Püünsi külas on juba aasta aega püsti No Work Surf Club rannaklubi üks tegevuskoht ehk Püünsi Surfihütt, mis kutsub kõiki huvilisi surfama ning pakub vajadusel ka koolitusi. Sealse kohviku uks on avatud aga kõigile möödujatele ning kuuldavast pakutakse hütis Viimsi parimat pitsat. Surfigurud Ivari Järvekald ja Andreas Aas tutvustasid meile oma tegemisi.
Millal Püünsi hütt valmis sai?
Andreas: Umbes aasta aega tagasi. Kuna siia ei tohi midagi püsivat ehitada, on surfihütt kasvuhoone moodi hoone, mille oleme kokku pannud taaskasutusmaterjalidest. Hütt on saanud mõned pea 30 m/s tuulepuhangud, aga püsib. Hüti juurde kuulub ka väike kohvik, kus regulaarseid lahtiolekuaegu ei ole. Aga ilusa ilmaga oleme kõigile külastajatele avatud. Täpsemat infot saab kodulehelt www.nowork.ee ja sotsiaalmeediast.
Kuidas üldse tekkis mõte Püünsisse Surfihütt rajada?
Ivari: Esimene mõte tekkis umbes kümme aastat tagasi, kuid koha leidmine ja jala maha saamine võttis päris pikalt aega. Oleme kõik võimalikud variandid läbi käinud. Ideaalis soovisime veele veel lähemal olla ja teha klubi rannale. Alguses meie idee vallale ja enamusele külast ka sobis, vaid üksikud olid vastu, kuid jäi siiski ära. Siis avanes võimalus, kus praegu oleme, ja me haarasime sellest kinni.
Miks just Püünsis?
Andreas: Põhiline on asukoht ja tingimused, mida siinne koht pakub ehk mere ühtlane sügavus on algajatele turvaline. Siin saame harrastada ja õpetada aerusurfi ehk SUP-i ja lohesurfi. Ma olen käinud Püünsis 15+ aastat surfamas ja sama kaua on mul olnud soov siinseid võimalusi meresportlaste parandada. Lihtne on öelda, et miks te siin olete, miks te mujale ei lähe, aga ma elan siin!
Ivari: Tegu on unikaalse kohaga kogu Baltikumis, eriti lõunatuulega. Järgmine sarnaste tingimustega koht on alles Poolas. Siin ei ole suuri laineid, mis algajatele surfaritele sobib, sest lained teevad õppimise raskeks. Lisaks saab Püünsis sõita nii edela-, lääne- kui ka põhjatuulega.
Kaua teil hooaeg kestab?
Ivari: Mul ei saagi hooaeg otsa. Tänapäeva varustus on niivõrd hea ja see võimaldab ala harrastada aastaringselt. Õpilaste koolitamine algab siis, kui vesi on vähemalt +10 kraadi. Kuna nemad on õppides rohkem vees kui vee peal, ei saa vesi olla jäine.
Ala populaarsus on viimaste aastatega kasvanud. Mis võib olla selle põhjuseks?
Ivari: Lohesurfis on varustust tunduvalt vähem ja ala pakub rohkem adrenaliini. Samuti on varustus kättesaadavam – nii pakkumiste kui ka hinna mõttes.
Andreas: SUP on lihtne ala, sest piisab vaid kümnest tunnist, et juba natukene sõita. Aerusurf sobib ka neile, kes pisut vett kardavad, aga ise väga tahavad. Ala sobib harrastamiseks ka füüsilise vigastusega või puudega inimesele, sest see võib olla nende ainuke võimalus vette saada.
Ivari: Prantsusmaal kirjutavad arstid välja SUP-i teraapiat. Tegu on spordialaga, mis hõlmab endas tasakaalu hoidmist, seda harrastatakse värskes õhus, soolased mere ioonid mõjuvad hästi ja kui õnnestub veel ka laine kätte saada, on see paljudele elumuutev kogemus.
Millist varustust on aeru- ja lohesurfi jaoks tarvis?
