Vladimir ehk Volli Kallioni (83) tunnevad viimsilased matkajuhina, kes eakatele kepikõnde ja ekskursioone korraldab. Kümme aastat tegutses ta Viimsi Pensionäride Ühingu juhatuses ja osaleb ka Rannameeste klubis. Viimsi vald andis Vollile hiljuti elutööpreemia.

Püünsi külas asuvad kunagise Kirovi näidiskalurikolhoosi aianduskooperatiivid. Ühes sealsetest majadest, mis nüüd aastaringseks elamiseks ümber ehitatud, elavad ka Sirje ja Volli Kallion. Kevad on imeilus, aias õitsevad õunapuud ja kevadlilled, taamal laksutavad ööbikud. Sirje ja Volli tervitavad külalist uksel, laud on kaetud, kohv ja kook ootavad. Nende reibas olemine nakkab ja tekitab kohe hea tuju.

Kirovi kolhoosi tööle

Volli on endine kirovlane. Ta tuli kolhoosi tööle 1966. aastal. „Erialalt olen sanitaartehniliste seadmete lukksepp, aga töötasin masinistina. Tegin ka teisi töid, meid pandi seal ikka proovile ja ka augutäiteks, kus parasjagu vaja oli. 2000. aastaks läksid viimased Kirovi jäänukid pankrotti. Pandi uksed kinni, oligi kõik, lõpp,“ meenutab Volli.

Sirje ja Volli abiellusid 1971. aastal. Neil on kolm last – kaks poega ja tütar.

„Tööd tegin kahe koha peal. Algul olin ligi kaks aastat puidutsehhis, siis ehitasin ja valasin aluseid, ankruid ja muud. Kaks külmhoonet oli ja kiirkülmuti kala külmutamiseks. Pidime pidevalt jälgima, et ikka kõik külmutusseadmed töötaks. Jooksvalt remontisime. Mehed viilisid, panid tikutoosi automaatika vahele, ei tahtnud öösel töötada, magasid. Väga närviline oli, minu käest jälle küsiti, et miks vähe tonne külmutatud,“ räägib Volli.

„Teine töö oli joogivee automaatide hooldamine – need, kuhu kolm kopikat tuli sisse panna ja siis sai gaseeritud vett siirupiga. Käisin veel Rakveresse ja Verki, kus Kirovil olid osakonnad. Sõitsin transpordiautodega, seni, kui nad laadisid, pidin mina asjad korda tegema.“

Lisaks tuli kolhoosis veel tasuta põllumajanduspäevi teha, kolm päeva oli kohustuslik. Korjati peete ja tehti, mis iganes töid oli vaja teha.

„Randvere lastesanatooriumist, kus mina töötasin, käisime kanu püüdmas. Tapamajja saatmiseks, hommikul kella viieks juba läksime. See tunne on mul seniajani meeles. Ühte kätte võtsid kolm kanakoiba – soojad ja tukslevad – teise kaks, ja läksid, panid kasti. Keegi pani veel viis tükki, kaas peale ja läks,“ meenutab Sirje.

Volli ütleb, et ehkki täna räägitakse Kirovi kolhoosist kui külluse oaasist ja nõukogude imest, töölistele siiski Kirovis väga palju ei makstud. Tal on meeles, et juhataja jättis talle kord isegi palga maksmata. Ütles, et noor mees, saad palga hiljem. Aga jäigi maksmata. „Mitu korda sa siis küsid! Mul oli kolm last. Isegi Tšernobõli taheti mind võtta kahe lapsega ära, aga kui teada said, siis muidugi ei võetud,“ nendib Volli.

Kuid kõigele vaatamata oli Kirov siiski distsiplineeriv kolhoos, võtab ta asja kokku.

