Von Krahli Teater toob septembri lõpus ja oktoobri alguses Viimsi publikule koju kätte lavastuse „Sa oled täna ilusam kui homme“.
Kuidas sul töö juures läks?
– Tuulte vari lehtedes.
Kui inimesed saavad kokku ja ilma pretensioonide, kavaluse ja emotsionaalse altkäemaksuta omavahel räägivad, võib juhtuda elu. Seda ja teist, nii ja naa, tühja ja tähja, ja ometi tekib sellest vool, vool aga… Kuidas tõusta argisest kõrgemale, aga nii, et argine kaugele ei jääks? Kuidas vestelda korraga kõigest ja eimillestki? Millest me räägime, kui me räägime trennitegemisest ja tantsimisest, suhtlusest ja poeesiast, energiast ja atmosfäärist?
Valgete linadega pika laua taha istuvad arst, torumees, juuksur, taksojuht, massöör ja psühholoog. Kõlab nagu pikaleveniv anekdoot, milles on liiga palju tegelasi ja liine. Tegelikult ei ole see aga anekdoot, vaid elu, mis oma argise vooluga kõiki neid inimesi ühendab ning kokku toob. Või koondab seltskonda hoopis pidu, mille veidrad faasid igaühes midagi kummalist esile kutsuvad? Või toimub kokkusaamine teisel pool paradiisi väravaid igavese päikeseloojangu taustal, kus elatud elu ja selle ilu üle mõtiskletakse? Või siis lüüakse aega surnuks sootuks hommikulauas, mida ehivad kohvitasside asemel luulekogumikud? Ilmselt jääb kogunemise eesmärk ja tulem siiski iga vaataja enda otsustada, kuna lavastus sirgjoonelisi vastuseid ei anna.
Eero Epneri sissejuhatus lavastuse kavalehel viib aga fookuse sellele, et Lagle lavastused otsivad argises tähelepanuväärset ehk tähendust tähendusetutes mittehetkedes, mis mõjuvad liiga tavalisena, et neis midagi erilist näha. Proovida näha tähelepanuväärset igapäevases: kartulite keetmises, muruniitmises, lobas, tõuklemises, tülis. Lauri Lagle lavastuses võiks rääkida mittehetkedest. Momentidest, mis meid iga päev ümbritsevad, aga millele me ei oska erilist kaalu anda. Nagu kala ei pruugi tajuda, mis asi vesi on, ei taju meie, mis asi on see sõnastamatu miski, milles me igapäevaselt elame. Lagle proovib neid momente välja joonistada. Momente, milles puudub sisemine dramaturgiline laetus ja mis oleks justkui välja lõigatud meid ümbritsevast argipäevast ning pandud neid ilma eriliselt mudimata lavale.
Ja siis poeesia. Lagle on lüüriline lavastaja, see on tema natuuri iseärasus. Luuletusi ei loeta tema lavastuses esmakordselt, ent „lüürika“ ei tähenda sugugi ainult riimistatud poeesiat. See on ka rütmide, puudutuste, atmosfääri, energia poeesia. Isegi kui muututakse agressiivseks (ja agressiivseks muututakse alati), on seegi mingil moel lüüriline: ideaal laguneb korraks tükkideks ja siis hakatakse tema tükke muda seest taas kokku kraapima, et uuesti üles ehitada midagi. Mida? Midagi banaalset. Ja midagi poeetilist.
Läheduse ja kaugenemise ning tavalise ja erilise piiridel kõikuv lavastus kutsub vaatama nii laudlinade alla kui ka luuleridade vahele, et märgata ümbritsevas ilu. Lihtne mõte, kuid sellise ilu märkamiseks tuleb sõuda laglelikult vastuvoolu. Midagi selles eimilleski igatahes on – Eesti teatri auhindadelt võeti kaasa etenduskunsti auhind (Lauri Lagle), naispeaosatäitja auhind (Marika Vaarik) ja meeskõrvalosatäitja auhind (Jörgen Liik).
„Sa oled täna ilusam kui homme“
Lavastaja ja kunstnik: Lauri Lagle
Laval: Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Katariina Tamm, Markus Truup, Marika Vaarik
Helikujundaja: Jakob Juhkam
Valguskunstnik: Siim Reispass
Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra
Etendused Viimsi Black Boxis: 30. septembril, 1. ja 2. oktoobril kell 19
Von Krahli Teater / Ekspeditsioon
