Viimsilased on tublid doonorid. Nii tõdesid Põhja-Eesti Regionaalhaigla Verekeskuse töötajad 4. mail toimunud doonoripäeval, kui Viimsi huvikeskuses andis verd umbes 60 inimest. Neist kümnendik tegi seda esimest korda. Kuna eelbroneeringute ajad haarati tookord lennult, korraldatakse 21. juunil uus doonoripäev.
Miks aga üldse hakata doonoriks ja mis sellega kaasneb? Seda aitavad lahti seletada regionaalhaigla verekeskuse doonorluse osakonna juhataja-ülemarst dr Gulara Khanirzayeva ja verekeskuse turundusspetsialist Maria Pihlak.
Kuna Viimsis püsivat vere loovutamise punkti ei ole, saavad viimsilased Tallinnas statsionaarselt verd loovutada Ädala 2 ja Valukoja 7 ning neljapäeviti Rävala Ärimajas. Doonoripäevi korraldatakse aga aeg-ajalt Viimsi huvikeskuses. „Kodu või töökoha lähedal on mugavam verd loovutada,” selgitab dr Khanirzayeva, miks inimestele lähemale sõidetakse. Eelmisel aastal korraldati huvikeskuses neli doonorpäeva, kus verd loovutas ligi 200 inimest. Väljasõite tehakse mobiilse brigaadiga, mille suurus sõltub planeeritavast külastatavusest. Viimati oli Viimsis ametis viis õde, kaks registraatorit ja abiline, kes pakkus kõigile pärast protseduuri kohvi, teed, mahla, küpsiseid ning väljastas esmadoonoritele doonorimärke.
Vereloovutus pole vereproov
Kui terviseuuringute jaoks veenist vereproovide võtmisel palutakse enne mitte süüa, siis doonorina verd loovutama tulles peab lisaks puhanud olekule olema ka korralikult söönud ja vedelikku tarbinud. Kõikidelt doonoritelt kogutakse võrdselt 450 ml verd, lisaks ca 35 ml verd analüüside tegemiseks. Viimane söögikord võiks olla kaks-kolm tundi enne vereloovutust. Sellele eelneval ja samal päeval tuleks vältida liiga rasvase toidu söömist ning alkoholi tarbimist. „Ootame doonoriks terveid inimesi, kes kaaluvad vähemalt 50 kg. Esimese vereloovutuse puhul peab vanus jääma 18 ja 60 eluaasta vahele. Korduvdoonorid saavad verd loovutada kuni 65. eluaastani. Ühe täisvere loovutusega ei tohi kaotada üle 15% oma üldvere mahust, sellest lähtuvalt ka kehakaalu nõue,” selgitavad dr Khanirzayeva ja Maria Pihlak. Meestel peab kahe täisvere loovutuse vahele jääma vähemalt kaks kuud, naistel soovitavalt kolm-neli kuud.
Protseduuriks tuleb aega varuda
Külastus võtab aega umbes 45 minutit. Doonoriks tulles tuleb kaasa võtta isikut tõendav dokument. Iga doonor täidab küsitluslehe ning enne vereloovutust toimub meditsiiniline läbivaatus, mille käigus mõõdetakse vererõhku, kontrollitakse hemoglobiininäitu, siis selgub, kas saab verd loovutada või mitte. Vereloovutusele mittelubamise põhjuseks on enamikel juhtudel madal hemoglobiini tase, mida esineb tihedamini naistel. Sellisel juhul verd ei võeta, soovitatakse tarbida rohkelt rauarikast toitu, vajadusel konsulteerida perearstiga.
Verekeskuse kodulehel saab tutvuda vereloovutamise infoga, ka piirangutega, mis puudutavad näiteks reisimist, erinevate ravimite tarbimist, vaktsineerimist, tätoveerimist, haigusi jne. „Oleme püüdnud kodulehele panna võimalikult palju infot. Küsimuste korral saab meile ka helistada või kirjutada,” selgitab Maria Pihlak. Vereloovutamine ise toimub mugavas, lamavas asendis ning võtab aega umbes 5-10 minutit. Pärast seda pakutakse juua ja küpsiseid ning palutakse rahulikult umbes 15 minutit istuda.
Vere loovutamine on ohutu
Maailmas läbiviidud uuringute põhjal peetakse veredoonoreid üldisest populatsioonist tervemaks. Samuti arvatakse, et regulaarsed doonorid ise tuleksid võimalikust ootamatust verekaotusest kiiremini välja kui need, kes kunagi verd pole loovutanud, sest nende organism on harjunud verd „kaotama“.
Doonoriverd uuritakse nelja vere teel leviva nakkushaiguse tekitaja suhtes: HIV, hepatiit B, hepatiit C ja süüfilis. Juhul, kui leitakse nakkustekitaja, informeeritakse ja nõustatakse doonorit.
Üldiselt on vere loovutamine tervele inimesele ohutu ning 99%-l enesetunde halvenemist ei põhjusta. Väga harva võib juhtuda, et vereloovutuse ajal või pärast esineb nõrkust, peapööritust, külma higi, minestust vms, mida nimetatakse doonorireaktsiooniks. Reeglina mööduvad reaktsioonid kiiresti ega tekita tervisehäireid. Nende vältimiseks tulekski doonoritel tulla vereloovutusele söönud ja puhanuna.
