Rannarootslaste elust olust Viimsist kuni Haapsaluni
Haabneeme päevakeskuse eakate kevadreis toimus rannaäärse ringreisina, et uurida Eesti rannarootslaste ajalugu ja elu.
Giidiks oli meil Rannarahva Muuseumi juhataja Janek Šafranovski, kelle teadmised ajaloo kohta olid väga suurepärased. Giidil oli pajatada hulganisti huvitavaid jutte ja legende, mis lõi emotsionaalse ajaloolise pildi ja aitas kuuldut paremini meelde jätta.
Birgitiinide Ordu valitses omal ajal uhkelt üle põhjaranniku ja lähedal asuvate saarte. Kogu reisi vältel saime palju uut informatsiooni. See pani sageli imestama, kuidas me sellest nii vähe oleme teadnud või ehk siis oleme hoopis väga palju unustanud.
Külastasime Noarootsi Püha Katariina kirikut Hosby külas, milles kiriku kogudus toimis juba 13-14 sajandil, küll kirjasõnas märgitud alles 16. sajandil. Kirik sai muidugi sõdade ja rüüsteretkede ajal kannatada aga kogudus ehitas kiriku taas üles. Meil kõigil oli huvitav näha esmakordselt kirikul laudkatust. Kirikuaias oli huvitavaid rõngasriste, Noarootsi mõisnike hauamonumente ja Eesti Vabadussõja mälestussammas. Tore oli kogeda, et Noarootsi teeviidad ja sildid olid kahekeelsed, eesti keelele lisaks ka rootsi keeles.
Lõunasöök oli planeeritud Saare mõisa. Mõis rajati 1662 aastal ja kuulus enne Põhjasõda mitmele suguvõsale. 1773. aastal ostis selle mõisa Friedrich Adolf von Rosen ja seejärel anti mõis üle isalt pojale 6 põlvkonna vältel. Mõisakompleks on taastatud 1995-2001 aastal ja on kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Mõisa omanikud on jätkuvalt von Rosenid. Mõis on kasutuses külalistemajana, on ka saalid ürituste jaoks ja kohvituba. Hobutallis asub Lyckholmi muuseum. Mõisas pakuti meile igati esinduslikku ja maitsvat lõunasööki.
Külastasime ka Rannarootsi muuseumi, mis tegeleb Lääne- Eesti saarestikul ja ja mandriosal asuva eestirootslaste kultuuripärandi uurimise, säilitamise ja tutvustamisega. Avastasime muuseumis kvaliteetsete toodetega käsitööpoe, saime osta toredaid meeneid ja ilusaid käsitööesemeid.
Kaunis oli vaadata kevadist tärkavat loodust ja lillelisi aasu. Linnuvaatlustornist alla vaadates nägime veelindusid ning teisel pool torni märkasime meie inimesi nurmenukke korjamas. Nüüd on siis meil ka talvevitamiinid varutud.
Omamoodi elamus oli jalutuskäik ikka veel veidi talveunes tukkuvasse Haapsallu. Lossipargis õitsesid uhkelt tulbipeenrad. Ajaloohuvilised suundusid mõnda aega tagasi renoveeritud Haapsalu linnuse muuseumi. Saime palju uusi teadmisi ja pidasime ajalooliste relvadega ka mõned duellid maha. Kohtumine olid planeeritud pitsimuuseumis, sinna suundusid käsitööringi liikmed. Keraamikud ja portselanimaalijad läksid kohtumisele Liisu Arroga. Nii sai end laadida uute mõtete ja ideedega oma loomingu tarbeks.
Maitseelamused Haapsalus on alati erilised ja seekord saime seda nautida rahulikus miljöös.
Aiareis Kirnasse
Teine Haabneeme päevakeskuse reis toimus 25. mail ja oli planeeritud aiandushuvilistele. Sõitsime imetlema Kirna mõisa tulbivälju ja tunnetama energiapinkide mõju organismile. Jah, tulbid olid täies õiteilus ja õnneks ka päikesesäras. Giid tutvustas mõisa ajalugu ja energiaväljade toimet.
See mõis pole küll veel täielikult renoveeritud aga juba on ära tehtud hulk olulisi töid. Meie inimesed pole ju ka nii rikkad, et kohe ja korraga nii suuremahulisi töid teha saaksid. Omanikud on aga järjekindlad ja küllap saame kunagi ka täies ilus mõisahoonet imetleda. Praegu aga saame nautida lilleilu, energiavälju ja toetada oma külastustega mõisa edendamist. Veski-Silla motelli lõunasöök pakkus meile, rannarahvale, meelepärast ja hästi valmistatud kala. Tagasiteel külastasime aianduskeskust Hansaplant Vaela külas. Oli siingi uudistamist ja vajalikud ostudki said tehtud. Kõige tipuks aga külastasime Nõmmel asuvat koduaeda, kus perenaine kõneles aiandusspetsialisti vaatenurgast oma aia saamislugu, taimede kooslust, õnnestumisi kui ka mõningaid möödalaskmisi. Eks aed olegi looming kus saab julgelt katsetada, et oma meeled ja tunded elama hakkaksid.
Olid meeldivad kevadpäevad koos toredate inimestega kodumaad avastamas. Hea meel on näha, et ikka ja jälle on midagi muutunud ja veel kaunimaks saanud.
