5. aprillil jõuab Viimsi huvikeskuse lavale Paide Teatri lavastus „Udu“. Esimest korda viimsilaste ette astuvat teatrit ja eesootavat lavastust tutvustab Viimsis kasvanud ja kohalikust kooliteatrist tuule tiibadesse saanud teatrijuht ja peaprodutsent Harri Ausmaa.

Paide Teater on Eesti noorim ning kõik meie lugejad polegi võib-olla sellest veel kuulnud. Palun tutvustage lühidalt oma teatrit.

Paide Teater on 2018. aastal Paide linna loodud professionaalne teater, mida kutsuti eest vedama kuueliikmeline trupp. Praegu on meeskonnas lavastaja, dramaturg, kolm näitlejat ja juht-produtsent. Teater sõnastas kohe alguses, et me ei tulnud tegema veel üht teatrit, vaid uut teatrit. Põhiline küsimus, millele vastust otsime, on: mis on teatri ja kunstniku roll 21. sajandil? Meie jaoks on oluline mitte käia turvaliselt sissetallatud rada, vaid pidevalt seada enda ja teatri tegemisi küsimuse alla. Usume, et teater ei ole ainult kell seitse õhtul punastel sametitoolidel pimedas saalis toimuv sündmus, vaid peab tulema inimestele lähemale, looma kogukondi ja kohtumisi.

Vaatamata sellele, et kõik Eesti inimesed pole veel Paide Teatrit külastanud, usun, et oleme idealistliku ja ambitsioonika tegutsemisega suutnud päris palju laineid tekitada. Viimastest tuntumatest ja rohkelt kajastatud projektidest on laiema publikuni jõudnud aasta tagasi alustatud suurprojekti Paide 3000 aktsioonid „33 kõnet“ ja „Varivolikogu“ ning lavastused „Eesti jumalad“ ja „Carmen“.

Kas olete algusest peale Paide Teatriga seotud ning mis on Teie roll organisatsioonis?

Asusin Paide Teatrisse tööle aasta enne, kui teater ametlikult tegutsema hakkas. Minu roll oli projektijuhina teatri sündimiseks kõik ette valmistada. 2018. aasta augustis teatritrupi tekkides sai minust teatri juht ja peaprodutsent. Väikese teatri juhtimine ja ainukese administratiivtöötajana tegutsemine tähendab väga suurt panustamist. Mõnda aega elasin ainult teatris ja teatrile. Ka praegu ei tähenda töö vaid teatri finantside ja personali eest vastutamist, vaid ka turundus- ja müügitööd, lavastusala- ja tehnilist tööd. Olen väga uhke, et tehtud töö pole olnud asjata, vaid Paide Teater on tõusnud Eesti teatrimaastikul tuntud tegijaks. Isegi need, kes alguses kahtlesid, jälgivad meie tegemisi nüüd suure huviga. Paide Teater on minu jaoks maailma parim teater. 

Millega seni tehtust olete kõige rohkem rahule jäänud?

Kiire tegutsemise kõrval pole olnud palju aega analüüsida ja tagasi vaadata. Küll aga võin tunnetuslikult ja tagasiside põhjal öelda, et läinud on suurepäraselt. Oleme loonud lavastusi, millest paljud on sündinud trupi ühise tööna ja millest omakorda paljud on üritanud leida uut teatri tegemise vormi või stiili. Oleme kultuurimaastikul tuntud oma kogukondliku teatri tegemise poolest ja pidevalt otsinud uusi suundi ning teemasid, millega tänapäeva teater tegelema peaks.

Viimase aasta jooksul projekti Paide 3000 käivitamisega on teater leidnud suuna, mis pakub huvi Paidest Pariisini. Ehk vaid nelja-aastase tegutsemisega oleme jõudnud oma projektidega ka Euroopasse. 

Paide Teater oma kolmandal sünnipäeval. Vasakult Harri Ausmaa, Maria Paiste, Jan Teevet, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski, Oliver Issak. Fotod: Paide Teater

Olete Viimsist pärit ning tegutsenud Viimsi Kooliteatris. Kust Teie isiklik teatripisik alguse sai ning millised on parimad mälestused kooliteatrist?

Teatri- ja kultuuripisik on ilmselt pärit minu perekonnalt, kus isa on eluaeg töötanud teatris ja ema on muusikaõpetaja. Kindlasti saan seostada pisikut ka kooliteatriga. Elasin noorena väga kaasa selle tegemistele ja mul on kustumatud muljed näiteks „Taevase põrgu“ ja „West Side Story“ lavastustest. Sattusin kooliteatrisse küll alles keskkooli lõpus, aga sain kaasa teha päris mitmed aastad ka pärast lõpetamist. See aitas hoida sidet kooli ja Viimsiga. Tegin kaasa lavastustes „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, „Fame“ ja „Grease“ – viimases mitte ainult laval, vaid ka lavastajana. Andsin kooliteatrile oma sõrme ja see võttis kogu käe. Sellega liitumine on kindlasti see, mis viis mind lõpuks Paide Teatri juhtimiseni.  

