Kaua oodatud talv ja lumi on tekitanud tõelise talvevaimustuse. Suusarajad, kelgumäed ja uisuplatsid on rahvast tulvil ning spordipoed talispordivarustusest tühjaks ostetud. Ka seekordne Viimsi Teataja on mõnevõrra rohkem spordilainel kui tavaliselt.
Siiri Visnapuu annab käesolevas lehes hea ülevaate Viimsi suusaradadest. Nagu selle põhjal veenduda võite, on siin võimalusi mitmeid. Eriti aga soovitaksin kuulda võtta tema nõuannet minna suusatama pimedas pealambiga. Esiteks on pimedal ajal suusaradadel rohkem ruumi ning teiseks saab sõidust hoopis teistmoodi elamuse kui valgel ajal. Enda kogemusest tean, et mõnikord tunduvad isegi kilomeetrid hilisõhtul rajal kiiremini lendavat kui päevavalgel ning suusaring saab tehtud peaaegu märkamatult. Kui üksi ei söanda pimedas suusatada, tuleb sõber kaasa haarata ning minna üheskoos. Keset metsa aga tasub hetkeks seisma jääda, võib-olla isegi korraks lamp kustutada, olla täiesti vaikselt ning kuulata metsahääli (või hoopis vaikust) ja vaadata taevasse, kas kuu ja tähed paistavad. Rajalt tagasi jõudes on garanteeritud nii rahuolu füüsilisest pingutusest kui ka uuest kogemusest.
Viimsilased võivad sel talvel rõõmustada sellegi üle, et Randvere tee ääres Vimka mäepargi vastas asuvas parklas on avatud uisuplats. Kuni uisulaenutuse võimaluse tekkimiseni tuleb omal uisud kaasa võtta, aga küllap on need nii mõnelgi uisutamise armastajal kapinurgas ootamas. Lisaks keskuse uisuväljakule Haabneeme keskuses on avatud ring Pärnamäe külas asuval Vehema tiigil. Möödunud nädalavahetusel jää paksuseks mõõdetud 15–17 cm on piisav, et tagada kuni külmade ilmade jätkumiseni uisuringi olemasolu. Ring on piisavalt suur isegi kiiremate sammude harjutamiseks.
Paraku on valge lumi ja muudele sportimisvõimalustele kehtestatud piirangud terviseradadel ja kelgumägedel tekitanud suisa ülerahvastatuse. Ei juhtu just igal talvel, et suusatajad peavad rajale pääsemiseks või kelgutajad mäest alla sõitmiseks järjekorras ootama ning terviseradade parklates ei ole autodele ruumi. Probleemide ennetamine ja lahendamine on õnneks meie enda kätes ning ole sa suusataja, kelgutaja või niisama jalutaja – talve nautimise kõrval mõtle alati sellele, et kõik saaksid mugavalt liikuda, autosid parkida ning, mis peaasi, teha seda kõike turvaliselt ja ohutult.
Võib-olla isegi pisut üllatav, aga kui suusaradadel pääseb kukkumisest tavaliselt lumiste pükstega, halvemal juhul murdunud varustusega, siis kelgumäel tekib ohtlikke olukordi rohkem. Õnnetus võib juhtuda, kui mäest alla jõudnud kelgutaja piisavalt kiiresti järgmistel eest ära ei liigu või siis, kui ta hakkab tagasi üles ronima keset mäge ning jääb seetõttu teisele allatuhisejale jalgu. Mäel peaks kindlasti järgima reeglit, et alla sõidetakse ühest kohast ja üles minnakse teisest. Kahjuks juhtub sedagi, et uljas kelgutaja ei suuda oma sõiduvahendit ohjata ning sõidab suurel kiirusel vastu puud või muud takistust. Tagajärjed võivad olla väga kurvad. Seetõttu ei ole sugugi liiast igakord enne kelgumäele minemist lastele reegleid üle korrata ning miks mitte ka kiiver pähe panna. Parem karta kui kahetseda.
Kui aga arvestame teiste inimeste huvidega, ohutusreeglitega ning hoiame piisavalt distantsi, siis võime talverõõme ja valget lund nautida seni kuni lund, jääd ja külmakraade jätkub. Mõnusat talve!
