, kus ruume on majas puudu ja õpilasi umbes 70 võrra üle. „Kui kõik õpilased oleksid igal koolipäeval koolimajas, siis ei mahuks me mingil juhul õppetööks ära. Isegi olukorras, kus endiselt toimuvad tunnid nii raamatukogus kui ka koolimaja koridorides.“ Selle olukorra lahendamiseks otsustatigi siis kolmas kooliaste ühel päeval nädalas distantsõppele jätta.

Haabneeme kooli raudvarana jätkavad juhtkonna liikmetena endiselt ka õppejuht Tiina Pukk ja tugistruktuuri koordinaator Riin Peeters. Tiina tööpäevade üheks olulisemaks märksõnaks on õppeaasta algusest saadik olnud „hakkamasaamine“.  

„Väga tahaks jälle hakata igapäevases kõnepruugis kasutama sõna „vaba“, aga praegu selleks võimalust veel ei näe. Ei ole vabu klassiruume, õpetajaid ega aegu. See ei tähenda muidugi seda, et me hakkama ei saaks – peame saama ja saamegi! Selliste kolleegidega nagu meil pole miski võimatu!“ on Tiina jätkuvalt optimistlik.

Ka Riinu teeb murelikuks eelkõige kitsikus ruumidega, sest kui juba tavaline lapski ennast ülerahvastatuse tingimustes pisut ahistatuna tunneb, milline on siis veel HEV-lapse enesetunne samas koolimajas… Siiski on Riinul põhjust ka rõõmu tunda: „Meie kõigil eriklassidel on sellest aastast jälle oma kindlad koduklassid, kus HEV-õpilased saavad rahulikult kogu koolipäeva jooksul samas ruumis õppetöös osaleda. Lisaks saame võimaldada igale eriklassile ka oma statsionaarset abiõpetajat, samuti toimub klassijuhatajatel hästi tihe koostöö lapsevanematega.“

Riin on kindel, et keeruliste olukordade tekkimisel saab koolis toetuda kõigile õpetajatele, kes vajaduse korral on alati valmis kriisile reageerima.

Lapsevanemad on samuti koolipere liikmed

Millisena näevad uue kooliaasta käivitumisega  seotut ja võimalikke edasisi arenguid lapsevanemad?

“Meie pere jaoks on uus kooliaasta pigem tagasiminek normaalsesse ellu. On ikka väga tore, et kool on lahti ja seal toimub tavaline õpe. Kui me nüüd kõik hoolega endale seatud reeglitest kinni peame, korralikult käsi peseme, distantsi hoiame, haigena kodus püsime ja reisimist väldime, siis on ju põhjust loota, et totaalselt meie lapsi enam distantsõppele ei suunata,” on Haabneeme kooli hoolekogu esimees Antoon Van Rens ka lapsevanemana optimistlik. Hoolekogu esimehena jagab ta kiidusõnu nii uuele koolijuhile kui ka vallavalitsuse haridusametnikele.

Tehes tagasivaadet eriolukorra aegsele distantsõppele, tõdeb Antoon Van Rens rõõmsalt: „Sai jälle selgeks, et Haabneeme kool on üks oma kogukonnaga. Kogukond hoolib koolist ja kool vastab samaga.“

Oma ootused koolile, selle juhile, õpetajatele ja ka kogukonnale sõnastas kooli hoolekogu esimees järgmiselt: „Soovin, et meie kool oleks jätkuvalt see koht, kus meie lapsed saavad olla õnnelikud ja rõõmsad, kus neid kasvatatakse tarkadeks ja väärikateks kodanikeks, kellel on lai silmaring. Hoolekogu nimel tänan kõiki Haabneeme kooli õpetajaid ja õpilasi eelmisel raskel aastal ära tehtud suure töö eest. Loomulikult olime ka meie – laste vanemad – väga tublid!“

Kõigile Viimsi valla pedagoogidele saadaksime aga tervituseks Haabneeme kooli staažika pedagoogi Elle Toperi sõnad: „Võime mõelda eilsest, unistada homsest, kuid TÄNA peame olema TEGIJAD!“