Kurnavat koroonaaega võib sisustada meelistegevusega, arvab 94-aastane Ljuba Keskküla. Kui seni on ta tegelenud väga erinevas tehnikas käsitööga ning pälvinud selle eest 2020 aastal ka Viimsi Vaala, siis nüüd võttis ta kätte pintsli ja hakkas maalima. Valminud töid saab näha Viimsi huvikeskuses kogu suve. Oma elust ja tegemistest kirjutab ta ise pisut lähemalt.
Olen sündinud Saaremaal Valjala vallas Turja külas talulapsena, kus kõik talutööd tehti omal jõul. Elamiseks vajalik tuli omast talust, lammastelt saadi villa, põllul kasvatati ka lina. Ema ja vanaema olid suured käsitöötegijad, vill ja linad töödeldi lõngaks, kooti peale muude kudumite ka kangaks, millest ema õmbles meile kõigile riideid, isegi linasest kangast pesu.
Esimese vabariigi ajal käisid koos Maanaiste Seltsid, milles ema osales. Seal õpetati palju käsitööliike ja ema andis õpitu ka mulle edasi. Suvel pidin tegema ka talutöid ja nii õppisingi kõigega hakkama saama. Kodu, milles laps kasvab on ju tema huvide kujundamisel kõige tähtsam ning määrav edasises elus.
Elu veeres omasoodu, kooliaastad möödusid. Tulid töö, abielu, sündisid kaks poega Ando ja Aade. Andost sai kunstnik, kes oli 10 aastat Kunstiakadeemia rektor, aga nüüd on ta juba 13 aastat meie hulgast lahkunud. Lahkunud on ka minu abikaasa, kellega olime abielus üle 70 aasta. Nüüd on mulle suureks toeks ja abiks poeg Aade.
Aastal 1957 tulime elama Tallinna, kus töötasin kaua aastaid EKE Ehitus- ja Montaaživalitsuses töötasu osakonna juhatajana, olles ka ametiühingu sekretär. Kuna töökoht oli küllaltki vastutusrikas, aitas õhtune käsitööga tegelemine pingeid maandada. Oma tollaseid käsitöö oskusi täiendasin erialaste raamatute ja ajakirjade abil. Ainult portselanmaali ja siidimaali õppisin Rahvaülikoolis CDE.
Kui aga jõudis kätte pensioniaeg, tekkis küsimus, mida peale hakata.
Õnneks oli inimesi, kes olid minu käsitööoskustest teadlikud ja kutsusid asutustesse käsitööd õpetama. Kokku kogunes 11 asutust, kus oma teadmisi jagasin. Kuna niplispits oli Tallinnas veel peaaegu tundmatu, siis Rahvaülikooli CDE soovil läksin neile õpetajaks. Ei olnud muud võimalust, kui õppisin ise ajakirja „Kaunis kodu“ 1934. aasta numbrist algõpetuse ja hakkasin õpetama.
Hiljem sain Soome Espoo kooli juhendajalt täieliku koolituse.
Peale Rahvaülikooli CDE õpetasin niplispitsi 15 aastat Tallinna Rahvaülikoolis ja 17 aastat Poska tänava Vanurite Eneseabi ja Nõustamisühingus.
Kõige kauem olen käsitööd õpetanud Viimsis, alustades 1984 ja teen seda veel praegugi. Mul on olnud käsitöönäitusi Tallinna Linnamuuseumis (1992), EKE majas Soome Rauma linnas )1994), Viimsis (1986), Vanurite Eneseabi ja Nõustamisühingus (2001, 2003, 2007), Viimsi Huvikeskuses (2007), Kuressaare Gümnaasiumis (2007) ja Kuressaares koos õpitoaga (2011). Viimane suurem näitus toimus 17.-22. augustil 2020 Viimsi Huvikeskuses, kus oli esindatud 44 käsitööliiki. Olen esinenud 10 aastat igasuvisel rahvusvahelisel niplispitsi näitusel Pärnus.
Käsitööd tehes ja õpetades tahtsin alati esile tuua just esimese Eesti aegseid asju. Ma olin 13 aastane, kui sõda algas ning mäletan esimese vabariigi ajast ka ühtteist. Kui praegu tegeletakse peaasjalikult heegeldamise ja kudumisega, siis tol ajal tehti väga peent käsitööd ja mina tahtsin seda oma ringides noortele näidata ja õpetada. Seda olen ka teinud. Käsitöö kõrval on minu huvialalaks kogu elu olnud lugemine, aga oma pikal eluajal olen maalimistöid teinud vähe – käsitöö haaras kõik mõtted ja huvid. Koroonaajal kodus olles mõtlesin, et võiks maalimist proovida, et päevi väärikalt mööda saata. Kuna ma olen väga palju reisinud, siis võtsin ette reisipildid oma fotoalbumist ja hakkasin fotode järgi maalima. Pildid valisin just riikidest, kus oli eriti põnevaid vaatamisväärsusi ja huvitavaid tegemisi. Näitusel on väljas neliteist guaššide või vesivärvidega maalitud pilti, nendest neljal on kujutatud Eestit. Maalides on hea taas nähtut meenutada ja läbi selle oma mälestusi teistega jagada.