Piirivalve ja autoostuluba

„Siin asusid aianduskooperatiivid Kalur 1, 2, 3, 4 ja 5. Pringi külani olid kõik kooperatiivid. Meil on Kalur 3 ja olin siin 14 aastat esimees. Erastamine ja dokumentide vormistamine, kõik lasus minu õlgadel. Tegin tasuta seda tööd, aitasin inimestel blankette täita. Olin käinud kursustel ja teadsin, kuidas oli vaja. Kõik, mis puutus projektidesse ja ehitusjärelevalvesse oli minu vastutada. Ja vesi, suvevesi, mis talvel tuli välja pumbata torudest ja kinni keerata. Torud olid ka nagu jumal juhatas. Tead, tegemist oli tõesti!“ meenutab Volli.

„Jah, see oli selline aeg, kus mina jäin aeda maad kaevama, aga Volli võttis oma mapka kaasa ja läks küla peale asju ajama. Seda oli tõesti palju,“ kinnitab Sirje omalt poolt.

Tänased noored ei oska ette kujutadagi olukorda, kus koju tulles pead vene sõdurile dokumendi esitama. Aga just niimoodi nõukogude ajal Viimsis elati. Piiritsoon. Kontrollpunkt asus muuseumi juures. Suur šlagbaum tuli ette ning bussid ja autod kõik seisid. Dokumentide kontroll.

„Siia ei saanud ju oma sugulasi ka külla kutsuda nii nagu tahtsid,“ tõdeb Sirje. „Aga endalgi võis probleem tekkida. Elasime Mustamäel, Volli tegi siin öövalveid. Ükskord tulin siia, esimene poeg oli kahe poole aastane ja teist ootasin, suur kõht ees ning kimpsud-kompsud muidugi ka. Juhtus, et unustasin vajaliku dokumendi koju. Jõudsime piiripunkti ja sõdur käsutas: bussist maha, sul pole luba! Karm mees, püss õla peal ja puha. Hommikul niimoodi tuled kiiruga, suured kotid käe otsas, teise käe otsas laps, kõht suur ja ilm ka palav. Ütlesin, et ma ei lähe maha – näete ju, mis olukorras ma olen. Ta kontrollis kõikide dokumendid ära. Aga õnneks oli bussis üks tema ülemus ja see vist lubas, nii et ma ei pidanud maha minema. See oli ikka täitsa hirmus!“

Igasuguseid lugusid oli. Pidevalt juhtus, et inimesed tulid merest ujumast ja piirivalve oli vastas, küsis dokumente. No kas siis inimene pidi paberitega ujuma minema?

Selleks, et tollal saada autoostuluba, pidid mõlemad abikaasad Kirovi kolhoosis töötama. Sirje on eluaegne lasteaednik, tuli 1985. aastal Randvere lastesanatooriumi kasvatajaks.

„Tegelikult ma ikka tulin palga pärast. Mustamäel oli meil lasteaed ja kool maja taga, seal kõik me kolm last käisid, riburada pidi. Aga kui nad said suuremaks, tulin Randverre ja siis avanesidki meile paremad võimalused. Palk oli suurem ja preemiad tulid, perel oli seda vaja,“ räägib Sirje.

„Ja mina pidin veel ka juhtima aianduskooperatiivi,“ lisab Volli. „Autoostuloa ma lõpuks sain, kolhoosi esimehe Oskar Kuuli autojuhiga ühel ajal. Žiguli! Ma olin nii uhke ja ennast täis, kui auto sain – käisin rind ees,“ naerab Volli.

Pensionäride ühing päästis

Kui Kirovi kolhoos lõplikult kadus, jäi mees tööta. Pensionipõli oli muidugi juba käes, aga üleminek tegusalt elujärgult vaiksemale võib olla vägagi keeruline.

„Kirovi ja kalatööstuse laialiminek oli pingeline, kõik rabasid ja krabasid. Nii mõnigi, kes sealt endale uue äri üles lõi, ütles, et Volli, sina tuled kindlasti minu juurde tööle. Aga lõpuks polnud kedagi kusagil. Aianduskooperatiivi juhtimine ja erastamisasjad olid ka keerulised. Mul tekkis südamepuudulikkus,“ räägib Volli. „2004 tehti südameoperatsioon, viis soont asendati.“

