Ühel talvisel esmaspäeva hommikul sean sammud Viimsi päevakeskusesse Haabneemes, mille hiljuti renoveeritud ruumides käivad koos pensionäridest bridžisõbrad. Kolm härrasmeest – Aavo, Ants ja Raimond – on juba kohad sisse võtnud ning ootavad neljandat kätt, et mängu alustada.
Klubi vaimne juht Aavo annab jutuajamisele avapaugu, mis tõotab lõbusat hommikupoolikut. „Meil on siin tegu õnnelike ja väärikate pensionäride ülikooliga, kuhu sisseastumiseks pole eksameid vaja sooritada ning kaheksast loengust tuleb vähemalt 80% ulatuses osa võtta,“ kirjeldab ta bridžiklubi olemust.
Pea kõikidel kohaletulnud meestel on bridžiga tutvumisest möödas üle poole sajandi. Aavo esimene tihedam mänguperiood oli aastatel 1960–1975 ning pärast pikka pausi on ta seltskonnaga viimased kolm aastat taas mängitud. Ruumipuudusel kohtuti alguses päevakeskuse juhataja Lehte Jõemaa kabinetis, aga ka päevakeskuse köögis. Nüüd pakuvad uuendatud ruumid mugavaid võimalusi, nii et mängijad mahuks kohapeale rohkemgi. „Mõned endised mängukaaslased on kahjuks juba teispoolsuses, aga pensionäre peaks meil Viimsis ikka jätkuma,“ arvab Aavo, et uusi mängijad võiks tulla küll.
Liigume tutvumisvooruga kahe järgmise härrasmeheni, kellest Ants alustas mängimist kolm aastat tagasi – seega kunagi pole hilja mängima hakata. Seltskonna noorima – Raimondi – mängijastaaž on aukartustäratav: 50 aastat. „Mängima hakkasin enne ülikooli ning õpingute ajal mängisime kogu aeg, see oli eraldi õppeainevääriline tegevus,” tutvustab ta oma filosoofiat. Tema kätte on usaldatud ka arvepidamine ehk tihide märkimine. Aavo aasib vahele: „Raimond on meil veel noor mees, kes tavaliselt ka õlle järel käib.“
Bridž on mõttemäng
Neljandat mängijat oodates lobiseme nagu vanad sõbrad ning sõnajärg läheb Aavole. „Tavaolukorras ei ole tegelikult üldse aega niisama juttu rääkida. Me teame üksteise eesnimesid, eriti rohkem ei teagi,“ märgib ta. Edasi veereb jutt sellele, miks üldse bridži mängida, ja sõna võtab muidu vaikselt istunud Ants: „Meie eas on kõige suuremad dementsuse peletajad ristsõnad ja bridž.“
Raimond kirjeldab bridži kui parimat igavuse leevendajat ja ajutegevuse stimulaatorit. „Vaadake, neiu – bridži mängides kaob aeg sama kiirelt kui mööduks viina visates. Bridž arendab ajutegevust ning seda võib pisut võrrelda malega, kuigi minu kunagise matemaatikaõpetaja arvates oli male lihtne mäng. Males on ühel valged, teisel mustad nupud, valge alustab ja võidab alati, kui õigesti mängitakse. Bridž on tunduvalt põnevam, sest siin satub iga kord erinev kaardivariant kätte. Ka kehva kaardiga on võimalik teha hea mäng. Tugeva lehega on lihtne võita, aga mängu teeb huvitaks, kui kätte satuvad nõrgad kaardid,“ kirjeldab ta, lisades olulise nüansi: „Bridž õpetab tundma inimese psühholoogiat. Mängitakse paarides, mis on nagu kooselu. Pead partnerit mõistma, mitte ennast peale suruma. Mina saan suurima naudingu teiste ülekavaldamisest, mitte ilmtingimata suurest punktiskoorist.“
Ühine arvamus on härrastel see, et bridžis nagu igas kaardimängus on vaja natukene õnne, aga ennekõike on see ikkagi mõttemäng ja eeldab strateegiliste kombinatsioonide ülesehitust. Tuleb katsuda ära arvata vastase plaan ja see üle mängida. Meeste sõnul toimib selles mängis peaaegu täielikult turumajandusliku ühiskonna toimeloogika.
Mälu võib ka alt vedada
Aavo teeb vahepeal kõne seltskonna vanimale liikmele Tõnule ja uurib, kas noormees jõuab varsti. Minu saabudes oli korraks õhus ka variant asuda neljandaks käeks ja rikkuda kirjutamata reegleid ehk mängivad vaid kehtiva pensionitunnistusega isikud, kuid õnneks oli neljas käsi teel.
Kuna Raimond on nooruses mänginud ka raha peale, kuulame vahepeal tema memuaare. „Nõukogude ajal mängisin Pirita rannas raha peale. Üks punkt võrdus ühe rublaga. Olen ka nii mänginud, et mängu lõpus maksid ainult kaotajad, raha läks ühiskassasse ja kuna seltskond oli sama, löödi see koos restoranis laiaks. Nii ei olnudki kaotajaid, olid vaid võitjad. Siin me raha peale ei mängi,“ jutustab ta.
