Viimsi jalgpalliklubi kaitsetalent Robin Kane (17) sõlmis lepingu Itaalia tippklubiga Roma Lazio. Tallinna Arte gümnaasiumi jalgpalliklassi õpilane peab seda suure unistuse täitumiseks, mis aitab tal nihutada piire konkurentsitiheda profispordi kõrgliiga poole pürgimisel.
Maikuus 18. sünnipäeva tähistav noormees astus Viimsi esindusmeeskonna ridades üles esimest korda 15-aastasena 2019. aastal. Hooaja lõpus sai ta kirja ka esimese mängu algkoosseisus. Eesti noortekoondiseid on ta esindanud eri vanuseklassides kuuel korral. Mullu suvel käis Robin Lazio juures end näitamas ning liitus klubi akadeemiaga. Märtsikuu keskpaiga seisuga on ta Lazio Primavera ehk U19 meeskonna särki kandnud kuues mängus. Lazio Primavera meeskond on tugevuselt teise liiga liider.
Pool elu on möödunud jalgpalli mängides
„Jalgpalli hakkasin mängima 9-aastaselt. Liitusin FC Tiigritega, kus minu esimeseks treeneriks oli Sven Elenurm. Kolm viimast hooaega möödus Viimsi MRJK ridades treener Ivo Lehtmetsa juhendamisel. Esindusmeeskonda pääsesin ilmselt vaid tänu tema suurele usaldusele, mille eest olen ääretult tänulik,“ tõdeb jalgpallur. „Ivo on treener, kelle poole sain pöörduda igasuguste muredega. Inimesena on ta väga mõistev ja igati abivalmis. Mul on siiras rõõm jälgida Viimsi klubi arengut ja usun, et niimoodi jätkates on nad kindlasti varsti Eesti tippklubide hulgas. Tiim töötas hästi kokku, olime nagu üks suur perekond ja tegelikult ei olnud mitte kunagi tunnet, et käime koos pelgalt jalgpalli pärast. Muid ühisüritusi oli seal klubis ka pidevalt, mis tegelikult aitasid ühtse vaimsuse tekkimisele kaasa. Kui väljakule mindi, siis ikka maksimumi võtma.“
Jalgpallis meeldibki Robinile meeskonnamäng. „Kõik on tulnud väljakule ühise sooviga võita ja võidelda, keegi ei taha alla anda. Spordialana õpetab see mulle distsipliini ja teiste inimestega arvestamist.“
Suur elumuutus tegi ärevaks
Itaaliasse kolimine tuli noormehe jaoks suhteliselt kiirelt ning ootamatult. „Pere polnud selleks muutuseks tegelikult päriselt valmis. Muretseti, kas ja kuidas ma võõrsil hakkama saan, sest varasemast polnud mul sarnast kogemust ning kolida tuli võõrasse kultuuri siiski ihuüksinda. Tänaseks on kõik pereliikmed ilmselt selle mõttega juba harjunud,“ arvab ta.
Tegelikult oli veidike ärev ka Robin ise. „Pealtnäha võib see välismaale klubisse minek lihtne tunduda, kuid tegelikkuses on see ikka väga suur paberite, lubade ajamine ja kokkulepete saavutamine. Lisamuredena veel haridustee jätkamine ning kõikidest mulle olulistest inimestest eemal olemine. Tunnistan ausalt, et esimesed kuud kohapeal olid ääretult rasked, ma ei osanud keeltki.“
Võõrustajatele jätkub vaid kiidusõnu
„Itaallaste vastuvõtt oli minu jaoks ülivõrdes positiivne ja soe. Elan kaasaegses Lazio spordikompleksis, mis asub Rooma linnast 35 kilomeetri kaugusel. Siin on basseinid, jalgpalliväljakud, jõusaalid, juuksur, arstiabi ja kõik muu vajalik. Olmeprobleemide pärast muretseda ei tule. Süüa saan väga hästi, pesu on pestud ja tube koristatakse. Kui mul on vaja kuhugi minna, siis organiseeritakse transport. Klubi on kõige eest väga hästi hoolitsenud ning juhtkond äärmiselt toetav ja vastutulelik,“ muljetab Robin ja lisab, et Eestisse pääseb ta koondise mängudeks, suvepuhkuseks ning jõule veetma.
„Õpin hetkel itaalia keelt, sest sarnaselt prantslastele ei taha ka itaallased väga inglise keeles suhelda. Enamus mind igapäevaselt ümbritsevatest inimestest ongi nii-öelda kohalikud ning sekka siis mõned prantslased ja Šveitsi kodanikud.“
Igatseb merd ja sõpru
„Itaalias on meeletult ilus loodus ja lummav arhitektuur, muidugi ka maitsev toit. Siin on väga mõnus kliima ning kohalikud inimesed tunduvad väga positiivsed, heatahtlikud ja murevabad. Meri on poolesaja kilomeetri kaugusel, mis Itaalia mõistes ei ole pikk vahemaa, aga Viimsi poisina tunnen sellest puudust. Kõige suurem igatsus on muidugi koduste ning oma tiimi järele, sest veetsime poistega koos väga palju aega, rõõmustasime ühiste saavutuste üle ning olime üksteisele suureks toeks ka halvematel aegadel,“ räägib Robin.
