Meie ümber on palju 65+ vanuses ja erivajadusega inimesi. Neid aitavad lähedased või pakutakse neile tuge kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud koduhoolduse või ka hoolekandeasutuste abiga. Samas on nii eakate kui ka erivajadustega inimeste seas neid, kes vajavad lisatuge igapäevatoimetuste juures.

Külastasin hiljuti 76-aastast prouat, kelle sugulased tänu kaugele vahemaale eriti tihti külas ei käi. Naine elab juba aastaid üksi ja see on teda vaimselt väsitanud.

„Kuku! Jõudsin kohale!“ hõikasin ukselt.

„Issand, kui hea on inimese häält kuulda!“ kostus toast.

Siit tulebki välja kõige lühem vastus küsimusele, miks on eakal või erivajadustega üksi elaval inimesel tarvis seltsilist. Kasvõi kord nädalas. Neid, kes seltsi ja suhtlemist vajavad, on Eestis tuhandeid.

Eelmise aasta septembris käivitus taas kaheaastane tegevusprogramm vabatahtlike seltsiliste kaasamiseks sotsiaalhoolekande süsteemis. Eelkõige selleks, et üksi elavad inimesed saaksid suhelda ning et leida vabatahtlikke, kes pakuksid abivajajatele tugitegevusi.

Mis on seltsilise tugitegevused?

Paljudel eakatel ja erivajadustega inimestel, kes elavad omas kodus, käib kord-paar nädalas abiks hooldustöötaja. Need on palgalised sotsiaaltöötajad, kes aitavad toime tulla eluks esmavajalikuga, millega inimene tänu tervisele või eale üksi hakkama ei saa. Alates koristamisest ja pesu pesemisest kuni toiduainete kojutoomiseni. Hooldustöötajad ei ole aga seltsilised. Eeskätt seetõttu, et neil pole aega oma kliendiga niisama juttu ajada ega kohvi juua. Hooldustöötajal on hooldatavaid mitu inimest päevas ja selle tõttu on nende aeg väga piiratud. 

Vabatahtlikul seltsilisel on just aega. See ei ole kohustus, vaid pigem sõbrasuhe ja hoolimine inimesest, kes sind usaldab ja oma koju või hoolekandeasutusse ootab. Rääkimine ja kuulamine on üksilduse vastu parim ravim, mis kindlasti mõjutab ka meeleolu ja tervist.

Vestlemise ja ühise koogisöömise kõrval saab teha koos ka palju muid asju: jalutada, külastada raamatukogu, kultuurimaja ja miks mitte ka kauplusi. Kuni inimene kodus üksi hakkama ja liikuda saab, tähendab see kindlasti, et ta igatseb ka kodust välja. Toetav käsi ja julgustav sõna on täpselt need, mida just vabatahtlik seltsiline pakkuda saab.

Hea teada

Kuidas saab soovi korral küsida endale (oma lähedasele) s.o 65+ või erivajadusega inimesele vabatahtlikku seltsilist Viimsis?

Andke teada oma või lähedase soovist ja vajadusest. Selleks on kaks võimalust, võttes ühendust:

  1. Harjumaa vabatahtlike seltsiliste koordinaatori Karin Talalaevaga (tel 529 9161, e-post karin.talalaev@gmail.com), kes suhtleb omavalitsuse sotsiaaltöötajaga ja tegutseb edasi Teie (Teie lähedase) huvides;
  2. Viimsi vallavalitsuse sotsiaaltöö peaspetsialisti Risto Nigoliga (tel 602 8867, e-post risto.nigol@viimsivv.ee).

Kuidas hakata vabatahtlikuks seltsiliseks Viimsis?

Andke teada oma koostöösoovist Harjumaa vabatahtlike seltsiliste koordinaatorile Karin Talalaevale (tel 529 9161,  e-post karin.talalaev@gmail.com), kes võtab seejärel Teiega ühendust ja jätkab eesmärgipärast tegevust. Samuti saab oma soovist märku anda kodulehel www.kodukant.ee/seltsiline.ee.

Vabatahtlikuks seltsiliseks olemise juures on kõige tähtsam siiras soov ja huvi eakaid ja erivajadustega inimesi oma toetuse, aja ja sõprusega aidata.

Avafoto: vabatahtlikuks seltsiliseks olemise juures on kõige tähtsam siiras soov ja huvi aidata. Foto: erakogu

Krista Pegolainen-Saar, projektijuht