KOKKUVÕTE värskest Viimsi Valla eakate vajaduste uuringust, kust tuli välja, et kuigi siinsete eakate tervis ja majanduslik olukord on üldiselt rahuldav, tuntakse puudust igapäevasest inimlikust suhtlusest.

Üksindus ja üksildus
Üksildust on tihti nimetatud 21. sajandi epideemiaks. Eurobaromeetri andmetel väidab 6% eurooplastest, et neil ei ole mitte kedagi, kellelt nad saaksid vajadusel abi küsida. Et üksildus on Euroopa riikides probleem, näitab ka see, et Ühendkuningriigis nimetati eelmisel aastal ametisse üksildusminister (ingl k Minister of Loneliness), kelle ülesandeks on Briti ühiskonnas üksilduse vähendamine.

Üksi elamine ei tähenda automaatselt üksildust. Kuigi üksindus ja üksildus võivad kõlada sünonüümidena, tähendavad nad tegelikult erinevaid asju.
“Üksindus ehk üksi olemine tähendab teiste inimestega kontaktide puudumist või nende vähesust. Üksindus võib olla inimese (reeglina küpse inimese) vaba valik ning sellisel juhul on inimene üksi ilma tundeta, et midagi on puudu. Ta ei soovigi rohkem ega intensiivsemaid kontakte, tema jaoks on olemasolev piisav,” kirjeldab Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask sotsiaalministeeriumi vanemaealiste poliitika komisjoni väljaandes Elukaar (14.12.2018).

“Üksildus seevastu on emotsionaalset kogemust väljendav mõiste, see sisaldab endas püsivat subjektiivset tunnet, et midagi on puudu ja et olemasolev ei ole piisav. Inimene võib olla linnas rahva keskel väga üksildane, palju üksildasem kui üksi metsas olles. Seega, üksildus võib olla dramaatiliselt erinev kogemus üksi olemisest,” selgitab Sisask.
Üksildus kannab endas suurt terviseriski, mõjutades nii vaimset kui ka füüsilist tervist, kiirendades psühholoogilist vananemist, olles nii depressiooni kui ka dementsuse allikaks. Üksildus on nii suremust kui ka haigestumust suurendav tegur.

“Üksildus on tänapäeva maailmas laialt levinud ja seda vaatamata kiirele tehnoloogilisele arengule, mis justkui võimaldaks piisavalt kontakte teiste inimestega. Aga võib-olla on inimesed üksildasemad just selle tehnoloogilise arengu tõttu?” küsib Sisask.
Üleeuroopalise vanemaealiste uuringu SHARE (Survey on Health, Ageing and Retirement in Europe) andmetel on 38% eakatest täiesti arvutikauged inimesed. Vaid 6% hindab oma arvutikasutamise oskusi kas väga heaks või suurepäraseks.

KOKKUVÕTE VIIMSI VALLA EAKATE VAJADUSTE UURINGUST 2019

Tänavu aprillist juunini viis Sotsiaalse Innovatsiooni Labor Viimsis läbi uuringu, et aidata vallal eakate vajadusi kaardistada ja vanemaealiste elukvaliteedi tagamiseks paremaid võimalusi kujundada. Uuringu vajadused, põhiteemad, probleemid sõnastati koosloome töötubades, kus osalesid eakad ise, valla esindajad ning eakatega kokku puutuvad spetsialistid. Kokku tehti 21 kvalitatiivset intervjuud Viimsi eakate ning eakatega tegelevate spetsialistidega.

” Oma tänava inimesed meil kunagi väga tihedalt suhtlesid, aga nüüd on kõik uued ja teistmoodi. “

Ehkki uuringu käigus kaardistati väga erineva taustaga eakate kogemusi ja vajadusi, ei ole uuring representatiivne ehk ei anna võimalust teha järeldusi selle kohta, kui paljusid Viimsi eakaid välja toodud mured ja rõõmud puudutavad.

