Positiivsust aitavad hoida liikumine, suhtlemine ja head mõtted

Aprilli alguses kutsusime Viimsi väärikaid jagama, kuidas piirangute ajal oma vaimu ja füüsist erksana hoida. Saime kinnitust, et meie inimesed püsivad positiivsed. Vastustest jäi kõlama, et kõige tähtsam on liikuda ning suhelda pere ja sõpradega. Siinkohal toome vastajate mõtted teieni ning jagame ka mõnda vahvat fotot, mis meile saadeti.

Lehte ütleb, et temal aitab piirangute ajal end erksana hoida liikumine, lugemine ja käsitöö. „Kui libedust ei olnud, siis võtsin ette kepikõnniringid. Nüüd, kus ilmad on kevadised, toimetan aias. Olen palju lugenud – juba kõikide ajalehtede lugemine võtab üsna palju aega, olen teinud käsitööd ja mõelnud uusi mõtteid. Mõtlemine on hea asi! Kokkamine võtab ka päris palju aega, seda saab nüüd teha rohkem kui tavaliselt,“ kinnitab ta. Lehte sõnul ei ole tal väga palju muremõtteid olnud. „Aitab hästi, kui suhtled positiivsete ja huumorimeelsete inimestega. Kui kuulad raske haiguse käes vaevlevat inimest, kes kõigest hoolimata on nii optimistlik, siis polegi omal enam ühtegi muremõtet. Facebooki naljanurk aitab ka, samuti televisiooni rõõmsad ja optimistlikud saateid ja filmid,“ jagab ta. 

Mõtteviis olgu positiivne

Martin ütleb, et tema on end piirangute ajal füüsiliselt aktiivsena hoidunud igapäevaselt Karulaugu terviserada läbides. Vaimu on aidanud erksana hoida meediakanalite vahendusel Eesti eluga kursis olemine ja enda järjepidev kurssi viimine valla eluga läbi valla kodulehe. „Tervisele on väga hea harrastada kepikõndi ja seda pehme kattega terviseradadel. Miks mitte soojade saabudes jalgratta sadulas igapäevaselt tiiruke või kaks teha. Mõtteviis olgu positiivne, teiste seisukohti kuulates leida see õige!“ soovitab ta.

Abimehi on mitmeid

Ülle räägib, et suureks abiks on olnud tantsukaaslastega telefonitsi ühenduse pidamine. Ta lisab, et ennast saab aktiivsena hoida igapäevaselt väljas kõndides ning vaimule mõjub väga hästi raamatute lugemine. „Värskes õhus liikumine, suhtlemine ning lugemine või näputöö ongi praeguses olukorras parimaks abimeheks,“ sõnab ta.

Pere on suureks toeks

Oma kogemust jaganud Malle sõnul ei ole tal olnud aega mõelda, kui keeruline olukord meie ümber on. „Mul on lapsed, lapselapsed ja nüüdseks juba ka lapselapselapsed, kes kõik on minuga tihedalt seotud – keegi ei ole hakanud eemale hoidma. Tean ütlust, et mida kardad, selle ka saad. Seega ei tohiks inimesi hirmutada, et iga päev sureb nii ja nii palju inimesi koroonasse,“ mõtiskleb Malle. Ta usub, et rõõmu pakub liikumine ja aias toimetamine. Naise arvates võiksid kõik üksteist ka rohkem märgata ja toetada. „Märka oma naabreid ja nende vajadusi. Aita, kui tahad, et kunagi sind aidataks,“ soovitab ta. 

Koroonaviirusega oli Malle lähedalt seotud, sest tema abikaasa oli väga raskelt haige. Esialgu oli mees paar nädalat kodus, kuid lõpuks kümme päeva haiglas intensiivravil tilgutite all ja abistaval hingamisel. „Kui abikaasa koju tuli, suutsin ta kohe järgmisel päeval õue jalutama meelitada. Nii iga päev. Nüüdseks on kaasa kehakaal taastunud ja enesetunne normilähedane,“ räägib Malle. Ta lisab lõpetuseks ühe lohutava mõtte. „Me ei tea, mida uskuda, sest päris usuga on meist seotud väga vähesed, aga abikaasa haiglasoleku ajal tegi poeg sõpradega ühispalve, et isa rutem terveks saaks. On ju ilus uskuda, et see oli tervenemisel abiks.“

Väärikate nõuanded

Leia üles oma sõbrad, eriti rõõmsameelsed, ja räägi nendega telefonitsi. 

Ära jälgi koroona-, krimi- ega teisi negatiivseid uudiseid ülemäära palju. Ära loe meediast õudusi.

Kutsu sõber jalutama ja varu kaasa mõni lõbus anekdoot või lugu. 

Tee mõnus kohv või mahlajook ja ütle endale: „Mis sest, et ilm on hall ja sajab, minul on mõnus ja soe.“

Pane kirja oma positiivseid lapsepõlvemälestusi.