„Otsustasime perekonnas, et ei ole enam mingisugust tööleminekut. Lapsed on juba suured, saavad ise hakkama. Tuleb jääda koju,“ jutustab Sirje. „Aga kojujäämine oli ka väga raske. Sellises eas meesterahvas nelja seina vahel – siin krundil muidugi on tegemist, aga ikkagi, sellest ei piisa. Elu muutus väga närviliseks. Räägitakse kogu aeg, et kui midagi kuskilt ära langeb, siis ei saa nagu edasi, aga midagi tuleb ikka asemele. Siis me leidsimegi Viimsi Pensionäride Ühingu!“

„VPÜ päästis mind,“ kinnitab Volli. „Nii, kui operatsioonist toibusin, läksin sinna. Selle etteotsa valiti Viiu Nurmela, kes nüüd on lahkunud. Mind paluti juhatusse ja pidasin seal vastu üle kümne aasta. Siis tundsin, et on aeg lahkuda. Mul tuli veel üks haigus kallale – maovähk. Mustmäe haiglas lõigati mul kaks kolmandikku maost ära.“

„Jah, süüa ta ei saa enam palju. Iga natukese aja tagant käib külmkapi kallal. Aga samas, ei mingit suurt kõhtu!“ vaatab Sirje asja ka positiivse poole pealt.

„Ma olen VPÜ-le väga tänulik, minu tegemisi on märgatud ja hinnatud,“ on Volli rahul.

Juba pikki aastaid käivad Viimsi eakad Volli eestvedamisel iga kuu korra kepikõnnil ehk matkal „Tunne oma koduvalda“. Igasuguse ilmaga, sadagu või pussnuge.

„Ükskord oli ainult 14 inimest,“ meenutab Volli. „Aga rekord on üle 70.“

Vollil on kõik käigud korralikult ette valmistatud, kohtumised kokku lepitud. Näiteks Viimsi veepuhastusjaamas kõneles neile juhataja – huvitavaid asju sai teada. Külades tulevad külavanemad välja. Inimestele meeldib, kui nendega suheldakse.

„Sel aastal teen ka veel neid kõnde,“ ütleb Volli. „Terve Rohuneeme mets on meil läbi käidud. Vene ajal olid need kohad kõik kinni ja paljud pole ka seal käinud. Me olime ahistatud. Kogu aeg mõtled, et kuskil venelane põõsa tagant tuleb.“

Retk lõpeb alati suupistete ja pohlavarreteega. „Seda ei oska keegi keeta, huvitav küll! Kallavad vartele leige vee peale ja imestavad, et midagi ei tule. Keetma peab, pool tundi!“ teab Volli.

„Kord aastas said kepikõndijad justkui preemiaks ekskursiooni – suure bussiga mindi. Marsruut oli pandud paika, toitlustamine kokku lepitud. Bussisõidud ja kulutused kattis VPÜ,“ lisab Sirje.

Eesti sõideti risti ja põiki läbi, Metsvenna talus sai hansat mekitud ja Värskas suuliimi lõunasöögiks maitstud. Ekskursioonid toimusid kümne aasta vältel, nüüd viimased kolm aastat pole olnud.

Ekskursioonid ja klubi

„Mulle meeldib eakatega töötada. Ma tegin 80+ ekskursioonide ettepaneku. Kõik tahavad ekskursioonile tulla. Need on ühepäevased ekskursioonid, kus käivad inimesed, kellel liikumine on natuke raskendatud. Peab olema väga tähelepanelik, et keegi kuskile maha ei jää,“ räägib Volli.

Igal suvel toimub kuni kuus ekskursiooni. Inimesed ootavad neid sõite väga, sest muidu nad kuhugi väga ei pääse.

„Ekskursioonid on alati neljapäeval, et oleks kergem meeles pidada,“ lisab Volli. „Helistan üle ja tuletan meelde, et kahe päeva pärast on minek. Juba tean, kellele on vaja helistada. Kõige vanem on 96-aastane, kes meiega käib.“

Üks tore koht on Vollil veel – Rannameeste klubi. Sealgi käivad eakad koos, teevad üritusi, toimuvad ka üle-eestilised meesteklubide kokkutulekud. Klubidel üle Eesti on erinevad nimed: Nõmme vanamehed, Viljandi vanaisad jne.