TERVIS JA VITAALSUS

2018.aastal läbi viidud Viimsi valla eakate ankeetküsitlusest osalenutest 86,7% osalenutest vastas, et nende tervis on vähemalt rahuldav (sh 19,3%, et hea või väga hea), küll aga kurdeti energia puudumise üle. Ka hästi hakkama saavad eakad kurtsid, et „asjad võtavad topelt või rohkem aega“. Ilmselt seetõttu oli ka intervjueeritavatel tihti tunne, et “aega on pidevalt puudu”.

Vaatamata oluliselt lühemale keskmisele elueale ei ole Eesti eakad mehed naistest tegelikult haigemad. Küll aga on märgatav, et terviseprobleemi ilmnedes kohanevad nad haiguse ja uue olukorraga raskemini. Meeste puhul võib mängida rolli ka see, et nad ei ole harjunud varakult abi otsima ja jõuavad arsti juurde siis, kui probleemid on juba tõsisemad.
“Kui ainult pea selge ja jalad all oleks!” väljendas üks uuringus osalenu hirmu tervise halvenemise ees.

Vaimne tervis ja depressioon
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kannatab rohkem kui 20% üle 60-aastastest inimestest vaimsete või neuroloogiliste häirete all, millest kõige sagedasemad on depressioon ja dementsus. Depressiivsuse sagenemine vanemas eas on levinud probleem. Kliinilist depressiooni esineb 75–84-aastastel üle nelja korra rohkem kui 18–24-aastastel.

Vaimse tervise teema tundub olevat eakate jaoks tundlik valdkond, millest rääkides kasutati eufemisme ning tehti enda üle nalja, näiteks: „Tegin siin lollikontrolli ära ja saan ikka kuidagi ise hakkama – ptüi, ptüi, ptüi.“ (imiteerib üle õla sülitamist, naerab)
Ehkki antud uuringu põhjal ei saa teha järeldusi uuritavate vaimse tervise ja depressiooni kohta, tuli intervjuude käigus välja motiive, mis viitavad võimalikele probleemidele: pessimism, elutahte puudumine, ärevus ja hirm tuleviku pärast. Intervjuust ühe vanemaealise prouaga tuli välja, et füüsiliselt heas vormis ja dementsuseta naine on regulaarselt hädas meeleolu langusega, nii et teatud päevadel ei suuda ta isegi diivanilt üles tõusta.

Meeleolu langus tuleneb ka erinevatest kaotustest, mis vanusega sagenevad: tervisekadu, sissetuleku, suhte- ja tugivõrgustiku ning iseseisvuse vähenemine. Et vanemaealistel on tavapäraselt tähelepanu just füüsilistel haigustel, ei märgata depressiivsuse märke ning jäetakse nendega tegelemata.
Kartus tuleviku pärast on eriti tõsine just üksikuks jäänud eakate jaoks, kes tajuvad vähem perekonna võimalikku tuge ja abi, kui probleemid peaksid tekkima: „Polegi nagu seda rõõmu, mõtled ikka tulevikule, et mis saab üldse.“ Just hirm võimalike riskide ees on eakatele väga keeruline ning see võib halvendada oluliselt elukvaliteeti ka neil, kel hetkel suuri probleeme isegi ei ole.

Kui on olemas väga tugev pere tugi, ei ole eakatel enda sõnul vanaduse ja surma ees hirmu: „Tulgu, mis tuleb… mõni kardab surma, aga mina nii vana, et ei karda seda enam.“ Emotsionaalselt olulised suhted annavad võimaluse ka oma elu eesmärgistada: „Tahan ikka näha veel lapselapselapsed ära!“
Vanemaealised on kogenud paljudel juhtudel raskeid kaotusi, mida võib olla raske taluda ning mis vähendavad üldist elutahet: „Pärast abikaasa surma olen pea iga päev mõelnud, et miks see minu aeg siin otsa ei saa… Võiks ka mind võtta juba ära… Olen isegi palunud, et tahaks minna. Aga näe – ei. Aastad aina tulevad juurde.“ Antud näite puhul on näha, kuidas perekeskne inimene on selliste kaotuste läbi kaotanud ka justkui elu mõtte – tema muu sotsiaalne suhtlus ja sidemed ei olnud piisavad, et tekitada uusi rõõme ja eesmärke.