Ivari: SUP-i puhul on tarvis täispumbatav või kõvast komposiitmaterjalist surfilauda ja aeru, mis on põhiline tööriist. Merele võiks kaasa võtta joogipudeli ja veekindla koti sees ka telefoni. Kellel ujumisoskused nii head ei ole, soovitame kanda päästevesti. Külmemal hooajal saab jalga panna surfisussid, kalipso, pähe kapuutsi või mütsi. Suvel piisab ainult ujumisriietest. Kellel varustust ei ole, saab meilt laenata.
Ülitähtis on turvanöör, mis tuleb panna jala külge. Kui sa laualt maha kukud ja turvanöör on kinnitatud, ei lähe laud sinust eemale. Kui vette kukud ja oled natukenegi füüsilises vormis, saad lauale kiiresti tagasi.
Andreas: Lohesurfiks on vajalik lohe, poom, lohelaud ja trapets ümber keha. Lisaks paneme algajatele selga löökvesti ja pähe kiivri, mille küljes on raadioside. Õppes kasutatakse ka käemärke, kuid need ei pruugi õigel ajal alati meelde tulla.
Lohesurfi teeme korraga ühele-kahele õpilasele, lennutamist hakkame õppima õppelohega kaldal ning liigume edasi beebisammudega.
Meil on sertifitseeritud instruktorid, kes on läbinud International Kiteboarding Organizationi(IKO) nädala kestnud intensiivõpe, kus muuhulgas õpetati tehnikat, turvalisust ja õpetamispsühholoogiat. Läbitud on praktikast tulenevad täienduskoolitused ning oleme saanud ka esmaabi väljaõppe.
Kas te õpetate lapsi ka?
Andreas: Kuna lohe tahab vastu tõmmet saada, siis võiks laps, kes alaga alustab, olla vähemalt 40 kg ehk siis umbes 13–14-aastane.
Kui suur tähtsus on surfis vaimsel poolel?
Ivari: Ala on ülimalt meditatiivne, sest nii kui sa hakkad oma poenimekirja või auto hooldusest mõtlema, kukud sa päris kiiresti laualt maha. Kiirused, millega vee peal sõidetakse, on 30, 40, 50 km/h, vahel ka suuremad, seega on ümbruskond koguaeg liikumises, mis nõuab ajult pidevat keskendumist. Kui inimesed tulevad vee pealt maha, on neil aga suu kõrvuni.
Tegutsete Pandju saare vastas. See tekitab kohalikes muret lindude pesitsusrahu pärast.
Ivari: Sea Shepherd on rahvusvaheliselt kõige suurem ookeanide heaolu eest seisev organisatsioon ja mul on kontakte sealsete mereteadlastega. Nad on uurinud kalade arvukust Läänemeres ning tõdenud, et populatsioon on järsus languses. Ühelt poolt on seda põhjustanud vee kehv kvaliteet, kuid teisalt tihe laevaliiklus.
Laevade suured kiirused tekitavad laineid, mis võivad meeldida surfaritele, kuid mitte merepõhjale. Selle tulemusena on kalapopulatsioon langenud ja lindudel ei olegi muud teha, kui ära kolida.
Inimestele võib emotsioonide pealt tunduda, et linnud kardavad lohe, kuna nad peavad seda röövlinnuks. Kui aga tugineda uuringutele, siis nii see ei ole.
Andreas: Saksamaal tehti uuring ja tõestati, et lind suudab vahet teha röövlinnul ja näiteks lohel.
Kui nüüd meid siit ära mõelda ja vaadata, mis tegelikult toimub, siis igapäevaselt liigub saart ühendaval ribal ja saarel massides inimesi. Sildid neid ei piira, veel vähem röövloomi või kormoran, kes pesi hävitavad.
Millist mõju me lindudele avaldame? Me tõmbame oma purje üles ja sõidame vee peal. Meist ei pudene saastavaid aineid, meil ei ole mootorit. Tuul ja laine teeb kõvemat häält kui meie.
Veel tehakse etteheiteid surfaritele, et meist jääb randa maha prügi. Ma ei tea surfareid, kes prügi randa jätavad. Pigem vastupidi.
Ivari: Me lähtume põhimõttest „My three items“ ehk kui lähme surfama, siis otsime rannast kolm tükki prügi ja toome prügikasti. Pikas perspektiivis annab see väga hea tulemuse.