Maailmas ei ole viimased aastad olnud kõige rahulikumad ajad. Kuidas teater aitab nii tegijatel kui publikul sellise aja vältel vaimset tervist ja tasakaalu säilitada?

Vastan sellele küsimusele peaaegu sõna-sõnalt, kopeerides Paide Teatri esimest kirjutatud manifesti. Keerulistest aegadest aitavad üle saada inimesed ja kohtumised. Tänase maailma suurimaid probleeme on kogukonnatunde kadumine. Väikesed tihedalt läbipõimunud kogukonnad on kadumas, samas ei tunne me end osana aina kasvavast globaalsest kogukonnast. Tunneme, et meie mured ei huvita teisi ja lubame endale hoolimatust teiste ja maailma suhtes. Teatril aga on võimalus ja ka kohustus midagi muuta. Kohtumine suurepärase kunstiga aitab nii kunstnikel kui ka publikul maailma selgemalt tajuda. Hea kunst aitab mõista, et oleme koos. Me vastutame koos. Me rõõmustame koos. Me kurvastame koos. Iga inimene on lugu, on kogemus. Selle elurikkusega kohtumine aitab mõista maailma. Paide Teatri eesmärk on moodustada kogukond – meeskond, naiskond, segakond, inimkond. Teater on kohtumine. Aga kohtumine on enamat, kui ühte ruumi kokku tulemine. Paide Teater otsib enamat. 

Millest räägib huvikeskuses lavale jõudev lavastus „Udu“?

„Udu“ kannab alapealkirja „Mälukontsert kolmele häälele“. See määratlus ehk annabki kõige parema suunise lavastuse lahti muukimiseks. See on rännak mäletamise ja unustamise piirile. Sinna, kus teadmiste ja kogemuste piirid ajauttu kaovad. Eilne õhtu tundub täna nii selge – sõin, vaatasin uudiseid, rääkisin abikaasaga elektriarvest ja silitasin kassi. Ehk mäletan seda õhtut ka nädala pärast, aga on üsna kindel, et kuu või paari pärast saab sellest õhtust üks paljudest, mida on peaaegu võimatu teistest eristada. Lavastus küsib, mis teeb ühest hetkest mälestuse ja laseb teisel unustusse vajuda. Mis juhtuks, kui me midagi ei unustaks, ja kuidas me mäletame asju, mida me ise kunagi kogenud ei ole. 

Kes võiksid seda etendust vaatama tulla?

Vaatama on oodatud absoluutselt kõik, aga kui peaks vanusepiiri tõmbama, siis võiks see olla 14–114. Miks 14? Sest tundub, et 14 eluaastaga jõuab inimene hakata tajuma ennast kui mälestuste tervikut, tajuma, et tal on lapsepõlv, kooliiga, olevik ja tulevik. Miks 114? Sest see kõlab lihtsalt hästi. Aga kui on mõni 120-aastane, kes soovib lavastust vaatama tulla, siis ka talle on uksed avatud. Tunneme vaid aukartust selle tohutu mälulaeka ees, mille „Udu“ võiks avada. 

Millised on Paide Teatri suuremad tulevikuplaanid ja mida põnevat publikul veel oodata on?

Paide Teater jätkab tööd teatri rolli mõtestamisel 21. sajandil läbi erinevate lavastuste, aktsioonide, artiklite, ürituste ja teiste veel tundmatute vormide. Pärast „Udu“ jõuab lavale lavastus „Esimene tants. Viimast korda“, kus etenduskunstnik ja koreograaf Henri Hütt kutsub lavale 15 inimest, keda ühendab see, et nad on kõik vanemad kui 63 aastat. Lavastus uurib, mis rolli mängib tants inimese elus ja otsib vastuseid nii kaasaegsest tänavatantsust kui ka aastakümnete taha jäänud koolilõpupidudest. Samuti etendub veel loetud kordadel Peeter Volkonski lavastus „Carmen“, kus Paide Teater ja teater Must Kast võtavad mõõtu Bizet’ maailmakuulsa ooperiga. Ja muidugi on asju veel. Ja veel ja veel. Aga rohkem infot leiab igaüks juba Paide Teatri kodulehelt.

Paide Teatri etendus „Udu“

Teisipäeval, 5. aprillil kell 19 Viimsi huvikeskuses

Lavastaja Jan Teevet
Lavastusdramaturg Oliver Issak
Näitlejad Maria Paiste, Johannes Sepping, Kirill Havanski
Produtsent Harri Ausmaa

Etenduse kestvus 1 tund 15 minutit (vaheajata)

Piletid hinnaga 10 eurot on müügil Fientas ja kolmapäeviti k 10–16 huvikeskuse kontoris

Vaata Paide Teatri kohta lisa

www.paideteater.ee

Avafotol on hetk Paide Teatri lavastusest „Lahinguväli“, mille mõtteline järg on Viimsis etenduv uus lavastus „Udu“. Vasakult näitlejad Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski, Maria Paiste.

Fotod: Paide Teater