Tervislik eluviis ja probleemide ennetamine
Ehkki terviseprobleemide ennetamiseks on kasulik pöörata juba tervena elades tähelepanu tervise hoidmisele, ei ole intervjuude põhjal 65+ vanuses inimeste jaoks aktiivne tervislikule eluviisile mõtlemine kuigi tavapärane.

„Olen võtnud viimase kümne aastaga 30 kilo juurde – te ei tunneks mind vanadel fotodel äragi. Aga teate, kui minu vanuses ei tohi ka kommi süüa – mis rõõme siis üldse on?“
Kuigi väga oluline on juurutada aktiivset eluviisi, siis nooremate inimeste jaoks toimivad argumendid ja sõnumid ei pruugi eakamate inimeste puhul töötada ning see vajab oskuslikku lähenemist. Siin on ka Viimsist häid näiteid: “No kui on ikka väga huvitav jutustaja, kes räägib ennetavas võtmes. Kui räägitakse, et mine lihtsalt kõndima, siis keegi ei kuula seda.”

MATERIAALNE HAKKAMASAAMINE

Viimsi eakate ankeetküsitlus näitas, et Viimsis hinnatakse oma hakkamasaamist ja majanduslikku seisu üldiselt pisut paremini kui Eestis üldiselt. Mitterahuldavana hindas oma toimetulekut vaid 7,3% vastajatest, ülejäänud vastajatest 71% pidas seda rahuldavaks, 20,3% heaks ja 1,3% väga heaks.
Kindlasti oleks hea, kui eakatel oleks võimalus paindlikult ning väiksema tööajaga tööd teha. Töö mõistet tuleb siin vaadelda ka laiemalt: see hõlmab ka tasustamata tööd. Mitmel juhul annabki eaka jaoks töömahu täis aia eest hoolitsemine või ka näiteks pereliikmete abistamine.
Antud uuringu valimisse ei sattunud inimesi, kel oleks väga suuri probleeme olmega hakkamasaamisega. See aga ei tähenda, et Viimsis neid ei ole.

Abi küsimine ja saamine
Intervjueeritutel on väga erinev taju, mida on mingis olukorras normaalne teha: kas küsida abi vallast või lähedastelt/naabritelt. Abivajadus on emotsionaalselt keeruline teema. Ka üpris halvasti eluga hakkama saav ning selgelt abi vajav eakas kinnitas uhkelt: „Ei ole ise raha käinud kerjamas.“

Abi saamise puhul tundub olevat väga oluline abi vastuvõtmise emotsionaalne pool: “No ikka oluline ise [rõhutab] hakkama saada. Santima minna siis, kui viimane häda käes.”
Need intervjueeritavad, kel on valla teenustega kokkupuude, suhtuvad valda positiivselt. Kui inimene on juba mingit toetust või teenust kasutamas, tundub olevat ka oluliselt tõenäolisem, et ta hakkab kasutama järgmist. Info teenuste kohta levib paljuski suuliselt:„Kuskilt kellegi käest kuulsin, ega muidu ei teakski ju midagi.“

Eaka kontakt valla või valla teenustega ei pruugi olla otsene. Vahendajaks võib olla lähedane isik, mõni aktiivne tuttav või ka keegi kogukonnast. Näiteks on Viimsis selliseid külasid, kus külavanem või mõni muu aktiivne inimene hoiab teadlikult üksi elava eakaga sidet. “On päris tavaline, et külavanem või keegi aktiivselt käib ringi, vaatab. Et kas on näha, et inimene ikka toimetab, on jäljed maja ümber lume peal kasvõi. Hoiab silma peal, nagu öeldakse.”