Rannameeste klubi blogist leiab sellise sissekande: „Meil on saanud traditsiooniks lõpetada hooaeg klubisisese saapaheitmise võistlusega. Täna kogunesime Arnoldi juurde. Siin õuel oli maha märgitud vastav rada ja mehed võtsid mõõtu. Tänavune võistlus toimus juba neljandat korda. Esikohale tuli ja sai aastaks enda valdusse ka rändkarika Tormi. Teiseks tuli Mihkel ja kolmandaks Jüri. See oli taas väga mõnus õhtupoolik. Viskasime nalja ja arutasime maailma asju. Veelkord ka ettevalmistustest meesteklubide kokkutulekuks. Meie mehed on osalemas vabatahtlikena Viimsi valla laulu- ja tantsupeol. Tegemisi on veel. Reeglina me suvel ei kohtu. Hooaega alustame septembri esimesel kolmapäeval.“

Tõsi, see sissekanne on aastast 2019, kuid asjad on ikka samamoodi. „Alles ma eelmisel nädalal käisin Arnoldi (Arnold Kimber – toim.) juures saabast viskamas,“ ütleb Volli. „Seal naised ka viskavad väga kaugele.“

„Mulle ütled, et seal naisi pole?“ pärib Sirje.

„Need on bowlinguklubi naised,“ vastab Volli.

„Viimsi vallas on vanadele väga palju võimalusi, kes vähegi tahab. Saab VPÜ üritustest osa võtta. Päevakeskus tegutseb, mina olen väga palju seal toimetanud,“ lisab Sirje. „Seal on lauluansambel, mida juhendab endine ansambel Laine laulja Sirje Põllu. Siis on veel seeniortantsijate rühm Tutitriinud – neil on alati tutid peas, kui esinevad. Vallatud oleme. Kõige vanem tantsija on 83-aastane. Käime esinemas. Laulupeol käisime. Siis veel võimlemised, jooga, aeroobika, kunstiringid ja keraamika, toitlustamine, näitering – palju asju. Kes vähegi tahab kodust välja tulla, tegemist jagub.“

„Tallinn on lähedal ja meile on tasuta sõit, see on ka väga hea,“ arvab Volli. „Elul pole viga midagi.“

Volli ja Sirje Kallion
Sirje ja Volli Kallion kodumaja ees kasvava kase all. Tänavu saab neil koos oldud 50 aastat. Foto: Annika Koppel

Lõuna-Eesti mehe okas

Vladimir ehk Volli on aga sündinud Venemaal Tveri oblastis 1938. aastal. Peres oli seitse last. Tema emapoolsed esivanemad rändasid Eestist välja 1887. aastal, et saada maad ja paremat elu. Venemaa kutsus, et enda elu arendada. Isa oli aga pärit Võrumaalt, kes jõudis Venemaale hiljem, sai 1918 Eesti kodakondsuse.

„Tulime Eestisse tagasi, kui olin seitsmeaastane, see oli pärast sõda,“ ütleb Volli. „Isa oli seal kolhoosi esimees, aga elu muutus keeruliseks. Isa kodutalu oli Soojüri, mis asub Kuldres Võrumaal, Valgamaa piiri lähedal. Isa käis Rõuges koolis. Mina läksin kohe Kuldre kooli.“

„Kuldre koolis oli ta ikka nii kõva mees, et seal istutati tema juhendamisel õunapuid, tema mõõtis välja, kuidas ja kuhu. Seitsmendas klassis,“ teab Sirje.

„Ema suri mul 1968 ja isa 1967. Nad on Urvastesse maetud. Vennapoeg elab sealkandis edasi, tal on ka kolm last, väga tublid. Mina olen kõige noorem seitsmest õest-vennast, viimasena veel alles,“ tõdeb Volli.

Üks okas on tal siiski hinge peal ja torkab valusasti. Ehkki ta vanemad on eestlased, pidi ta Venemaal sündinuna Eesti kodakondsuse saamiseks tegema eksami.

