Laupäeval, 30. aprillil toimub Viimsi huvikeskuses midagi erilist, kui Viimsi gümnaasiumi 11. klassi õpilane Maria Muinaste esitleb oma uurimistöö raames valminud installatsiooni.

Installatsioon kannab nime „We interrupt these connections“ ning käsitleb nostalgiat. „Toimuva käigus on võimalik astuda maailma, mis on vaatajale justkui tuttav, kuid samas ei ole ka. Huvikeskuse aatrium on täidetud eelmisest sajandist pärit tehnikaga, peamiselt kineskoopteleritega, mis peidavad endas erinevaid videoid,“ tutvustab Maria. Videote sisu on tugevalt üles ehitatud tema enda kogemustele seoses nostalgiaga. „Nende eesmärk on olla publiku poolt interpreteeritud ning vaatajal on täielik vabadus tunda ja mõista ümbritsevat just nii nagu tema soovib. Samuti on võimalus võtta osa interaktiivsetest tegevustest, näiteks VHS kaameraga iseenda salvestamisest. Kõike ei saa ette öelda, sest kohapeal kõige kogemine on hoopis midagi muud. Luban, et teadmatus ei hammusta,“ lausub noor kunstnik.

Saladuslik nostalgia

Maria sõnul on installatsioon mõeldud kõigile, kes tahavad mäletada ja meelde tuletada. „Põhiteemaks on nostalgia ja selle erinevad osad. Inspiratsiooni ammutasin enamasti nostalgiatunde uurimisest ja mõiste dekonstrueerimisest. Installatsiooni on struktureeritud nõnda, et selle erinevad osad viitavad mõnele kindlale märksõnale, mis on seotud nostalgiaga. Näiteks „ihkamine“, „kättesaamatus“ või „lapsepõlv“. Siiski jääb see vaataja enda tunnetada, millega ta midagi seostab,“ ütleb ta.

Huvi nostalgia vastu tekkis neius möödunud suvel, kui ta koos hea sõbraga teema üle arutas. „Ma polnud varem selle tunde üle nii põhjalikult mõelnud ning minus tekkis soov rohkem teada saada. Kuna selles peitus väga palju, tekkiski idee siduda see tunne ja oma kooliprojekt üheks loominguks,“ meenutab ta installatsiooni sünnilugu.

Mida näha saab?

Kogu projekt on lõppolekus väga tehniliselt üles ehitatud ehk silmaga jälgitav materjal peitubki peamiselt vanades kineskooptelerites. „Videote loomisel keskendusin suures osas visuaalsele poolele, sest sellega töötamine oli põnev. Ruumi on paigutatud ka valgusallikaid, projektoreid, kõlareid ja atmosfääri loovaid objekte. Installatsioon on oma loomuselt asukohapõhine ehk ka huvikeskuse aatrium on vahend selle kogemuse loomiseks,“ annab installatsiooni autor eesootavast aimu.

Miks just installatsioon?

Kunst on Mariat alati huvitanud ning teda paelus soov kombineerida eri kunstiliigid ühte tervikusse. „Olen hüpanud eri suundade vahel ning tundnud, et ei oskagi ühte kindlat valida. Installatsioon on aga nii kõikehaarav kunstivorm, et see tundus ideaalne väljund,“ põhjendab ta. Neiu tunnistab, et kogu protsessiga pihtahakkamine oli pisut hirmutav, sest enamik tegevustest olid täiesti uued ja teadmatud. „Ma polnud näiteks kunagi varem päriselt videoid töödelnud – mul oli küll umbkaudne ettekujutus, kuid programme ei tundnud. Proovisin ja katsetasin, kuni midagi huvitavat välja tuli.“ 

Protsess on olnud huvitav. „See on tekitanud peas vahetevahel suurt segadust ning selle kõrvale vastamata küsimusi iseenda ja maailma kohta. Mõned küsimused jäävadki ju meil kui inimestel igaveseks vastamata, kuid miks mitte end proovile panna ja unustada hirm vastuse ees,“ kutsub ta kõiki projektist osa saama. 

Avafoto: noor kunstnik Maria Muinaste toob 30. aprillil viimsilaste ette ainulaadse installatsiooniprojekti. Foto: erakogu