SOTSIAALSED VAJADUSED

Eaka elukvaliteeti ja hakkamasaamist mõjutavad tugevalt suhted ja osalemine kogukondlikes tegevustes ning ilmaelus. On paratamatu, et eakad kogevad kaaslaste kadumist. Tööelust kõrvalejäämine tähendab üldiselt ka väiksemat sotsiaalset suhtlust.

Lähisuhted
Lähisuhted perekonnas ja/või väga heade sõpradega on inimestele emotsionaalselt olulised. Just sellistele suhetele viidati sageli, kui eakatelt küsiti, et mis neile elus rõõmu valmistab:„No ikka pere ja lapsed“, „Oi, lapselapsed, kui tulevad külla“.
Samuti esines tugevat igatsust tihedamate peresuhete ja perekondliku suhtluse järele: „Kõige rohkem valmistaks rõõmu ka ikka see, kui perekonnad oleks rohkem koos. Perekonnas oleksid kõik koos, et lapsed ja vanemad saaksid tihedamini kokku.”

Omaette probleem võib olla eakate puhul elukaaslase eest hoolitsemine. Intervjueeritavad leidsid, et kuigi kellegagi koos elamine on üldiselt väga positiivne, võib üha halveneva tervisega kaaslane olla väga suur mure ja mingil hetkel üle jõu käiv kohustus.
Igapäevaelus on eakate jaoks väga väärtuslikud erinevad suhted ja ajaveetmise võimalused erinevate kaaslastega, sageli pigem omaealistega. Need sõbrad või sõbrannad, kellega saab jutelda või koos jalutama, klubisse või üritusele minna, on elukvaliteedi seisukohalt väga olulised. Isegi siis, kui intervjueeritaval oli üldiselt nn „mul on üksi ka piisavalt hea, olen harjunud“ suhtumine, kumas selle tagant ikkagi igatsus sisukate jagatud kogemuste ja ajaveetmise järele.

Et Viimsisse on tulnud juurde uusi elanikke ning kinnisvara väärtuse kasv on tähendanud ka elanike vahetumist, on see mõnikord toonud kaasa harjunud suhete ja suhtluse katkemise. Näiteks üks mere ääres eramajas elav intervjueeritav kirjeldas, kuidas tema jaoks on ümbruskond täielikult muutunud ning seda tema jaoks halvemas suunas: “Oi, meil on kõik uued naabrid, need on teistmoodi rahvas. Oma tänava inimesed meil kunagi väga tihedalt suhtlesid, aga nüüd on kõik uued ja teistmoodi. Majad maha müüdud, siin vastas just müüdi hiljuti. Uued omavahel ei suhtle eriti, hoiavad omaette. Ei ole halvad inimesed, aga teistmoodi on see elu siin.”

Ka näilistelt pinnapealsed suhted on väga olulised. Väärtust loovad ka üsna põgusad ja mõneti juhuslikud kontaktid – näiteks 5-minutiline vestlus trepikojas kohatud naabriga, tänaval kohatud vana koolikaaslane vms.

Kogukondlikud tegevused ja nendesse kaasamine
Hõivatus erinevates tegevustes ja seltsielus on Eestis võrreldes Euroopa eakatega väga madal. Vaid iga viies eakas vanuses 65+ osaleb vaba aja tegevustes.
Pensionile jäämist tajuti väga suure elumuutusena: “Inimene ikka karjaloomana tahab käia edasi, suhelda. Ma ka mäletan, et pensioni tulekuga järsku polnud nagu seltskonda. Töökollektiiv kaob äkki ära. Olenevalt ka sellest kohast, kus töötasid. Mõned ikka kutsuvad peole vahel, saadavad kasvõi kaardi – see on ka väga hea tunne, et näe, peavad meeles. Aga seda ei pruugi olla ja üldiselt ei olegi.”

