Naissaarlastel ja saare sõpradel on saanud kenaks traditsiooniks üle mere kokku saada vähemasti korra kuus. Aastaajast ja ilmast olenemata helisevad siis ühel keskpäeval Naissaare Püha Neitsi Maarja kabeli kellad ja kutsuvad kokku kõiki hingelisi, kes parajasti saarel. Nii saab pühapäev kauni muusika saatel ning saarerahva kombe kohaselt kenasti pühitsetud.
Sõja eel ehitatud rannarootslaste kabelis taastati kooskäimine 2000. aastatel, mil tavakodanikud seni võõra võimu poolt okupeeritud Naissaarel taas jala maha said. Ainus hoone, mis sõdurite poolt üle võetud saarel siin varem elanud rannarootslasi meenutas, oligi kabel ja seegi nii õnnetus seisus, et muinsuskaitse renoveerimist enam mõistlikuks ei pidanud. Neid jäänuseid ja inimtühja troostitust näinud Rootsist pärit vaimulik Patrik Göransson ja Rootsi-Mihkli kogudus ametnike nukra tõdemusega siiski kaasa ei läinud. Kabel kui kallis mälestus siin kunagi elanud ja tegutsenud inimestest otsustati taas üles ehitada.
Kabel on saarerahva kohtumispaik
Ühest ammusest intervjuust võib lugeda Göranssoni põhjendust, miks ta inimtühjal saarel kabelit taastama asub: „Kui kirik saab korda, tulevad saarele ka inimesed.“ Ajakirjanik pani selle küllap üsna kummaliselt kõlanud mõtteavalduse kirja, kuid seda optimismi vaevalt et jagas. Tohutut lagastustööd arvestades oli raske isegi ette kujutada, et keegi võiks veel kunagi siin kodu rajamisele mõelda. Siiski võib täna igaüks olla saarel lausa kahe ime tunnistajaks: puidust pühakoda on juba mitu aastat seest täiesti korras ja selle taaspühitsemisel osales isegi Rootsi kroonpritsess. Elu on taastunud, kogukond ehitab ja arendab lausa uskumatu hooga ja mandrimaalt tullakse siia kultuurisündmustest osa saama ning end loodusesse laadima. Iga kord on midagi uut vaadata. Korras sadam on viimase aja saavutuste reas kahtlemata kõige suurem, kuid rõõmu teeb ka see, et militaarsaarest on taas paljudele kodu saamas.
Saareelu taastamine on käinud tasapisi, kuid järjekindlalt. Üheks traditsiooniks on kujunenud iga kuu esimesel nädalavahetusel toimuvad teenistused Naissaare püha Neitsi Maarja kabelis, mis on Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse üks abikirikuid väikesaartel. Üldjuhul ei ole seda traditsiooni katkestanud ei aastaaeg ega ilm. Vaid tänavu jaanuaris tuli väike paus – seekordne torm oli liig isegi vaprale väikelaevale Kalk. Vahetult küünlapäeva järel aga meresõit õnnestus ja oli saarerahva poolt ka pisut põhjalikumalt ette valmistatud. Oli aega külalistele mitmeid üllatusi välja mõelda.
Virgad naised, leiutajad mehed
Tavapärase lahke hoolitsuse asemel, mil jumalateenistust ette valmistavad vaimulikud ja muusikud sadamas sooja autosse pakitakse ja ees teele saadetakse, ootas kõiki merelt tulnuid hoopis rong. Jah, see legendaarne sõiduriist, mille kunagine püsielanik Peedo Lehtla rööbastele sättis, liigub nagu muiste, aga on nüüd Viimsi Rannarahva muuseumi hoole all korda sätitud ja sõitjatele ohutu.
Reis läbi lumise metsa Männiku külla võis alata. Oma suures elevuses ei märganud aga, et inimeste read on mõnevõrra hõredamad kui sadamas – keegi siiski maha ei jäänud, vaid paar tubli saarenaist oli läinud juba harjaga ette rööbasteelt lund lükkama. Nii see rong sõitiski – väledad naised harjadega ees ja vedur sõitjatega järel. Lõppjaamas Männiku külas võis seltskond seda virka tegutsemist ka oma silmaga näha: teetöölisteks kehastunud naiste labidad välkusid sellise hooga, et reisiseltskond ei pidanud isegi sammu aeglustama.
