20. augustil toimus Viimsi MRJK järjekordne heategevuslik perepäev, mis tõi kokku sadu jalgpallisõpru, et üheskoos lõbutseda ja nautida spordiala võlu. Tegevusi leidus nii suurtele kui väikestele ning kogu lusti seas ei unustatud panustada ka heategvusse.

MRJK kogukonnajuht Erle Meresmaa jagas emotsioone, mida üheskoos veedetud päev tekitas ning rääkis selle aasta perepäeva eesmärgist.

Kuidas perepäev möödus?

Väga hästi. Ka sel aastal sai heategevuslik perepäev võimalikuks just tänu kohalikele valla asutustele, kes ulatasid oma abikäe. Toetajaid oli rohkem, kui oodata oleksime osanud ning selle eest kõikidele suur tänu. Müüsime loosipileteid, kus iga pilet võitis auhinna. Kõik teadsid, mille nimel me neid müüme ning inimestel ei olnud kahju kolme eurost loosipiletit soetada. Kokku müüsime saadud 330st piletist  318, mis on suurepärane tulemus.

Perepäev pakkus põnevust ja lusti nii väikestele kui suurtele. Lapsevanemad mängisid omavahel jalgpalli, lastele korraldasime individuaalseid võistluseid ning osa sai võtta inimlauajalgpalli turniirist, kus selgitasime välja kõige osavama võistkonna.

Kui tähtsaks on perepäeva traditsioon saanud?

Ehkki me korraldame perepäeva alles teist aastat, on see meile kujunenud väga oluliseks. Vanasti tegime lihtsalt lastevanemate turniire, kus lapsevanemad mängisid jalgpalli ja lapsed elasid kaasa. Eelmisel aastal panime juurde ka heategevuse – et kui juba kokku tuleme, võiks ka midagi head korda saata. Meie soov on aidata oma inimesi, kes meile silma on jäänud ning vajavad abi või tuge.

Kust tuli heategevuslik eesmärk?

Sel korral otsustasime aidata Raunot, kelle unistuseks on saada endale korralik käsiratastool, millega võistlustele minna. Viimsis ei ole inimest, kes teda ei teaks – treenib päevad ja ööd. Võib-olla me ei tea ta nime, aga oleme teda näinud – see on Rauno Klausen!  See lihtsalt ei ole võimalik, et sa ei ole silmanud seda meest, kes teeb koguaeg trenni.  Rauno töövõime on märkimisväärne: mees on öelnud, et keskelt läbi on ta treeningpäeva pikkus pea 5 tundi iga päev. Tahtsime tuua ta lastele eeskujuks, et nad saaks õppida, kui oluline on eesmärgi seadmine ning selle nimel töö tegemine.

Perepäeval kohtuvad jalgpalliväljakul ka lapsevanemad. Foto: Päivi Palts
Perepäeval kohtuvad jalgpalliväljakul ka lapsevanemad. Foto: Päivi Palts

Mis Raunoga juhtus?

Meil kõigil esineb elus väljakutseid, mil peab seisma ja võitlema iseenda eest. Mõnel on need kergemad, teistel jälle väljakutsuvamad. 12 aastat tagasi, 20. augustil, muutus Rauno elu drastiliselt. Ta kukkus oma tsikliga võisteldes nii õnnetult, et jäi rinnust allapoole halvatuks. Mees ei kaotanud kaugeltki tahtejõudu ning avastas peagi enda jaoks uue spordiala- ratastoolisport. Nüüd on tema eesmärgiks minna võistlema ning ta näeb selleks kõvasti vaeva, treenides lausa iga päev. Ta ise ütleb, et teebki praegu kehvemate vahenditega trenni ning ühel hetkel, kui ta saab korralikuma vahendi, on ta juba sellevõrra tugevam. „Äkki ühel hetkel saan ma võistlusele minna ning siis olen tugevam, sest kui oled raskemates tingimustes ehk poolkõvera rattaga treeninud ning saad ühel hetkel päriselt ratta, mis töötab, oledki ju kiirem,“ tõdes Rauno.

Kuidas saab Raunot aidata?

Me mõistsime, et me ei kogu nii palju raha kokku, et osta talle uus sportlik käsiratas, sest nende tootmise protsess on väga keeruline ning kallis, poest osta neid ei saa. Tehakse neid ju tellimise peale, kus arvestatakse inimese kaalu, pikkust jne. Rauno ise on öelnud, et oma esimest käsiratast ootas ta pea aasta aega. Meid innustas aga see, et saame natukenegi abiks olla ja koguda ning edasi saab ta ise vaadata, kas soovib näiteks oma vana ratta remontida, sest too on tal kõver, või saab hoopis fondi kasvama panna. Ja kes teab, äkki ulatab veel keegi abistava käe, mis aitab Rauno oma unistusele lähemale.

Rauno motivatsiooni näitab see, et ta vaheldab oma treeninguid ise – kui üks asi tüütab ära, liigub ta järgmise juurde. Ma tahaksin näha inimest, kes viitsiks Lubja mäest sõita üles 5-10 km järjest. Rauno on öelnud, et ta sõidab üles, tuleb alla tagasi, et sõita uuesti üles ja nii mitmeid kilomeetreid. Kui see ei näita inimese tahtejõudu ning kui palju ta on valmis eesmärgi nimel treenima, siis mina ei tea, mis näitab.

„Tore oli teada saada, et olen nii paljudele noortele inspiratsiooni allikaks ja eeskujuks. Kogutud raha on kindlasti suureks abiks käsirattale vajalike osade soetamiseks,“ ütles Rauno, tänades kõiki korraldajaid ja osalejaid.