Koolimajas juhtuvatest traumadest on esikohal kukkumised

Tallinna koolides registreeriti eelmisel aastal üle 7700 trauma, millest 400 olid raskemad (põrutused, luumurrud või -mõrad) ja 7300 kergemad traumad (väiksemad haavad ja põrutused). Kuigi lastega juhtuvad pisitraumad on teatud määral paratamatud, saavad ennetamiseks palju ära teha nii koolid, lapsevanemad kui ka lapsed ise.

Ligi pooled traumadest juhtusid teise kooliastme ehk 4.–6. klassi lastega ning kõige vähem (7%) gümnasistidega, näitab SA Tallinna Koolitervishoid statistika. Peaaegu kõik traumad leidsid aset kas vahetunnis, kehalise kasvatuse tunnis või spordipäeval. 

Noorematel õpilastel on õnnetusjuhtumite arv märgatavalt suurem kui gümnasistidel. See on ka arusaadav, kuna väiksemad lapsed on elavamad, jooksevad rohkem ja elavad ennast pärast 45 minutit pingis istumist rohkem välja.

Teatav vahe traumade arvus poiste ja tüdrukute vahel tuleb välja nooremate laste puhul, kui sagedasemad on vahetunnis saadud vigastused. Vahetundides tekivad vigastused enamasti kukkumise tagajärjel. Kui koolimajas sees on jooksmine keelatud, siis õues saavad lapsed joosta ja mängida. Kuna tasakaal ja kehatunnetus ei ole veel nii hästi välja kujunenud, käivad sellega kaasas ka kukkumised.

Esimese klassi lastel juhtub harva enamat kui katkine põlv või väike marrastus, sest nad on lasteaias harjunud õues mängima. Kolmandaks klassiks on lastel ära kadunud oskus oma mängu mängides arvestada kõrvalseisjatega ning oma ruumi sõbraga jagada ja nii tekib ka rohkem traumasid. 4.–6. klassi laste mängudes on oluliselt suurem jõud ja hoog. See on ju ka mõistetav – algab puberteet, otsitakse oma kohta ja poisid näitavad spordiplatsil, kui osavad, tugevad ja julged nad on.

Kehalise kasvatuse tunnis juhtunud vigastused on hooajati erinevad. Sisehooajal, kui on ülekaalus erinevad pallimängud nagu korvpall ja võrkpall, esineb rohkem käe piirkonna vigastusi, aga ka põlve ja randme põrutusi ja hüppeliigese vigastusi. Väljas staadionil tekivad aga marrastused kukkumistest, samuti põrutused ja hüppeliigese vigastused. 

Traumasid saab ennetada

Kuna koolimajas juhtuvatest traumadest on esikohal trepil jooksmise tagajärjel tekkinud kukkumised, on kooliruumides jooksmine keelatud. Pidev keelamine võib muutuda ühtlaseks fooniks, aga kui õpetaja või kooliõde seisab trepi kõrval ja tervitab lapsi nimepidi, siis lapsed peatuvad ja jooksutuhin selleks korraks raugeb.

Ka lapsevanemad saavad traumade ennetamisele kaasa aidata ja seda juba enne, kui laps kooli läheb. Oluline on, et laps juba väikelapse east liiguks õues ja teeks sporti, et arendada koordinatsiooni ja kehatunnetust ning tugevdada lihaseid. Ainult televiisori ja arvuti taga istudes jäävad lihased nõrgaks ja liikumine kohmakaks ning seetõttu on ka kukkumised kergemad tulema.

Raskemate vigastuste vältimisel on oluline roll luude tugevusel. Eesti laiuskraadil on suurel osal inimestel D-vitamiini puudus, kuid just see vitamiin on oluline kaltsiumi imendumiseks, mida kasvav laps vajab. Ühe osa D-vitamiini saame me toidust nagu munad, maks ja rasvane kala, kuid sellest saadav vitamiini kogus pole piisav. Seega on soovitatav sügisest kevadeni võtta ka koolilastel juurde D-vitamiini toidulisandeid. Põhjuseid, miks kipuvad luumurrud lastel kauem paranema, võib otsida valedest toitumisharjumustest, vähesest liikumisest värskes õhus ja D-vitamiini puudusest.

Tähelepanu tuleks pöörata ka koolilaste jalatsitele – vahetusjalats peaks olema mugav ja terve ning tuleks jälgida, et tald ei oleks libe. Tundub ehk iseenesest mõistetav, kuid kindlasti tuleks lastele korralikult selgeks õpetada saapapaelte sidumine. Küllalt on juhtumeid, kus pael on lahti ja sellele astub peale kas laps ise või sõber ning tagajärjeks ongi valus kukkumine.

Trauma ennetuseks saab ka õpilane ise palju ära teha. Tänapäeva maailm on selline, kus ümbritsevat infot ja müra (telefon, kõrvaklapid) on nii palju, et tähelepanu on hajevil ja ei olda mõttega parasjagu käsil oleva tegevuse juures. Treppidel ja tänaval käies tuleb vaadata enda ette mitte telefoni ekraani. Nii need hüppeliigese traumad või halvemal juhul luumurrud juhtuvad.

Kooliõe 5 soovitust traumade puhuks

  1. Naha vigastuste puhul puhasta esmalt haav ja seejärel seo see sidemega või aseta haavale plaaster. 
  2. Kui haav on must ja õnnetus on juhtunud õues, siis esimese asjana tuleb haav puhastada. Ühtlasi kontrolli, kas ja millal on tehtud teetanuse vaktsiin. 
  3. Sügavate haavade korral pöördu õmblusteks EMO-sse. 
  4. Haava hoolduseks saad lisaks perearstile ja -õele nõu küsida ka kooliõelt.

Põrutuste ja väänatud hüppeliigeste esmaseks raviks aseta vigastatud kohale külmakott. Pöördu EMO-sse, kui verevalum, turse ja valu suurenevad.

Sinikka Brügel

Marike Käärik

SA Tallinna Koolitervishoid kooliõed