Soome, Soome, Soome… Selliseid ameerika mägesid nagu hiljuti Raumas toimunud noorteklassi GT-15 Euroopa meistrivõistlustel ei ole mul olnud ühelgi võistlusel.
Raumasse oli tulnud 22 noort GT-15 klassi pilooti selgitamaks selle aasta Euroopa meistrit. Hea meel oli, et Eesti sõitjaid oli lausa seitse, neist viis minu koduklubist.
Algus oli paljutõotav
Laupäev algas vabatreeninguga, kus sai katsetada seadistusi aja- ja võidusõiduks. Kõik töötas ning jäime ootama ajasõitu. Ilm oli märg, vihma sadas, aga eks see veemoto üks märg sport olegi.
Ajasõidus kuulusin esimesse ehk A-gruppi. Rajal oli tuult ja vihma ning esimene väljasõidetud aeg väga paljulubav ei olnud. Samas ei ole ma ajasõidus kunagi suurelt hiilanud. Kahe sõidu vahel oli aega 20 minutit, tegime vindivahetuse ning siis hakkas pihta – masin enam ei käivitunud. Kiirelt susisime üle kõik asjad, mida oskasime. Olles juba lootust kaotamas, masin järsku turtsatas ja hakkas tööle. Jõudsin rajal teha veel kaks ringi ning saada täiesti rahuldava viienda aja. B-grupi ajasõiduks olid ilmaolud muutunud paremaks ja sealt ka nende paremad tulemused.
Enne esimest sõitu tegime igaks juhuks mootorile 100 käivituskatset ning iga kord kõik toimis. Vaatasime üle kõik, mida oskasime, aga ei leidnud midagi.
Käivitub, ei käivitu
Esimese stardi ajaks oli ilm natuke karvasem, aga see sobis. Viiendalt stardikohalt sain nii hea lähte, et hoolimata esimeses pöördepois toimunud kokkupõrkest väljusin teisest poist klubikaaslase Lootuse järel teisena. Rool töötas küll imelikult ja väsitas meeletult käsi, aga teist kohta hoides pingutasin kuni ruudulipuni leedulanna Kilinskaite ees.
Kaldale tuleku järjekorras suretasin mootori välja ning enam see ei käivitunud. Viimased 70 meetrit pidin jäätisepulga suuruse aeruga kaldale aerutama. Viisime paadi boksi ning läks kiireks tööks. Stardisirge lõpus toimunud avariis oli mootor korralikult pihta saanud – korpus oli puruks, kannatada oli saanud roolihark, mis oli kõver nagu kreeka e. Lisaks otsisime endiselt põhjust, miks mootor ei käivitunud. Vahetasime välja massilüliti ja veel mõned detailid, sest kaldal töötas mootor probleemideta.
Vahepeal oli ilmunud ametlik protokoll, kus olin märgitud esimese sõidu võitjaks. Minu ees finišeerunud klubikaaslane oli teinud valestardi. Esimest korda tiitlivõistlustel oli võimalus startida esikohalt ja esimest korda olin võistlust juhtimas.
Teiseks stardiks saime asjad enam-vähem valmis ja jäime ootama parimat. Stardisillale sõites mootor käivitus ilusti. Starti pidime ootama oma 30 minutit, kuna sisse oli antud viimasel hetkel protest ja selle lahendamine pidi toimuma enne starti.
Viimaks hakkas kell lugema kahte minutit stardini, aga mootor soojendamiseks käima ei läinud. Kiirelt kapott maha ja lihtsalt elektri osi raputades sai mootori tööle ja soojenema.
Treener Algo toppis koos isaga kapotti peale ja 30 sekundit enne olin stardiks valmis, palvetades, et mootor toimiks. Kui fooris punane tuli kustus ja teised rajale said, siis minu masina mootor ei teinud piuksugi! Siis tegi Algo midagi, millega läks Soome veemoto ajalukku – kasutades kuvalda meetodit, käivitas ta mootori käelöögiga kapoti pihta. Kohtunik, kes starti jälgis, oli hämmingus, sest selline tegevus sobib pigem ratsasporti hobuste kannustamiseks.
Elu eest pingutades
Sain sõitma teistest neli sekundit hiljem ja esimesse pöördesse jõudsin umbes 10. positsioonil. Pingutasin nii kuis jaksasin ning võtsin tagasi kolm kohta, kuni ühes pöördes kantis ära soomlanna paat, millest lihtsalt risti üle sõitsin. Maandusin õiget pidi ja sööstsin edasi, kuna konkurendid olid kuklasse hingamas. Rool oli jälle imelik ja vahepeal tundus, et vist oli võistlusvint viga saanud, aga paat liikus.
Suutsin tulla viiendaks, mis oli antud olukorras maksimum. Suur pettumus oli hinges, aga kui nägin, et paat oli mitmest kohast puruks ja roolihark kõver, sain aru, et mul oli väga vedanud, et üldse lõpetasin.
Esimese päeva õhtuks hoidsin kokkuvõttes kolmandat kohta. Järgmised kaks sõitu pidid toimuma pühapäeval ning meil oli parandustöödeks terve õhtu, ja vajadusel ka öö. Pärast pikka otsingut leidsime vea, miks mootor ei käivitunud. Põhjuseks oli pisike massijuhe, mis oli pooleks läinud, ja kuna see oli peidus, siis me seda ei märganud.
Kõige kiuste hõbemedal
Pühapäeva hommik tervitas võistlusplatsil lendavate telkide ja päris korraliku tugeva tuulega. Võistlejate koosolekud toimusid iga kahe tunni tagant. Oodati ilma paranemist, aga mis ei vaibunud, oli tuul. Kell 14 kuulutati võistlus lõppenuks ja esialgsetel andmetel olin tulnud EM-i pronksile. Aga ees oli ootamas veel üks võidusõit mehaanikutele tehnilises kontrollis.
Esimesel kolmel masinal võeti mootorid algosadeks ja otsiti, kas on kasutatud „tehnilist dopingut“. Kokku kestis kontroll üle viie tunni. Selle tulemusena esimesel ja teisel kohal olevad sportlased diskvalifitseeriti ja kõik tulemuspunktid arvestati ümber. Kui arvate, et kolmas koht tõuseb automaatselt esimeseks, siis päris nii ei ole. Punktide ümberarvestus tõi eestlastele aga kolmikvõidu: Euroopa meistriks tuli Hendrik Arula Tartust, hõbemedal kuulus mulle ja pronksi võttis väga noor võidusõitja Paul Richard Laur Viljandist.
Alguses olid emotsioonid segased, aga siis hakkas kohale jõudma, et suutsin kõigi probleemide ja avariide kiuste teise koha välja sõita.
Suur tänu kõigile, kes kaasa elasid, ja kõigile toetajatele – ilma teieta ma ei saaks seda sporti teha ja neid emotsioone luua!
Noorteklassi GT-15 MM pidi toimuma selle aastal Inglismaal, aga tühistati koroona tõttu. Loodetavasti võtab mõni teine riik selle minu viimasel noorteklassi aastal korraldada ja mul on võimalus osaleda.
Joonas Lember noorteklassi GT-15
2021 EM hõbe
2020 MM hõbe
2019 EM pronks