Rahateemadelt jõuame ajutise mälukaotuseni, kus härrasmehed tõdevad, et mõnikord võib ka bridžis mälu alt vedada. Poole mängu pealt läheb näiteks trump meelest ära, aga õnneks üks neljast siis ikka suudab meenutada. Vahepeal jõuab kohale Tõnu ning mind nähes küsib soojenduseks, kas täna mängime lausa viiekesi. Kohapealne seltskond ei jõua päris üksmeelele, kas minu puhul on tegu ülekuulaja või lauakaunistusega, aga lepime kokku, et olen vaatleja. Teeme ka selgeks, et Tõnu on mänginud bridži pea terve elu. „Ülikooli ajal sõitsin vahetpidamata Tartu – Elva rongiga ja seal tekkisid seltskonnad, kes kogu aeg bridži mängisid. Mõnus ajaviide ja mõttetegevus,“ lausub ta.
Külameeste bridž
Esimeses mängus on paaris härrased Aavo ja Raimond ning Ants ja Tõnu. Raimond kutsub enda kõrvale istuma ning jagab lahkelt seletusi. „Nemad siin on huvitatud vaid võidust, aga mina võin teile ka mängu ajal kommentaare jagada. Mängu eesmärk on paaridena tihisid võtta. Mängus on 52 kaarti, neli masti, punased ja mustad. Kõik mängivad kõigiga paaris läbi. Võidab see, kel on lõpuks individuaalselt kõige rohkem tihisid.“ Aavo torkab vahele: „Mind huvitavad ainult plussid. Igaüks on enda eest väljas ja proovib naabritel naha üle kõrvade tõmmata. Taas turumajandus!“
Esimese hooga tundub mulle kui mitte kunagi bridži mänginud inimesele mäng päris keeruline ning Raimond kui minu mentor kinnitab kahtlusi. „Seda mängu ei saa päris selgeks mitte kunagi. Aga meie mängime seda kõige lihtsamat nn külamehe bridži. Meie naised mängivad ka tegelikult ja kodustes oludes korraldame isegi turniire. Siis valmivad muidugi pirukad, mängude vaheaegadel on kohvipausid, võetakse natuke napsu,“ avaldab ta.
Vaikusehetkedel kuulan tähelepanelikult ja katsun kaasa mõelda ning lisaks selgitustele, mitu tihi peab kubki paar võtma ja mis trump parasjagu on, kostub sekka ka sõbralikku aasimist nagu „paras, läksite ka alt“ ja „igavene ahv selline“. Huumorimeelega on kõik korras, tõden.
Pensionäril on Viimsis hea elada
Kuigi vestluse alguses jäi kõlama, et üksteisest peale eesnimede suurt midagi ei teata, on selgunud, et Aavo ja Raimond olid Kirovi aegu kolleegid ja nimetasid end vanadeks kolhoosnikuteks. Ühiselt meenutatakse vanu häid aegu, aga ei olda kitsid ka praeguse kiitmisega. „Viimsis soositakse ettevõtlust. Kel vähegi entusiasmi ja pealehakkamist, sel on kõik võimalused enda unistuste teostamiseks. Siin on suurepärased võimalused sportimiseks, kultuuriliseks tegevuseks,“ arvavad mehed. Aavo jätkab: „Mul on üks teistsugune ettepanek ja kasutan ära võimaluse selle välja öelda. Viimsis peaks ühtekokku olema umbes 3000 pensionäri, pensionäride ühenduses (VPÜ-s) on end kirja pannud umbes 500. Peaasjalikult tegelevad eakad igasuguse meelelahutusega. Kuid läbinud pika elukooli võiks potentsiaali ära kasutada ning rakendada meid tõsisematel tegevustel kogemuste edasiandmisel. Pensionäride ühendusse astujad võiksid oma avaldustes panna kirja ka eluajal omandatud kogemused ja oskused. Meist võiks tegelikult, arvestades ka meie arvukust vallas, eri valdkondades päris palju kasu olla.“
Selle tõdemusega lõpetame ning jätan mehed omakeskis selgitama, kelle punktiskoor seekord kõige kopsakamaks osutub.
Bridžimängu tutvustasid ja ajakirjaniku meelt lahutasid:
Tõnu Planken, 82, bridži mänginud ~ 65 aastat
Aavo Maasing, 80, bridži mänginud ~ 15 aastat
Ants Peterson, 78, bridži mängibud ~ 3 aastat
Raimond Maasik, 72, bridži mänginud ~ 50 aastat
NB! Viimsi pensionäride bridžiklubi käib üldjuhul Haabneeme päevakeskuses koos esmaspäeva ja neljapäeva hommikuti kell 10.30 ning ootab oma ridadesse uusi mängijaid. Kõik Viimsi valla eakad asjahuvilised ja entusiastid võiksid ennast kirja panna umbes ühe kuu vältel e-posti aadressil tplanken@hot.ee või telefonil 506 1854 (Tõnu Planken). Pärast registreerumist ja koroona rahunemist on edasiseks pilt selgem.