Ehkki Viimsi vallas on palju tegevusi, on nendes osalemine seotud inimeste endi initsiatiivikusega. Oma väljakujunenud rutiinidega inimestel on aga üldiselt pigem keeruline haakuda uute gruppide ja tegevustega.
Üks läbiv teema oli ka ajapuudus – kui inimene ei ole harjunud käima näiteks päevakeskuses või tegelema mingi vabatahtliku tegevusega, on tema päevad täidetud muude tegevustega. Olmetoimingud võtavad eakatel palju aega: eramajas elavatel inimestel näiteks aia eest hoolitsemine soojal ajal ning kütmine ja puude toomine külmal ajal.

„Oi, täielik programm on. Kell 8 hakkan pihta ja 2 tundi ärkamiseks, kuhu mul kiiret! Vaatan „Terevisiooni“, joon kohvi. Lähen ikka välja ka. Rulaatoriga, valmistan ette, see võtab ka aega. Tavalisel päeval, no tund-poolteist ikka olen väljas. Ja siis tulebki lõuna peale. Ja siis juba seebikad ja võibolla loen natukene ja ongi. Ja vahepeal veel teen mõned harjutused veel. Päev läbi!”

Ka ühe teise, pisut halvema tervisega vastaja sõnul läheb tema päev hirmus ruttu: „Ma ei tee eriti midagi – pesen nõusid, koristan tuba, vaatan õue ja aeg läheb kiiresti“.

Meedia ja inforuum
Teleril, raadiol ja ka muul meedial väga oluline roll. Eluga kursisolemine ning uudiste jälgimine on eakate jaoks oluline. Näiteks rääkis üks uuringus osalenud meesterahvas, et ta töötab ajalehed väga põhjalikult läbi, joonides alla olulisi kohti ning kirjutades juurde märkuseid. Ta hea meelega ka arutaks neid teemasid, ent selliseid vestluskaaslaseid on vähe.
Viimsi Teatajat loetakse ja hinnatakse kõrgelt.

Arvutikasutamise oskus oluline nii praktiliselt kui ka sümbolina, mis näitab eluga kursis olemist ja uute asjadega hakkama saamist. Vastajad, kes kasutavad internetti, tunduvad olevat selle üle uhked, seda tuuakse välja eluga kursis olemise ühe põhinäitena. Kes ei osanud, õhkas: „Tahaks osata internetti paremini!“

Pensionär ei ole probleem
Vananemisega kaasnevad teatud hirmud ning ka mitmed negatiivsed tähendused. Näiteks käsitletakse vanemaealiste osakaalu kasvu ühiskonnas sageli üksnes negatiivsest küljest. Räägitakse suurenenud vajadusest hoolekande- ja tervishoiuteenuste järele ning vahendite puudujäägist pensionide, hüvitiste ja toetuste maksmiseks. Vanemaealiste positiivne roll ja panus igapäevaelus ning ühiskonna arengus jääb tihtipeale (piisava) tähelepanuta.

Foto: pixabay.com
Foto: pixabay.com

Elle lugu
75-aastane proua, nimetame teda Elleks, kolis Viimsisse 9 aastat tagasi, kui ta abikaasa suri ning selgus, et mehest jäid maha võlad. Neil oli korralik korter Tallinna kesklinnas, mis tuli võlgade katteks maha müüa ning Ellele jäi sealt raha järgi niipalju, et osta ühetoaline korter Viimsis.
Viimsis naisel enda sõnul sõpru ei ole. „Eks see siin alguses tundus nagu pagendus – täiesti võõras koht. Aga minusuguseid on siin muidugi veel.“

