Rannarahva muuseumis on üleval nanai päritolu kunstniku ja käsitöömeistri Anatol Donkani näitus „Veest tulles“. Enamus töid on tehtud pargitud kalanahast ja on väga eksootilised.
Nanaid on väike rahvas Siberis Amuuri jõe piirkonnas. Teistele rahvastele olid nad juba vanadest aegadest peale tuntud kui „kalanaha rahvas“. Nimelt kandsid nad kalanahkadest riideid ja kalanahk oli nende kasutuses üldse väga levinud materjal. Nanaide nahaparkimise tehnoloogia ja kaunistamise kunst oli äärmiselt kõrgel tasemel ja äratas naabrite ja uustulnukate juures imetlust.
Kes on Anatol Donkan?
Anatol Donkan sündis Amuuri jõe ääres väikses Tunguska külas. Sel ajajärgul toimus väikeste nanai külade likvideerimine ja inimeste ümberasustamine suurematesse asulatesse. Sellega kaasnevas sotsiaalses segaduses ja ülekohtus võeti paarikuune Anatol emalt ära ja pandi lastekodusse. Peale lastekodu õppis Donkan merekoolis ja töötas kalalaeva tüürimehe ja kaptenina. Kokkupuude kohalike Kaug-Ida rahvastega ja vaimustumine nende kunstist ning maailmavaatest äratas temas uuesti nii sisemise nanai- kui ka kunstniku identiteedi. Ta läks Habarovski ülikooli õppima kunsti ja hakkas samal ajal Amuuri piirkonnas koguma nanai pärimuskultuuri ja esemeid. Oma kollektsiooni najal lõi ta Vladivostokis eramuuseumi.
Esivanemate radadel
Amuuri ääres avastas Donkan, et nanaid olid kalanahkade parkimise kunsti peaaegu unustanud. Need üksikud vanemad inimesed, kes seda veel tegid, ei suutnud enam nahale anda piisavat pehmust. Samas leidis kunstnik vanast šamaani majast pargitud kalanaha, mis oli vaatamata väga kõrgele vanusele ülimalt elastne ja pehme. Ta võttiski enda ülesandeks need vanad saladused taastada.
Muuseumi näituste ja kalanahast taiestega sattus mees nii Jaapanisse kui ka Euroopasse. Koostöö juhtivate spetsialistidega muistsete tehnoloogiate ja muistse pärimuskunsti alal jättiski Donkani Euroopasse. Nüüd elab ta Saksamaal, kus on oma ala tunnustatud kunstnik.
Eripärane looming
Nanai päritolu käsitöömeistri looming seisab mitmel erineval sambal. Üks neist on tema päritolu ja huvi põhjamaade rahvaste mütoloogia vastu. Nanai identiteet ei ole ainult sümbolid ja jutud, vaid neil juttudel põhinev maailmavaade. Tõsi küll, tänaseks on see kunstniku arvamusel sisuliselt kadunud. Ka Rannarahva muuseumis eksponeeritud näituse sisemine lugu on lugu tema koduküla kadumisest ja rahva identiteedi hääbumisest. Seda küll ei leia näituselt mingis traagilises või kurvas vormis. Vastupidi – kõik on ilus ja helge. Nagu põline nanai maailmavaade.
Teine sammas on Donkani oskus kalanahka töödelda ja sellest väga kvaliteetseid tooteid valmistada. Ta on kindlasti suutnud sellealased vanad oskused taastada ja võib olla need isegi ületada. Igal juhul oma saladusi ta ei avalda…
Kolmandaks oluliseks sambaks võib pidada kunstniku annet. Donkani taiesed ei ole mingil juhul vanade tööde koopiad, vaid omaette moodne kunst, mis võlub põnevuse ja esteetikaga. Pigem on ta looming moderne, kuid nagu ta ise ütleb – just vana kunst on moderne.
Tulge lugusid kuulama!
Anatol Donkan jutustab, et nanaidel ei olnud moraali ega hinnanguid. Nad ei õpetanud, mis on halb või hea – nad rääkisid lugusid ja nii lapsed kui ka täiskasvanud kasvasid lugude keskel ja tegid ise järeldused. Tulge teiegi ja tehke järeldused, mida on võimalik Anatol Donkani kunsti juures näha ja avastada!