Itaallastega viis kokku inglane
Rooma Lazio oli Viimsist pärit mängumehe jaoks ainus ja esimene klubi, kus ta end mullu suvel proovile pani. „Juulis võttis minuga ühendust üks inglasest agent, kes oli minu jalgpalliga seotud tegemistel pikemat aega silma peal hoidnud. Tema tegi mulle ettepaneku kaheks nädalaks Itaaliasse Lazio klubi juurde nii-öelda testimisele sõita. Kokku kulus sellele lõpuks lausa kolm nädalat ning kuna kõik läks edukalt, siis ootamatu kolimine toimus juba augusti lõpus. Tänavu veebruaris sõlmis klubi minuga kolmeks aastaks profilepingu. Võin öelda küll, et olen enda üle väga uhke, õnnelik ning ühtlasi täitus sellega ka minu seni kõige suurem unistus,“ rõõmustab Robin.
Nädalas üks jalgpallivaba päev
„Eestiga võrreldes on siinsed treeningud hoopis teistsuguse ülesehitusega, kõik mängijad väga kiired ja tehnilised. Meie tiimis on väga palju liikmeid ja juba ainuüksi mängu pääsemine nõuab suurt pingutust. Mängin väljakul keskkaitses ja loodan sellega meeskonda tugevdada. Treeningud toimuvad viiel päeval nädalas, kuues päev on võistluseks ja pühapäevad puhkamiseks,“ selgitab Robin.
„Meeskonnas on põhimõte, et tuleb olla esimene ja ainult esimene. Treenerid nõuavad palju ja väljakul tuleb endast alati 101 protsenti anda, seda ka treeningute ajal. Kõik seni peetud mängud on olnud väga kiired ja rasked, oleme võidelnud nii üle 20-kraadises soojuses kui ka tuule ja tormiga. Kuna võistlused toimuvad üle kogu riigi, siis vahel tuleb mõnele kohtumisele jõudmiseks lausa kolm tundi lennukiga lennata,“ lisab ta.
Argipäev on üsna rutiinne
Igapäevaselt kulub treeningule umbes paar tundi. Robini päev näeb tavaliselt välja selline, et hommik möödub koolitööd tehes, kella kolmest tuleb jõuda treeningule ning õhtu on vaba.
„Õpin Tallinna Arte gümnaasiumis 11. klassis. Valisin selle kooli jalgpalliklassi pärast,“ täpsustab jalgpallur. „Hetkel püüan kõigega hakkama saada distantsõppel olles ning töötan usinasti kooliaasta lõpetamise nimel. Olen oma õpetajatele toe ja mõistva suhtumise eest meeletult tänulik, sest ausalt öeldes pole õpingutele keskendumine üldsegi lihtne, ma ei saa isegi Zoomi tundidest osa võtta. Kogu materjali pean sisuliselt üksinda õpikute toel omandama. Õnneks on koolis minu veidi aeglasema tempoga arvestatud.“
Pärast keskhariduse omandamist soovib Robin oma elu jalgpallikarjäärile pühendada. „Ülikooli astumine tundub hetkel pigem ebatõenäoline kui mitte võimatu, vähemalt ei juhtu see ilmselt kohe pärast keskkooli. Samas ei ole ma seda ka enda jaoks välistanud ning võimalik, et tulevikus valin midagi spordivaldkonna erialadest.“
Mängib Itaalias, pöialt hoiab hispaanlastele
Robin peab oma lemmikjalgpallimeeskonnaks FC Barcelonat. „Nad on tehniliselt suurepärased ja mängivad väga ilusat jalgpalli. Minu lemmikmängijaks on täna aga hoopis Hollandi profijalgpallur ja Inglismaa kõrgliiga klubi Liverpooli kaitsja Virgil Van Dijk. Esiteks mängib ta minuga sama positsiooni ning teiseks oskab mängida nii palliga kui ka pallita.“Eesti jalgpallitalent saab tähelepanu ka tänu ühele teisele vutiässale, kes kannab noore mehega sama perekonnanime. „Harry Kane on Inglismaa jalgpallur, kes mängib ründajana Premier League’i klubis Tottenham Hotspur ja Inglismaa jalgpallikoondises. Nii mõnigi inimene on tulnud juurde ja küsinud, kas ta on minu sugulane. Ma pole seda küll uurinud, kuigi pigem see nii ei ole ning sama nimi on lihtsalt äge juhus. Võistlussärgil Kane nime nähes elab publik mulle vahel üsna elavalt kaasa, on olnud juhuseid, kus mind on isegi Harryks hüütud. Tulevikus oleks päris lahe ka temaga isiklikult kohtuda ning miks mitte ka ühel väljakul mängida,“ avaldab Robin lootust.
Avafotol on Robin Viimsi meeskonna ridades, särginumbriga 5. Foto: Viimsi JK. Teised fotod: erakogu
