Tunne, et oled millegagi üks, on nii tugev ja võimas, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Tunda end üheaegselt turvaliselt ja hoitud, samas teades, et ollakse ühe asja eest väljas ja seda mõistetakse ühtemoodi, annab nii võimsa ning tugeva emotsiooni, et mäletad seda veel aastate pärastki.
Eestlased on selle tunde saavutamiseks kasutanud laulu- ning tantsupidu, aga laias maailmas on veel üks eriline viis ühendamaks inimesi ning erimeelsusi: hakka mängima või vaatama jalgpalli. See kõlab klišeena – vaatad jalgpalli ja kõik saab heaks, aga reaalsus selle taga on olemas.
Läbi aegade on jalgpall olnud see, mis ühendab. Kõik mõistavad mängu ühtemoodi. Reeglid on samad nii pikkadele kui ka lühikestele, aafriklastele ja eestlastele. See ei ole pelgalt see, et 22 mängijat ajavad taga ühte palli, see on mäng, mis seob. Rahvuskoondise eest mängides saavad kokku riigi parimad, mis annab tõuke ja võimaluse seista riigi eest. Annab võimaluse inimestele näidata toetust, meelsust ja tänulikkust võimaluse eest olla eestlane või venelane, itaallane või rumeenlane. Rahvuskoondise mängud ühendavad riiki. Eesti eest mängivad ühel ajal platsil nii Vassiljev kui ka Klavan, kes töötavad ühe asja nimel. See on üks lihtsamaid integratsiooniviise üldse. Pane platsile eesti ja vene keelt kõnelevad mängijad ja nad on valmis minema koos lõpuni, et tuua parimaid tulemusi. See omakorda annab tõuke publikule olla üksteise suhtes sõbralikumad ja sallivamad.
Vaadates klubilise poole pealt, on jalgpallil veel suurem võim ühendada. Kui Eesti parim mängija Ragnar Klavan siirdus Liverpooli, vaatasid vähemalt pooled eestlastest Liverpooli uue pilguga ja hoidsid neile pöialt, sest eestlane mängib ju seal! Paar aastat hiljem liitus Klavan Cagliari Calcioga. Kui Liverpool on tuntum klubi, siis Cagliariga liitumine tõi paljude eestlaste teadmistesse veel ühe klubi: meie mees on seal, järelikult on hea asi. Üks eestlane sidus oma klubilise liikumisega meid sujuvalt uue klubiga ja alustas taas tööd ühise eesmärgi nimel. Nii on see kõikide teiste klubide, mängijate ja nende liikumistega. Isegi juhul, kui sulle üldse ei meeldi see klubi, millega liitub sinu enda rahvuskaaslane, vaatad sa asja uue pilguga. Automaatselt hakkab tekkima tunne, et olen selle klubi poolt ja see tunne kasvab ning saab üha võimsamaks.
Kui sa annad sõrme jalgpallile, haarab ta sind varem või hiljem endasse ning teeb seda ka kõige suuremate „vihkajatega“. Olles ise avatud, saad tunda kogu melu ja tunnet, mis jalgpalliga kaasneb. Hea näide on meie enda väikesed üritused, turniirid, kus jalgpallurid kokku saavad. Möödunud nädalavahetusel käisime Pärnu jalgpalliklubi Vapruse poolt korraldataval Summer Cupil, kus saab kokku Eesti jalgpalli paremik. Martin Reimi Jalgpallikool oli esindatud 11 võistkonnaga eri vanusegruppides (sünniaastaga 2005–2012). Ühest küljest ei tundu see number midagi ütlevat, teisest küljest tähendab 11 võistkonda ca 200 last ning ega lapsed üksi polnud. Lapsevanemad tulid ka. Sõbrad tulid. Sugulased tulid. Summer Cup on enim oodatud noorte jalgpalli suursündmus Eestis. Vanemad broneerivad hotelle kohe, kui kuupäevad teada. Võetakse isegi puhkuseid, et mitte ilma jääda. Rännatakse ühelt mängult teisele. Kui oma lapse mängud nähtud, siis uuritakse, kus veel mänge on. Kelle mänge veel vaadata saaks. Räägitakse jalgpalli keelt. Kantakse ühtemoodi riideid, märgistatakse end logodega, et kõik teaks, kes sa oled, kust sa tuled ning kelle poolt oled. Kui päeval on mängud mängitud, hakkavad õhtuti erinevate klubide lapsevanemad omavahel lõimuma, hakatakse rääkima, arutama. On ju üks ühine keel – jalgpall. See on selline eriline telepaatia – sa lihtsalt tunned ära pisikese jalgpalluri vanemad.
Klubilisest vaatevinklist on suurturniirid suurepärane võimalus lapsi ühendada. See, kuidas lapsed üksteist toetavad, on lihtsalt imeline. Kui oma mängud on peetud, otsitakse teine grupp, kelle matši vaatama minna. Rõõmustatakse ja pisardatakse üheskoos. Valusa kaotuse kõrval on klubikaaslase patsutus õlale vahel parim ravim, sest sa tead, et ta mõistab sind. Oli südantsoojendav näha, kuidas staadionid täitusid MRJK poolhoidjatega, kui mõni mäng algas. Isegi siis, kui laps ütleb vanemale, et see pole nii oluline, et sa tuled, tunneb ta sisimas seda tähtsat tunnet, et nad on siin just minu pärast. See on oluline. Oleme üks kogukond ja toetame, elame kaasa koos kõigi teiste vanematega. Rõõmustame ja nutame, sest just koos suudame kõige rohkem.
MRJK korjas selleaastaselt Summer Cupilt kaks esikohta (2009 ja 2011 punane grupp, treener Mark Piliste), kaks teist (2007, treener Samuele De Pizzol ja TU17, treener Inger Fridolin ja Matilde Sigijane) ning ühe kolmanda koha (2010 punane, treener Martin Kaalma). Ei saa öelda, et oleks kehvasti läinud. Muidugi on ka pisarad mängu osa. Kui pannakse välja kogu oma hing, pingutus, energia ja jõud, siis ei ole keegi valmis kaotama. Samas teeb just see tugevaks. Õppida kaotustest, tunda oma seljataga toetavat kogukonda (isegi siis, kui kaotame, on nad meil olemas!) ja siis täiega edasi panna.
Nii oleme kogukonna toega kasvatanud peaaegu ainult meie oma mängijatest koosneva esindusmeeskonna. Ainult mõne eriti hea, ägeda ja meile sobiva kuti väljastpoolt oleme lasknud meie esinduse ridadesse. Viimsi klubi koosneb enamjaolt viimsilastest ja selle üle võib iga viimsilane uhkust tunda. Peaaegu nagu Viimsi koondis!
Tule ja saa osa sellest, mille nimel tööd teeme! Just sina, kes sa selle jutu just lõpuni lugesid, saad anda oma panuse, tulles meie mängudele kaasa elama! Tunneme koos ühist hingamist, väärtust ja parimaid ning tugevamaid emotsioone! Infot leiad siit.