Männiku külas olid saarlaste autod juba ootel, et kirikulised kabelisse sõidutada. Ent maasturitest oli seekord välja pakkuda üks veelgi uhkem sõiduriist: prussidest ja pehmest lillelisest tugitoolist kokku klopsitud lumesahk, mis köiega ATV taha kinnitatuna pidi sõidukitele tee puhtaks lükkama. Vaid kahe päeva eest valminud sahal oli üks istekoht ja loo autor otsustas seda taibates auväärse positsiooni tugitoolis välkkiirelt endale haarata. Sahk tegi oma tööd korralikult ja raamistik hoidis ka istme kenasti loodis, kuigi libisemine läks kurvides üsna uljaks. Meistrimehed lubasid omalt poolt leiutisega veel tööd teha ja saha kolmnurksesse ninasse võib-olla ka nurgadiivani monteerida. Kunagine kuulus rongiehitaja ja -juht Peedugi võib pilvepiirilt rahulolevalt muheleda – leiutajad pole saarelt kuhugi kadunud!
Küünlapäev lõpetas jõuluaja
Karges rannakirikus tähistati eesti- ja rootsikeelse teenistusega küünlapäeva, mis kirikukalendri järgi märgib ühtlasi ka 40 päeva kestva jõuluaja lõppemist. Püha Luukas kirjeldab oma evangeeliumis Jeesuse esmakordset templisseviimist, mil vana pime Siimeon tunnistas, et see laps on valguseks paganaile ja kirkuseks Iisraelile. Küünlapäeva nimi on tulnud sellest, et keskajal pühitseti sel päeval kirikus kõik aasta jooksul kasutatavad küünlad.
Küünlavalgust oli Naissaare kabelis peetud missal palju. Teenisid õpetaja Patrik Göransson ja värske abiõpetaja Tõnis Kark. Üheskoos meenutas kogudus neid, kes saarelt kunagi lahkuma sunniti, paluti hoidmist ja õnnistust nüüdsetele saareelanikele ja ka Naissaare sõpradele.
Suvi on juba mõtetes
Saarelkäimise juurde käivad alati ka seltskondlik suhtlemine ja maitsev soe supp. Nii oli seegi kord maitsev ning ihu ja hinge soojendav pajatäis Männiku külas telgi varjus ootamas. Pererahva juures sai sedapuhku imetleda muljetavaldavat jääpurikate näitust – suurimad iludused ulatusid sel aastal lausa majaräästast maani. Koos kogukonnaga tehti asjalikke suveplaane. Nimelt peaksid sooja saabudes hakkama kabeli juures taas ehitustööd. Et päike õrnadele palkidele kahju ei teeks ja hoone saaks tagasi rannarootslasteaegse ilme, ootab kiiresti paigaldamist kabeli välisvooderdus. Saarerahvas on juba siingi õla alla pannud – toetanud kalli materjaliga ja loodetavasti õnnestub korraldada, et ka ehitajateks on saarlased ise.
Ületuleval suvel on aga kogudusel tahtmine Viimsi valla eraldatud maal püsti panna väike kogudusemaja. Püsiv peatuspaik loob kirikurahvale võimaluse kabelit vähemalt suvisel ajal senisest pikemat aega lahti hoida, mida saare külalised juba ammu pikisilmi ootavad.
Ühel hetkel tuli koguduserahval end pikkade laudade tagant teele sättida, et veel enne pimedat üle mere mandrimaale jõuda. Saare püsielanikel oli tagataskus veel üks üllatus: äraminejatele oli ette valmistatud lõbus ühislaul, mille sõnum lühidalt öeldes manitses mitte lahkuma. Õnneks on järgmine võimalus Naissaarel kohtuda juba 5. märtsil. Kes soovib liituda, saab võimaluste kohta lähemalt uurida Tallinna Rootsi-Mihkli kogudusest.
Regina Hansen, Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse liige
Avafoto: Naissaare Männiku küla laulukoor kirikurahvast saatmas. Foto: Regina Hansen