Me oleme rannarahvas ja tahaks näha, et see ka tegelikkuses nii on. Üks asi on vaadata merd oma maja aknast, teine asi on päriselt panna varbad liiva sisse.
Andreas: Muidu on lihtsalt omandi tunne ning sulle tundub, et pidevalt tehakse midagi valesti, kuid ise ka midagi ette ei võta. Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Mis murekohad teil endal hingel on?
Ivari: Me oleme valla kaasamiseks veetnud aastaid, et näidata neile läbi harrastajate silmade selle koha väärtust. Näiteks võttis väga pikalt aega, et siia riietuskabiini saada. Ise saame parema puudumisel autos hakkama, kuid õpilasi sedasi riideid vahetama ei suuna. Endiselt on meil soov siia WC-d saada, mis ei oleks mõeldud ainult surfaritele, vaid kõigile, kes mere ääres käivad. Kuniks seda ei ole, rendime ise siin ühte kuivkäimlat.
Andreas: Ka parkimisega on mure. Mõni aeg tagasi oli meil õigus parkida Püünsi külaplatsi ette. Me levitasime oma kogukonnas infot, et ärge parkige enam poe, vaid hoopis külaplatsi ette. Siis järsku otsustati panna külaplatsi ette peatumist keelav märk ning vald ütles, et see on transpordiameti haldusala.
Mida saaks murede lahendamiseks ette võtta?
Ivari: Inimestevaheline koostöö on see, mis edasi viib.
LASTELAAGER!
6–12-aastased lapsed on oodatud lastelaagrisse, mis toimub 25.–28. juulini. Täpsem info treenerilt Cristinalt telefonil 5396 1546.
KOMMENTAAR
Vald toetab igati merelisi ja rekreatiivseid tegevusi
Viimsi vald on rannarahva kodu ning meri on see, mis meie inimesed on siia toonud, meri kutsub siia ka külalisi. Vald toetab igati erinevaid merelisi ja rekreatiivseid tegevusi ning püüab võimaluste piires kaasa aidata, et inimestel oleks võimalik spordiharrastustega tegeleda. Kindlasti tuleb arvestada koha eripärast tulenevate piirangutega (riigimaanteele parkimine tähistatud kohas, varustuse kõnniteele mitte laotamine). Oleme piirkonnas täiendanud taristut ja Püünsi külaplatsil on võimalik läbi viia merelis-rekreatiivseid tegevusi. Usun et koostöös külakogukonnaga saavad harrastajad erinevaid soove ka ise ellu viia ja koostöö viib sihile. Tuult purjedesse!
Alar Mik, abivallavanem
KOMMENTAAR
Surf muutub aina populaarsemaks
Püünsi rannapromenaad on unikaalne ning meri on osa meie identiteedist. Surf kui spordiala ja elustiil muutub iga aastaga üha populaarsemaks ja tõstab Püünsi külastajate arvu ning kasvatab survet kohalikule keskkonnale selle kõige laiemas tähenduses.
Püünsi küla üldkoosolekul aastal 2020 oli elanike valdav seisukoht, et lohesurfi massharrastust, surfarite kohvikuid ega WC-sid Püünsi promenaadile ei soovita. Inimesed ei ole surfamise vastu, kuid tookordsel koosviibimisel leiti, et kõik tegevused ja unistused ei mahu ühte randa, selle kitsale promenaadile – eriti, kui nende harrastajaid on väga palju.
Sellest tulenevalt on meie väljakutse leida tasakaal looduskeskkonna, Püünsi küla- ja surfikongukonna huvide vahel, kuhu liigume väikeste sammudega. Mul on väga hea meel, et külaplatsi ees parkimise keelamise tagajärjel on leitud üles ametlikud rannapromenaadi parkimiskohad. Samas tekitab muret ristmike kinni parkimine, mis on eriti ohtlik poodi või mere äärde silkavatele Püünsi lastele.
Surfihütt on mitmekesistanud meie elukeskkonda ja seda külastavad surfarite kõrval ka Püünsi elanikud. Tore, et Ivari ja Andreas aktiivsete inimestena löövad kaasa ka külakogukonna tegemistes.
Esta Järv, Püünsi külavanem