„Tahtsin küll saada migrandi staatusest lahti, aga mulle ei ole seda antud. Kuigi isa oli Eesti kodanik,“ ütleb Volli. „Venelaste tigedust tean küll, liivakastis juba sain tunda. Eestis jälle ikka küsiti minu käest, et sinu nimi on Vladimir, oled venelane või? Isa nimi oli Eestis Reinhold, Venemaal tehti Romaniks. Kuldre kooli oli vaja sünnitunnistust, seal on kirjas mu isa Roman. Osa lapsi on jälle Reinholdi omad. Mees on aga üks ja seesama.“

Oleme lõhki löödud rahvas, sellest taagast välja saamiseks on veel mitu põlvkonda vaja. Aga Eesti ei ole nõrk, Eesti on tugev, selles on Volli kindel.

„Nüüd on meil tragid tüdrukud valitsuses, võib olla teevad ikka seaduse ära, et ma saan migrandi tiitlist lahti. Olen ju eestlaste järeltulija,“ loodab ta.

Volli on hingelt maamees

Sirje Kallion, abikaasa: „VPÜ andis Vollile elutööpreemia, aga preemia on ta tuhatkordselt ära teeninud ka oma pere poolt. Meil on kolm last, kellel on omakorda lapsed: poeg Robertil on 15-aastane poeg Tristan, Sillel on 12-aastane poeg Hugo ja 10-aastane tütar Selma. Noorem poeg Raimond pole oma pereõnne veel leidnud, elab meie juures, on meile igati abiks-toeks. 

Täname abikaasat, isa ja vanaisa selle hoole, armastuse ja pühendumise eest! Ta ehitas oma kätega suvila, hiljem sai sama maja ümber tehtud elamiskõlblikuks aasta läbi, sest 2-toalises korteris Mustamäel läks väga kitsaks. Samuti on Vollil suur hobi – aiandus. Palju saavutab ta elus oma sihikindlusega ja nagu tütar luuletuses üheks juubeliks kirjutas: „Isa on mees, kes enamuse ajast ei tagane oma põhimõtetest.“

Volli kunagine unistus põllumehe haridusest jäi katki just sellepärast, et tuli kodust minna kutsekooli, kus oli riiklik ülalpidamine. Küllap selliseid temavanuseid on palju… Aga hingelt on Volli maamees, suur spordihuviline, kes nooruses tegeles aktiivselt suusatamisega.“

Vollile meeldib liikuda ja reisida

Enn Teimann, Rannameeste klubi: „Volli on meie üleaedne, naabrimees. Ta on väga abivalmis, lahke ja sõbralik, haruldane inimene. Ta on ikka omakasupüüdmatult aidanud neid, kes üksi ja kel parajasti abi vaja.

Seenioride kepikõnnid ja 80+ ekskursioonid on Volli algatus. Ta valmistab alati kõik marsruudid põhjalikult ette ja oskab paljude asjade kohta, mida me teel näeme, ka huvitavalt rääkida. Kusjuures ta räägib peast. Mina küll pean piiluma mõnda elektroonilisse abivahendisse, aga Volli räägib peast. Ja lõpus on alati kiluvõileivad ja pohlavarretee. Pohlavarretee on Volli kaubamärk.

80+ ekskursioone teevad nad koos Rein Kriisiga, kes on 85 ja tema on 83. Nii et ekskursioone teevadki üle kaheksakümnesed, ehkki võiks ju arvata, et nooremad korraldavad.

Vollile meeldib matkata ja reisida, see teda kohe huvitab, kogu aeg tahab kuskile minna ja korraldab siis teistele ka. Need ettevõtmised on väga populaarsed. Vallavalitsus maksab reisikulud ja see võimaldab minna ka neil, kellel muidu olukord kitsam.

Rannameeste klubis lööb Volli ka aktiivselt kaasa. Pidasime Osmussaare reisi plaani, aga pole veel selge, kust raha saame. Loodame, et õnnestub.

Volli on tore mees ja ta on Viimis eakatele juba üle kümne aasta loonud väga palju häid võimalusi käia ja liikuda. Ta on elutööpreemia vägagi ära teeninud.