Olen Kalevi Jalgrattakoolis treeniva 13-aastase poisi ema, hobirattur ja aktiivne liikuja. Täna aga ei taha ma rääkida endast, vaid oma lapse tegemistest koroonaajal ühes parimas jalgrattaklubis, milleks on Kalevi Jalgrattakool. Rattakool on olnud aastaid parim Eestis ja seda nad tõestasid taas, kui sporditegemine oli piiratud.
Hakkasin tõsisemalt rattaga sõitma siis, kui perega Viimsisse kolisime. See oli peaaegu neli aastat tagasi. Selleks, et motiveerida oma last ja õpetada talle rattasõitu, hakkasime koos sõitmas käima nii teedel kui ka metsas. Ühel sellisel rattasõidul metsas peatas meid Kalevi Jalgrattakooli treener Mallor, kes viis läbi laste rattatrenni. Ta tutvustas rattakooli ja ennast ning kutsus meid proovitreeningule. Nii saigi otsustatud, et proovime. Kui algul käis laps rattatreeningute kõrvalt ka jalgpallis, siis hiljem otsustas ainult esimese kasuks. Väga tore on see, et trennikaaslastest on kujunenud head sõbrad, kellega ühiselt koos harjutatakse nii Viimsis kui ka Pirital. Eks teepeal võetakse ka vahel mõõtu, kes on kiirem ja osavam, ning õpitakse uusi trikke üksteise pealt märkamatult ja mänguhoos. Siinkohal tahaksin kiita ja tänada Viimsi valda, kes on investeerinud kergliiklusteede arendusse, mis on mugavad ja lastele turvalised.
Eriolukord kui proovikivi
Kui eelmise aasta kevadel eriolukord kehtestati ning treeningud keelati, siis oli näha, kuidas lapsed iseseisvalt ikkagi treenida ei viitsinud. Võib-olla ka ei osanud, sest sellist olukorda polnud varem olnud ja iseseisev trenn oli kui uus normaalsus, millega kõik lapsed hakkama ei saanud. Nutiseadmed ja muu lõbu olid toredamad ja nii mõnigi arvas, et tal on pikk koolivaheaeg. See kõik oli ka väljakutse treeneritele ja etteruttavalt võib öelda, et meie treenerid said hakkama.
Treenerid küll saatsid mullu treeningkavad, aga tegelikult lapsed eriti trenni ei teinud või kui ka tegid, siis jättis selle kvaliteet soovida. Olid ju õpilased harjunud vahetult treenerilt juhiseid saama treeningu alguses ja selle käigus.
Käesoleval aastal oli Kalevi Jalgrattakool uuteks piiranguteks valmis ning probleem lahendati virtuaaltreeningute näol. Treenerid olid aktiivsed ja võtsid kasutusele Teamsi süsteemi nagu koolis. See oli lastele tuttav ja sisseelemine läks üldjuhul valutult.
Uutmoodi trenn – virtuaalne
Mul hea meel, et rattakoolil on olemas treeningvahendid, mida lapsed saavad vajadusel kodus kasutada. Rattatrenažöörid ja jalgrattad on kallid – ei saa eeldada, et kõigil on majanduslikku võimekust neid soetada.
Virtuaaltreeningutega alustati kohe, kui ühistreeningud keelustati. Esimene veebitreening toimus veebruaris ja tekitas nii suurt elevust kui ka paanikat. Alguses oli paljudel tõrkeid – ei tahetud ennast kaamera ees näidata, ei saadud kaamerat tööle, õigeks ajaks varustust valmis. Mõni pidi liituma koolist erineva keskkonnaga, mis oli tema jaoks uus ja tundmatu. Sellest saadi ajaga üle ning alates kolmandast-neljandast treeningust enam probleeme polnud. Treenerid jälgisid laste tegevust ja juhendasid. Algselt treeniti ainult rullikutel, aga peatselt lisandusid üldfüüsilised treeningud.
Virtuaaltreeningutel ei olnud võimalust viilida, sest kohe tuli märkus treenerilt, mis koheselt ka mõjus. Mina uudishimuliku lapsevanemana piilusin aina, mis seal veebis toimub, sellest ka nii hea informeeritus.
Rühmatreeningute efektiivsus on teada ja see paneb kõiki koos rohkem pingutama. Usun, et enamus lapsi ikka pingutas korralikult. Üldfüüsiliste treeningute ajal näitas treener harjutused ette ja lapsed tegid järele. Kui mõnel ei tulnud välja või tegi seda valesti, siis treener näitas uuesti või parandas õpilast, öeldes, mida ta oma tehnikas muutma peab. Näha oli, et suhtlus on laste jaoks oluline. Kui algul krimpsutati nägu, siis tegelikult andis virtuaalne trenn tugeva positiivse laengu. Omaette pusides sellist efekti ei ole.
Tulge trenni!
Kutsun kõiki lapsi Kalevi Jalgrattakooli trenni. Jalgrattakool pole ainult rattasõit. Siia on oodatud kõik alates 6. eluaastast. Trennis mängitakse palli, käiakse matkamas, ujumas, uisutamas ja sõidetakse rattaga. Lisaks toimuvad spordi- ja puhkelaagrid, seda mitu korda aastas. Ühised matkad koos lastega on põnevad ja panevad ka lapsevanemad liikuma.
Julgen soovitada ja kutsuda lapsi liituma ühe parima rattaklubiga Eestis. Tule ja võta sõber kaasa – võta oma ratas ja kiiver ning lähme koos metsa toimetama.
Lõpetuseks tahan tänada klubi treenereid, kes seda rasket vankrit veavad – nad on spetsialistid ja asjatundjad. Aitäh teile!
