Millise maskiga me varjame oma hinge tegelikku olemust? Tihti seame ette asjalikkuse ja toimekuse maski ning meie huulilt kõlab taas: „Oi, mul on nii kiire.“ 

Vahel paneme ette hoopiski ilu ja edukuse maski, millega püüame ilustada pilti iseendast. Vähemasti teiste jaoks, sest usume, et ega teised ju meie maski taha ei näe. Vahel aga oleme olukorras, kus sobiliku maski leidmine on raske ja nagu üldse ei tahakski maski kanda, sest nii on hingel raske hingata ehk raske on olla see, kes ma tegelikult olen.

Ma ei räägi siinkohal viiruse kaitseks ninale ja suule seatavatest maskidest, vaid ikka nendest, mida juba maast madalast õpime kasutama, et jätta head muljet ning peita, mis meie sisemuses toimub.

Tore on, kui maski tagant tuleb nähtavale varjatud anne või seni teadmata hea hoiak, kuid enamasti kipub inimene maskiga varjama enda pahupoolt. Meil on hirm olla need, kes tegelikult oleme, ja me pelgame olla isekeskis enestega. Need kitsaskohad väljenduvad eelkõige vaimse tervise probleemides, mida meiegi maal järjest enam suudetakse määratleda. 

Surve maske kanda on olnud aga ühiskonnas juba nii pikalt, et sellest on saanud üleüldine harjumus. Viimasel ajal tundub küll, et kusagil on olnud väga suur soodusmüük viha ja kurjuse maskidel või on neid lausa tasuta jagatud, sest neid võime kohata paljudel, kelle näol oleme muidu leebemaid ilmeid näinud. 

Maskid maskideks, aga on ütlemata kurb, et me inimestena ei tea, kes me päriselt oma hinges oleme. Ühiskonnas möllav segadus ning pinged selguse saamisele kaasa ei aita. Pigem segadus kasvab, sest silmist on kadunud pidepunktid, millest tuge leida ja mis aitaksid sihte seada. Isegi kui julgeme mingitest maskidest loobuda, on hirm kõige meie hinges peituva avalikuks saamise ees niivõrd suur, et esimesel võimalusel otsime uut katet oma sisemaailma kaitseks. 

Silmad pidavat olema inimese hinge peeglid. Täpselt samamoodi, kui on tähistaevas meile jutustamas lugusid kõiksuse võimsusest ja kaugusest, kõnelevad inimese silmad sellest, mis toimub hinges. Kui teadus suudab seletada tähtede, galaktikate ja universumite olemust ja toimimist, siis inimese hinges toimuv on endistviisi kaetud suure saladuse looriga.

Olen rõõmus, et mul on ristiisa, kes tegeleb taevaste asjade uurimisega, kes on astrofüüsik ning aitab niimoodi inimkonnal mõista, kui ainulaadsed olendid me siin maailmas elades oleme. Senimaani ei ole ju kusagil väljapool suudetud leida sarnast elu. Kuid millegipärast oleme inimestena ikka päris rumalad ka, sest kuidas muul moel nimetada meie püüdu enda tõelist olemust varjata kõiksugu maskidega ning soovi hingepeegleidki varjata erinevate valgust peegeldavate klaaside taha.

Soovides anda hingele hingamist, on meil vaja loobuda nii maskidest kui ka hinges toimuvat varjavatest tumedatest klaasidest. Hingamiseks on tarvis hoog maha võtta ja õppida iseennast tundma, ja kui veel ei ole õnnestunud, siis alustada sõpruse sobitamist iseendaga. Üksnes siis, kui meis kasvab enesetunnetus, kui saab selgemaks, kes ma selline päriselt olen, üksnes siis saab meie hing tegelikult hingama hakata.

Hingede ajal loomulikult võime ja peamegi tänutundes meenutama kõiki hingesid, kes juba on võinud siit minna ja kes on kindlasti palju tarkust ellu toonud meie eel käies. Kuid selles ajas on sama oluline õppida ise päriselt hingama, et meie hing võiks avarduda ja võiksime olla päriselt need, kes me oleme.