Viimsi Tunnustab 2021 galal parima naisnoorsportlase tiitli pälvinud murdmaasuusataja Eliisabet Kool leiab, et suusatamine on väga nauditav tegevus. Peagi gümnaasiumit lõpetav neiu soovitab kõigil suusad alla panna ja rajale minna.
Kui kaua oled murdmaasuusatamisega tegelenud?
Murdmaasuusatamist olen harrastanud pea 11 aastat. Täpselt ei mäletagi, millal alustasin, aga see juhtus umbes 1.–2. klassis.
Kuidas sul selle ala vastu huvi tekkis?
Huvi ei olnud alguses minupoolne, pigem olid vanemad need, kes trenni suunasid. Eelnevalt olin käinud mitmes huviringis ja trennis, kuid vanemad arvasid, et võiks midagi kindlamat vaadata ja pakkusid välja Viimsis asuva CFC Suusaklubi. Otsustasin järele proovida, hakkas meeldima ning kiiresti tekkisid ka sõbrad.
Kui suure osa nädalast hõlmavad treeningud?
Sõltub täiesti perioodist. Sügisel rohkem, kevadel vähem. Kindlat kordade arvu on raske öelda. Näitena võin välja tuua, et sügiseti võiks kuuel päeval kindlasti trenni teha, kuid nädalad pole vennad.
Millised on seni olnud sinu suurimad saavutused?
Kindlasti juuniorite MM-il osalemine ja seitsmenda koha saavutamine. Omanäoline kogemus oli aastal 2020 noorte olümpiamängudel võistlemine. See oli midagi hoopis teistsugust. Väga hästi seal küll ei läinud, aga saadud kogemus ja elamus oli tõesti midagi erilist.
Kes on sinu suurim toetaja?
Toetajaid on palju. Kindlasti on suurimaks toeks perekond, kes on alati mu kõrval. Isa sõidutab mind ühest Eesti otsast teise, ilma temata oleks palju asju olemata. Samuti on abiks treener Ave Ojasoon. Ilma temata oleks suusad ammu nurka visatud. Ta on väga hea inimene, suurepärane treener ja oskab inimestega suhelda. Olen tema eest väga tänulik.
Millised õpetussõnad on kõige rohkem külge jäänud?
Kas need on just õpetussõnad, aga treener Ave on meile alati rääkinud, et kõik on kinni mõtetes. Kui mõtled positiivselt ja vaatad häid külgi, siis ongi kõik hästi, aga kui võtad asja negatiivselt, ega siis midagi head välja tule.
Millised on sinu lähituleviku eesmärgid?
Sellel hooajal tahaksin spordis anda endast parima ja saavutada vormi, mis lubab võistelda enda parimal kiirusel.
Mida soovitad nendele, kes ei ole kunagi suusatanud? Kuidas alustada?
Kõigepealt tuleks alustada, see ongi esimene samm. Kui on varem mõned korrad suusatamas käidud, siis tuleb asi kätte võtta ja rajale minna. Meil on praegu talve nautimiseks väga ilusad ilmad. Kui alguses tundub tüütu ja külm, siis pärast ollakse tänulik, et rajale mindi. Kui aga pole kunagi suuski jalga saadud, siis soovitan ühineda mõne treeninggrupiga. Tean, et hetkel toimuvad ABC kursused erinevates Eesti kohtades – tulebki minna, käia, vaadata. Seal õpetatakse selgeks baasteadmised – kui kukud, kuidas kiiresti püsti saada, kuidas laskuda jne.
Viimsis on suusarajad väga lauged, kuid hoolimata sellest oled jõudnud kõrgele tasemele. Kas käid eraldi raskematele radadel või tõusudel treenimas või oledki saavutanud sellise taseme siinsamas?
Viimsi suusaradadest ainuüksi ei piisa. Tuleb käia ka mujal. Meie talved pole alati lumised ja ilmad on väga muutlikud. Kuna Viimsis ei ole kunstlund, siis rada ei püsi kaua ehk mujal tuleb juba sellepärast käia, et lund leida. Kui vaadata rajaprofiili osas, siis kindlasti ringiliikumine aitab ja seda tuleb teha, sest tõusude võtmine on oluline. Erinevates kohtades käimine mõjub ka vaimule hästi, on vaheldusrikas ega lase suusatamisest ära tüdineda. Kogu aeg ühes kohas suusatamine võib ühel hetkel muutuda üksluiseks.
Mida sa suusatamise juures kõige rohkem naudid?
Suusatamine on huvitav ja omamoodi nauditav kogemus. Tihti saan kaaslastega treenida ja sõidu ajal rääkida, kuid sageli on see ka omaette olemise aeg ja hetk, millal saab mõtteid selgeks mõelda.
Millega meeldib sulle tegeleda vabal ajal?
Vabal hetkel meeldib väga kokata. Samuti toob suurt rõõmu Lõuna-Eestis vanavanematel külas käimine. Seal kandis metsas ringi matkamine on minu jaoks meditatiivne tegevus.
Kuidas oled kooli ja trenni vahel tasakaalu leidnud ja kas see on vahel tekitanud ka raskusi?
10. klassi alguses oli keeruline. Koolipäevad muutusid palju pikemaks, kui need põhikoolis olid. Alguses oli raske kõike hoomata, pidi väga palju kiirustama ja rahmima. Olin harjunud rahulikuma tempoga. Raske oli kohaneda, kuid nüüd on kõik tasakaalus. Leian, et suudan mõlemaga hästi toime tulla.
Kas sinu tulevikuplaan on jätkata õppimist või keskenduda enda spordialale?
Praegu jään vastuse võlgu, sest päris kindel veel ei ole – mõtted pöörduvad 180 kraadi. Lõpliku otsusega peab natuke ootama.
Mis pakub kodukandis Viimsis kõige rohkem rõõmu?
Kõige rohkem rõõmu valmistavad pere, sõbrad ja siinsed inimesed. Kõige positiivsem on see, et kool ja trennikoht on lähedal ning transpordi ja liikumise peale ei kulu palju aega. Mu suusaboks on kodus kõigest 500 meetri kaugusel. See muudab asju palju kergemaks ja annab aega juurde, et rohkem trenni teha. Kõik asub käe-jala juures.
Tekst: Kärol Michelson
Fotod: erakogu
