Muutunud maailm, inimeste vaba liikumine ning kultuuriülesed tööhõive võimalused soodustavad inimeste rännet. Ühelt poolt on see suurepärane võimalus omandada haridust ja kogemusi mitmes kultuuris, teisalt on oht, et väljarännanu seob oma edaspidise elu hoopis uue elukohamaaga. Välismaale minnakse õppima, tööle, võib-olla abiellutakse ja luuakse pere, kuid lennujaamas ühele või teisele poole lennates võib tekkida segadus – kummal suunal siis kodu tegelikult on.

Statistika räägib, et viimastel aastatel rändas Eestisse tagasi ligi 8000–8500 inimest aastas ning sisseränne ületab väljarände just tagasipöördujate arvelt. Tagasipöördujate seas on täiskasvanuid, kes sisenevad Eesti tööjõuturule oma uute teadmiste, kogemuste, ideede ning vaadetega, kuid samas ka muredega. 

Nendest muredest sain aimu, kui eelmisel aastal otsustas minu tütar pärast pikki võõrsil veedetud aastaid kodumaale tagasi pöörduda. Välismaal omandatud haridus ning mitmekülgsed töö- ja kultuurikogemused võiksid tunduda ju väärtustena, mis avavad nii mõnegi ukse. Kindlasti nii ongi, kuid mured tekkisid hoopis ootamatutes olukordades – näiteks muutunud ametlikus sõnavaras, muutunud töövaldkonnas, asjaajamises, muutunud kultuuris ja inimestes. Just nagu oleks ju eestlane, aga mitte päris. Sellise sisemise segadusega saabub koju suur osa võõrsil elanud kaasmaalasi. Algab kohanemisprotsess, mille käigus õpitakse taas oma kultuuri tundma ning eluga toime tulema. Võib juhtuda, et kohanemisel seistakse vastamisi liialt suurte vastuoludega ning leitakse, et siia keskkonda ei suudeta sulanduda ning lahkutakse uuesti.

Inimene õpib selleks, et kohaneda!
Selleks, et oma tütart paremini toetada, soovisin lähemalt uurida, milliseid õpivajadusi tagasipöördujad kogevad. 2019. aasta kevadel viisingi läbi uuringu kolme tagasipöördujaga. Intervjuudest selgus, et neil on emotsionaalne valmisolek ja tahe pöörduda tagasi kodumaale ning panustada tööellu, kuid kogetakse muutusi nii iseendas kui koduriigis, mis teeb kohanemise raskemaks.

” Kõige suurem väljakutse on saada ülevaadet, kes, kus ja millisel eesmärgil viibib, kes on tagasi pöördunud ning kuidas ja milliseid teenuseid ta vajab. “

Minu uuringust tuli välja, et tagasipöördujad tunnevad sageli ebavõrdset kohtlemist, võrreldes sisserännanutega, kelle kohanemisprogrammid ja juhendmaterjalid on seni olnud selgemad ja konkreetsemad. Ka tööandjad ei pööra tagasipöördujate “erivajadustele” sageli tähelepanu, sest tagasipöördumist ei osata seostada takistuste ja barjääridega. Eeldatakse, et tagasipöörduja valdab valdkondlikku terminoloogiat ning on alati kursis koduriigis toimuvate muutustega. Aga kui töökoosolekutel ei saada aru, millest räägitakse (sest sõnavara ei mõisteta) ning teema mõistmiseks peab küsima kolleegi abi, siis saab tugeva löögi inimese väärikus ja enesekindlus.

Tagasipöördujate sihtrühma ei saa kirjeldada sarnaste kriteeriumite alusel. On neid, kes tulevad tagasi üksi, ja neid, kes saabuvad koos perega, kellest võib-olla mõni (nt abikaasa ja laps) ei valda eesti keelt. Tullakse paari kohvriga või kolitakse terve konteineriga. Eesti Vabariigi Põhiseadus ütleb, et iga eestlase ja Eesti kodaniku õigus on asuda Eestisse elama. Integratsiooni Sihtasutus toetab pikka aega Eestist eemal viibinud või välisriigis sündinud eestlaste (alates 15 aasta vanusest) ja Eesti kodanike Eestisse naasmist, makstes abivajajatele tagasipöördumistoetust.

Vaatamata olemasolevatele tugisüsteemidele ei jõua see info tihtipeale tagasipöördujateni, sest oma Eestisse saabumisest ei ole vaja kuhugi teatada ning lihtsalt ei osata vajalikku infot ise otsida. Informatsiooni, abi ja toetust saadakse pigem perelt, sõpradelt ja kolleegidelt. Kuigi Praxise analüüs (2014), “Eesti inimarengu aruanne” (2017) ning “Rahvuskaaslaste programmi mõju-uuring” (2015) on juba aastaid tagasi juhtinud tähelepanu sellele, et välismaal elavad eestlased on riigile kasutamata tööjõuressurss ning välja toonud vajaduse parandada informatsiooni kättesaadavust olemasolevatest teenustest ja koolitusvõimalustest tagasipöördujatele, siis minu uuringust selgus, et seni ei ole see veel oodatud tulemust toonud. Kõige suurem väljakutse on saada ülevaadet, kes, kus ja millisel eesmärgil viibib, kes on tagasi pöördunud ning kuidas ja milliseid teenuseid ta vajab.

Meil on olemas riiklik rahvuskaaslaste programm ning Integratsiooni Sihtasutus tegeleb aktiivselt programmi elluviimise ja tagasipöördujate nõustamisteenusega. Need sammud on viimase aasta jooksul oluliselt parandanud teadlikkust ning info kättesaadavust. Käesoleva aasta maikuust töötab Integratsioonis SA-s ka tagasipöördujate nõustaja.

Käesoleva aasta oktoobrist alustab Innervisor OÜ Viimsi vallas tagasipöördujate kogemuskohvikute läbiviimisega. Tegemist on projekti “Eestisse tagasipöördunutele kohanemist toetavad võrgustikukohtumised” elluviimisega, mis on osa riikliku programmi „Rahvuskaaslaste programm 2014-2020“ rakendusplaanist. Projekti rahastab kultuuriministeerium.
Esialgu on planeeritud kolm kohtumist, kus räägime tagasipöördumisel tekkinud muredest ja rõõmudest, kuulame teineteise kogemusi ning jagame olulist informatsiooni, mis puudutab Eestisse tagasipöördumist. Külla kutsume ka ametkondade spetsialiste, kes vastavad spetsiifilisematele küsimustele.

Kogemuskohvikutesse ootame kõiki tagasipöördujaid, kelle elukoht on Viimsi vald. Kohtumistel osalemine on kõigile TASUTA.

Esimene kohvik leiab aset 17. oktoobril kell 18 Randvere koolis. Seekord on külla oodatud Integratsiooni SA tagasipöördujate nõustaja Kaire Cocker.
Teeme üheskoos Viimsi tagasipöördujate kohanemise kergemaks!

Info ja registreerumine:info@innervisor.ee, tel 528 1173