“Mulle pole jooksmine kunagi meeldinud,” kirjutab hobijooksja Tarvo Lilleorg. “Esimesed negatiivsed mälestused jooksmisest meenuvad juba keskkooliajast, kui kehalise kasvatuse tunnis tuli joosta kohustuslikke staadioniringe, ettevalmistuseta ja õige jooksmistehnika selgituseta.“
Autor: Tarvo Lilleorg, hobijooksja
Jooksmine oli osa õppekavast. Sunnitud jooksuringidest jäi alles halb mälestus ja suhu vere maitse. Pärast selliseid kogemusi poleks ma kunagi uskunud, et minust saab vabatahtlikult harrastusjooksja.
Öeldakse, et hommikuse jooksutrenni juures on kõige väljakutsuvam ja raskem tee voodist välisukseni. See väljend peab paika ka igal muul ajal treenimise kohta.
Kõige keerukam osa trennitegemise juures on leida endas motivatsioon trenniriided selga panna ja kodust välja minna ehk alustada. Motivatsioon on asi, mida paljud inimesed terve elu ootavad. Arvatakse, et see peab tulema väliselt, ilma omapoolse pingutuseta. Tegelikult tuleb motivatsioon meie sisemisest otsusest oma elustiilis midagi muuta. Teadlikule otsusele järgneb tegutsemine ning alles siis motivatsioon. Ainult meie ise saame olla enda motivaatoriks.
Algused on alati rasked, sest me tahame tulemusi kohe näha. Sellepärast on jooksmine väga hea valik, kuna piisab vaid ühest tiirust värskes õhus, kui enesetunne on täielikult muutunud. Mistahes mured ja stressi toob inimene metsarajale, sealt lahkudes ta neid enam endaga kaasa ei võta. Treeningu puhul on oluline, et see oleks huvitav, vastasel korral muutub see „kohustuseks” ja üsna pea kaob ära motivatsioon jätkata.
Joosta saab igal pool, olles piisavalt aeglane, märkamaks detaile enda ümber, ja piisavalt kiire, et oleks vaheldusrikas.
Jooksmine paneb keha tootma hormoone, mis otseselt mõjutavad meie enesetunnet, mõtlemist ja heaolu, leevendades stressi ning kiirendades mõtlemist. Jooksmine on väga personaalne. See ei ole lihtsalt käsu peale parema jala vasaku ette tõstmine normi täitmiseks.
Jooksmine on viis õppida kuulama tähelepanelikult oma keha ja seda tunnetama. See on aeg iseendale, kus puhastub meel ja peatuvad mõtted. See on trenn, teraapia ja meditatsioon üheskoos. Tunned end oma kehas hästi, kui süda, hingamine ja samm on rütmis.
Ekslikult arvatakse, et jooksmine tähendab pika distantsi või isegi maratoni läbimist. Kuid see ei ole nii, mine jookse kas või üks kilomeeter ja juba tunned end paremini.
Minule tutvustas jooksmist seda tõsiselt harrastav sõber, kellega hakkasin aeg-ajalt kaasas käima. Tol ajal töötasin korrapäratu graafikuga, kus mul oli keeruline oma kalendrisse paigutada kindlal kellaajal algavat treeningut.
Tundsin vajadust pärast intensiivset tööpäeva liigutamise ja sportimise järele. Autos oli mul jooksuvarustus pidevalt kaasas ning olenemata kellaajast ja kohast sain vabal momendil endale lubada sobiva intensiivsuga treeningu. Üsna pea kujunes sellest välja harjumus, mis sobis minu elustiiliga.
Lihtsaim viis jooksmisega alustada on kampa lüüa mõne sõbraga või harrastusjooksjast tuttavaga, kes tutvustaks jooksmise põhitõdesid ja aitaks leida õige tehnika. Teineteist vastastikku motiveerides on lihtne tekitada uus harjumus. Ära otsi vabandusi ja mine välja! Täna on õige aeg alustada!
