20.augustil oli viimsilastel mõjuv põhjus jalgratas tolmust pühkida ja sõbrad kokku kutsuda, sest üheskoos sõideti pea 30 kilomeetrit mööda koduvalda. Seekordne rattaretk viis osalised 70 aastat ajas tagasi.
Retkel tutvuti kunagise S. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi hoonete ja näitusega. Viimsi Rannarahva muuseumi õuealal võis silmata pea 140 ratturit, kes vaatamata palavale suveilmale olid kokku tulnud, et veeta üheskoos üks tore ja aktiivne päev. Joogipudelid täidetud ja rehvid täis pumbatud, võis alata Viimsi 10. rattaretk.
Retkel oli kümme peatuspunkti, kus iga kord rääkis Rannarahva muuseumi juhataja Janek Šafranovski huvitavaid jutte Kirovi ajaloost. Oma lugusid olid oodatud jagama ka teised osalejad, kel meeles omad vahvad seigad ja mälestused. Millised olid aga retkeliste jaoks meeldejäävamad peatuspaigad?
Peatuspunkt kunagises loomakasvanduses
Rahvas, kaasa arvatud noorem kuulajaskond, jäi huviga kuulama Janeki jutustatud lugu kunagisest karusloomakasvandusest. See koht oli Kirovile hästi iseloomulik. Kasvanduse rajamiseks oli kaks põhjust – karusloomi sai väga hästi toita kalatööstuse jääkidega ning karusnahad olid tol ajal väga moes. Niisiis otsustas Kirovi kolhoos alustada karusloomakasvandusega. Sellega tegeleti pea kümmekond aastat ning kõik sujus suurepäraselt, kuni kasvanduse juht, mees, kes oli hingega asja juures, suri. Pärast tema surma hakkas kõik justkui allamäge minema. Loomade tervis nõrgenes ning suremus tõusis. Viimase saatusliku põntsu pani see, kui üks inimene tõi metsast kähriku, et loomalt nahka saada. Kährikul oli aga küljes haigus ning ta nakatas allesjäänud karusloomadest suurema osa. Kuna kogu tegevus ei olnud enam nii kasulik, ei hakatud kasvandust taastama. Kümmekonna aastaga, mil kasvandus toimis, sai see väga populaarseks ka külaliste seas, kes tahtsid oma silmaga näha, kuidas karusloomi kasvatatakse ja käisid seda uudistamas.
Veinitehas šampoonitööstuseks
Kirov müüs põllumajandusettevõtetele loomasööta ning seda väga mitmete erinevate toodete näol. Nendest põhiline oli kalapasta, mida tehti kalatööstuse jäätmetest. Pastat hakati müüma kolhoosidele, mis omakorda seda usinalt kokku ostsid. Suur nõudlus tõi kaasa arusaama ka teiste kalurikolhooside ja kalatööstuste seas, et nemadki peaksid alustama selle tootmisega. Sellega kaasnes aga kalapasta vajaduse langemine Eestis, sest meie turg suudeti kiiresti ära täita. Niisiis otsustas Kirovi kolhoos pastat müüma hakata üle Nõukogude Liidu, sealhulgas edukalt ka Ukrainale. Ukrainas oli üks suur kolhoos, mis tegeles õunakasvatusega ning kuna transport sinna niikuinii liikus, ei tahetud seda tühjana tagasi saata. Sealt osteti kaasa õunu, millest omakorda hakati tegema veini ning see oligi Kirov veinitööstuse rajamise põhjuseks. Lisaks Ukraina õuntele hakati kokku ostma ka koha pealt marju ning välja anti päris palju erinevaid marja- ja õunaveini sorte. Retkelised peatusid lagunenud hoone ees, mille ühes osas asuski kunagine veinitööstus.
Mihhail Gorbatšovi võimule tulekul kehtestati kuiv seadus, millega piirati alkoholi tootmist ning see tõi kaasa veinitööstuse sulgemise. Samal ajal oli arenemas koostöö Tallinna tolleaegse Polütehnilise Instituudi ja Teaduste Akadeemia teadurite vahel, kes murdsid pead, mida teha tootmisest üle jäänud kalarasvast. Välja töötati unikaalne šampooni tootmistehnoloogia ning just veinitehase hoonesse sobis rajada šampoonitööstus. Maja ehitati veidi kõrgemaks ja juba varsti saatist šampoonitehast suur edu üle Nõukogude Liidu, pälvides ka riiklike preemiaid.
Võistlus keset metsa
Mitmed kilomeetrid juba seljataha jäetud, oli osalejatel säilinud hea tuju ning energilisus. Laste kindel tahe üksteisega võidu sõita andis korraldajatele hea idee korraldada Rohuneeme terviserajal vahevõistlus, kus osalised said end proovile panna jalgrattaga mäkke tõusul. Osa võtsid nii suured kui ka väikesed ratturid ning vaatamata sellele, et paljudel sai jaks poole peal otsa, joosti ratas käekõrval ikkagi lõpuni. Järsk tõus pakkus lastele võistlushimu ning oli ideaalseks vahelduseks ühtlase tempoga kulgevale retkele.
Lõpp-peatuseks oli Viimsi Vabaõhumuuseumi hoov, kus ootas kõiki retkelisi Tampe toidu valmistatud soe supp ja maitsvad pirukad ning magusad Saare kohukesed. Paljud jäid veel omavahel jutustama, rattaretke emotsioone jagama ning üksteise seltsi nautima.
Ajalugu on hea teada! Tule tutvu Rannarahva muuseumis näitusega “Kirovi kalurikolhoos 70”.