„Pärast vere loovutamist ei ole samal päeval soovitatav tegeleda suuremat füüsilist pingutust nõudvate treeningutega, tõsta raskusi, käia saunas ja basseinis. Tuleb puhata, toituda tervislikult ja tarbida vedelikke,” selgitab dr Khanirzayeva. Maria Pihlak lisab: „Paljud ütlevad, et tunnevad end pärast hoopis paremini. Eks siin mängivad rolli ka emotsioonid. Head teha on hea.“
Vaktsiinidest tingitud piirangud
Verekeskus ootab verd loovutama terveid inimesi, näiteks Covid-19 suhtes kohapeal ei testita. Verekeskuses järgitakse kõik terviseameti ja regionaalhaigla poolt kehtestatud nõuded Sars-Cov-2 viiruse leviku vältimiseks (kasutatakse kaitsevahendeid, käte desinfitseerimisaineid jms). Seoses koroonaviiruse levikuga on lisandunud piirangud haigestumise, vaktsineerimise, reisimise, lähikontaktseks olemise korral. Käimasoleva massivaktsineerimise taustal jagab dr Khanirzayeva lisaselgitusi: „Piirangud sõltuvad vaktsiinide tüübist: viirusvektoril põhinevate vaktsiinidega nagu AstraZeneca, Jannsen Pharmaceutica on vere loovutamine lubatud neli nädalat pärast vaktsineerimist. RNA põhjal nagu Pfizer/BioNTech, Moderna on vere loovutamine lubatud koheselt, kui inimene tunneb end tervena,“ lausub ta.
Vaktsiinidega seotud piirangud ei ole tekkinud koroonaviiruse ajal, ka varem on olnud piirangud seotud doonori vaktsineerimisega erinevate nakkushaiguste vastu. „Karantiini ajal andsid mitmed doonorid positiivset tagasisidet, et ajal, kui kõik kinni, saab tulla vähemalt verd loovutama,“ kiidab Maria Pihlak.
Võimalus päästa elu
Igast täisvere loovutusest valmistatakse kolm põhikomponenti – erütrotsüütide suspensioon, trombotsüütide kontsentratsioon ja värskelt külmutatud vereplasma –, mida haiglates patsientidele üle kantakse. Verevarusid jälgitakse regulaarselt ning järjepidevalt kogutakse kõikide gruppide verd, et hädaolukorras oleksid varud olemas. Vajadusel kutsutakse doonoreid eraldi välja.
Kõige rohkem on Eestis 0-positiivse ja A-positiivse veregrupiga inimesi. 0-negatiivne veri sobib kõikidele. Kõige haruldasem AB-negatiivne veregrupp esineb vaid 1% elanikkonnast, aga ka seda kogutakse järjepidevalt, et olla ootamatusteks valmis. „Kokku on Eestis umbes 30 000 doonorit. Eks koroonaaja hirmud ja vaktsineerimisest tekkinud piirangud on vere loovutamise indu natuke siiski vähendanud,” sõnab Maria Pihlak.
Rohkem infot doonorluse kohta leiad: https://verekeskus.ee.
Viimsi huvikeskuses toimub järgmine doonoripäev 21. juunil kell 14.30–18.30. Aja saab broneerida verekeskus.ee lehel.
Annika Sutt: doonorlus on kiire heategevusvorm
Viimsilane Annika Sutt loovutas esimest korda verd umbes paarkümmend aastat tagasi, ülikooli ajal. „Mulle tundus see kõige lihtsama heategevusvormina – vähese vaevaga kiirelt kellegi heaks midagi teha. Ega ma enda tervise pealt siis väga ei tundnud, et midagi oleks teistmoodi,” ütleb Annika. Tema tervisenäitajad on alati olnud korras, vererõhk ja hemoglobiinitase normis ning tagasi pole teda kunagi saadetud. Vererõhu kohta on Annikal oma teooria: „Mu sünnipärane vererõhk ei ole küll väga kõrge, kuid eks elevus, ärevus ja kerge pabistamine tõstavad seda verekeskuses kõrgemale.“
Kui eelnevatel kordadel on ta tundnud vahel väikest pearinglust, siis viimasel korral aprillis Ädalas verd andes oli kõik tipp-topp. „Seekord ei tundnud ma mitte midagi,” ütleb Annika. Ta kiidab kogu Ädala personali, kes oli terve protseduuri aja tema kõrval. „Rahvast oli suhteliselt hõredalt, aga kõrgendatud tähelepanu oli tingitud ka sellest, et viimasest korrast oli mul möödas viis aastat,” lausub Annika.
Paljud inimesed pelgavad vere nägemist ning pole võibolla seetõttu julgenud doonoriks minna. Annika ei ole erand. „Nõela sissetorkamisel keeran tavaliselt pea ära. Kui nõel sees, võin rahulikult vaadata. Usun, et kõik on mõtlemises kinni – ei tohiks üle mõelda, vaid jääda rahulikuks.”
Ta soovitab kõikidel tervetel inimestel verd loovutama minna, karta pole midagi, kuid iga loovutus päästab kellegi elu.