Ühe prouaga oma majast on nad ka rohkem suhtlema hakanud, aga see on ikkagi pigem trepikojas jutuajamise vormis. Tema kutsus Ellet päevakeskusesse, aga seal talle ei meeldinud: „Käsitöö on igav! Sellised nõukogudeaja inimesed heegeldavad seal!“
Ellele meeldib väga lugeda. Ka tema kunagine töö oli seotud tekstide toimetamisega, aga silmanägemine on läinud halvemaks ja seetõttu saab ta üha vähem lugeda ja telerit vaadata. On päevi, kus tal on väga halb meeleolu ning ei suudakski kellegagi suhelda ega midagi teha. Nendel päevadel on ta kodus ega tee midagi: „Laman diivanil, vahin läbi rõduukse pilvi.“

Arvutit ja internetti Elle ei kasuta. Ta loeb ajalehte ning käib ka raamatukogus ajakirju lugemas ja raamatuid laenutamas.
Rahaliselt tuleb ta enda sõnul napilt välja – pension on väike, sest oli aastaid mehe kõrvalt kodune.
Elle on 10 aastat tagasi toimunu tõttu kibestunud ega usalda ametnikke ja ametiasutusi. Valla suhtes on okas hinges, mingeid toetusi ja teenuseid ta küsinud ega saanud ei ole

Foto: pixabay.com
Foto: pixabay.com

Viktori lugu
Endine füüsikaõpetaja, nimetame teda Viktoriks, on Viimsis elanud terve oma elu. Tal on kaks poega ja lapselapsed, abikaasa on surnud.
Elab juba üle aasta ühe poja majas, kus tal on oma tuba ja väike kööginurk ning vannituba-WC, mis on muust elamisest eraldi sissepääsuga.
Viktoril on halb tervis, süda on haige ning ka liigesed. Ta liigub vaevaliselt. Tema juures käib pea iga päev hooldaja.

Ehkki näiliselt pere lähedal, tunneb Viktor puudust suhtluskaaslastest. „Eks ma ole noored oma jutuga päris ära tüüdanud, aga kellega mul siis veel…“. Helistab vanade tuttavatega, aga enamik neist on kadunud. Paar endist kolleegi on, kes käivad teda vahel vaatamas ja kellega räägib ilmaelust, aga tunneb, et seda on liiga vähe. Nimetab järjest tuntud inimesi, keda ta on omal ajal õpetanud, aga nendega enam ammu kontakti ei ole. Vahel helistab raadiosaatesse, aga: „Sellised minusuguseid vanamehi on seal nagunii terve saade täis.“

Viktor elas omaette, aga kui sai infarkti, siis pojad otsustasid, et isa kolib noorema poja majja külaliskorterisse. Ehkki Viktor kiidab, et elutingimused on väga head, ütleb ta, et oma kodus oli ikka parem.

Foto: pixabay.com
Foto: pixabay.com

Kuidas üksildust leevendada? Psühholoogid soovitavad:

  • Kõneta inimesi, kellega päeva jooksul kokku puutud. Näiteks räägi kassapidajaga pisut ilmast või kiida ettekandjale muusikat, mis kohvikus taustaks kõlab.
  • Õpi iseenda seltskonda nautima. Vii end meditatsioonitundi, kinno või teatrisse.
  • Sõprussuhted tekivad aja jooksul. Väidetavalt tekib sõprus alles pärast 6–8 mõtestatud vestlust. Kui oleme teineteise vastu kenad, saame varem või hiljem inimesega, kellega regulaarselt kokku puutume ja juttu ajame, sõbraks. Seega on hea mõte panna end olukordadesse, kus kohtame samu inimesi ikka ja jälle: koeraga jalutades, raamatuklubis, käsitööringis või laulukooris.
  • Püüa aru saada, miks sa end üksildasena tunned. See tunne võib tekkida ka tuttavate ja sõprade keskel, kui neis suhetes puudub sügavus. Aga miks puudub sügavus? Miks sul on tunne, et sind ei mõisteta? Võib-olla sa kardad teistele oma hinge avada, haavatav olla. Või ei oska sa pealiskaudsest vestlusest edasi minna. Selle asemel, et uurida tuttavalt ta nädalavahetuse plaanide kohta, küsi hoopis: “Mis on see, mida ma sinu kohta veel ei tea?” või “Kui sa võiksid reisida kuhu iganes maailmas, kuhu sa läheks?”. Sellised küsimused loovad lähedust.
  • Lemmikloomateraapia: karvased kaaslased teevad meid õnnelikuks. Kui sa endale looma võtta ei saa või ei soovi, külasta koerte varjupaika, uuri, kas on võimalik abiks olla ja mõne koeraga jalutamas käia.
  • Pea päevikut. Pane kirja kõik, mille eest sa ses päevas või oma elus tänulik oled. Keskendu headele asjadele.
  • Võta end vastu sellisena, nagu sa oled. Introvertsed inimesed võrdlevad end tihti ekstravertidega ja tunnevad end seetõttu alaväärsetena, sotsiaalselt kohmakatena. Ära muretse, kui oled introvert – sinusuguseid on Eestis palju. Kirjanik Valdur Mikita on nimetanud Eestit introvertide kaitselaks. Introvert ei vajagi suurt suhtlusringi, talle piisab 1–2 heast sõbrast.
  • Soovitus eaka inimese sugulasele: helista regulaarselt ja käi külas, näiteks hakka panema kirja panema oma vanaema mälestusi, koostama sugupuud. Seeläbi võid nii mõndagi põnevat oma juurte kohta teada saada!

Allikad:

Viimsi valla eakate vajaduste uuring file:///Users/kasutaja/Downloads/Viimis%20Valla%20eakate%20uuring.pdf

„Üksindusest ja üksildusest“. Elukaar 14.12.2018
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=elukaar20181214.2.5

7 Therapists on What to Do When You Feel Lonely
https://www.thecut.com/2018/05/advice-from-therapists-on-what-to-do-when-you-feel-lonely.html

KOMMENTAAR

Viimsi vallas on eakatel väga tugev ja tragi esindus Viimsi Pensionäride Ühenduse, Viimsi päevakeskuse või Seenioride Nõukoja näol – kõik toimetavad tublisti ning seisavad eakate huvide ja aktiivsena vananemise soodustamise eest. Meie vallas elab umbes 3000 eakat inimest ning pooled neist on nii-öelda aktiivsema eluviisiga, kes võtavad osalevad päevakeskuse tegevustes, mitmetes klubides või ringides. Koostöös Seenioride Nõukojaga viis Viimsi vallavalitsus 2018. aasta lõpus läbi ankeetküsitluse, mille tulemused andsid hea ülevaate, millised on aktiivsemate eakate huvid ning vajadused, kuid samuti andis küsimustik meile mõista, et peaksime eakate elu vallas ka sügavamalt uurima ning leidma üles inimesed, kelle igapäevaelurütm on pisut passiivsem, ning selgitama välja, mis seda mõjutab. Osalesime Euroopa Liidu Sotsiaalfondi taotlusvoorus „Uudsed lahendused sotsiaalvaldkonnas“ ning projektirahastusega saime koostöös Sotsiaalse Innovatsiooni Laboriga läbi viia kvalitatiivse eakate vajaduste uuringu. Uuringule lisaks viidi projekti raames läbi viis koosloome töötuba, kus osalesid liikmed vallavolikogu sotsiaalkomisjonist, eakate valdkonnaga kursis olevad spetsialistid, sihtrühma esindajad ning teised sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed. Töötubade eesmärk oli analüüsida üheskoos uuringutulemusi ning leida võimalikke lahendusi, mis Viimsi valla eakate elurõõmu ja toimetulekut veelgi enam soodustaksid, ning võtame need aluseks MTÜ Viimsi Päevakeskuse arengukava ning arengustrateegia koostamisel. 
Tõnu Troon, sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja

ÜFi logo
ÜFi logo