Alates 1. aprillist töötab Viimsi koolis õpetaja ja tugiisikuna Viktoria Melnyk, kes abistab sõjapõgenikena valda saabunud Ukraina lapsi igapäevases koolielus.
Viktoria on ukrainlanna, kelle tõi Eestisse armastus. Ta sündis ja kasvas Kiievis, lõpetas seal teatriinstituudi ja töötas hiljem teatris teadurina. Saatuse tahtel kohtus ta samas linnas oma tulevase abikaasaga – Eesti mehega, kes oma ameti tõttu tol ajal Kiievis töötas. 1998. aastal otsustas noorpaar Eestisse kolida. Sellest ajast on Viktoria elu seotud Eestiga, kuid mõistagi on Ukraina endiselt tema südames.
Kõik algas vabatahtlikust tööst
Kui 24. veebruaril puhkes sõda, asus Viktoria rahvuskaaslasi vabatahtlikuna aitama, seda eelkõige haridusega seotud küsimustes. Kuna tänaseks õpib Viimsi koolis pea paarkümmend Ukraina last, tekkis vajadus võtta tööle inimene, kes pakuks koolis neile igapäevaselt vajalikku tuge. Vallavalitsus tegi pakkumise Viktoriale. „Mõtlesin tükk aega, kas saan ametikoha vastu võtta, sest mul ei olnud mingit kogemust. Otsustasin, et proovin nädal aega vabatahtlikuna ning kui tuleb välja, siis jään,“ räägib ta.
Proovinädal õnnestus ning Viktoria on täiskohaga ametis. Kuna sarnast tööposti pole Viimsi koolis ega mujal Eestiski varem olnud, pidi ta suures osas ise välja mõtlema, kuidas lapsi toetada, milliseid tegevusi teha jne.
Keeleõpe käib mänguliselt
Lapsed on eri vanuses ning Viktoria abistab neid kõiki. Ukraina lapsed on vastavalt vanusele jaotatud sobivasse klassi, kus nad õpivad koos teiste Viimsi kooli õpilastega, aga neil on ka oma klassiruum, kus tegevusi juhendab Viktoria. Kõige rohkem aega pühendab ta esimese klassi lastele. „Väikestega õpime koos eesti keelt. Kasutan keskkonda keelklikk.ee, kus on väga palju võimalusi keeleõppimiseks, näiteks saab seal vaadata multikaid, mis lastele väga meeldib,“ räägib Viktoria. Ta näitab ka lauamängu Twister, mille abil saab õpetada värvide eestikeelseid nimetusi. Numbrite õppimiseks võeti aga appi pall – üks viskab teisele palli, öeldes: „Üks“, teine viskab tagasi ja ütleb: „Kaks“ jne, ja nii need numbrid eesti keeles selgeks saavadki.
Viktoria kogemus kinnitab, et lapsed on võimelised uut keelt väga kiiresti omandama. „Ukraina lapsed tahavad kohalikku keelt õppida ja seda kasutada. Näiteks nad astuvad klassi ja ütlevad: „Tere!“ Meil on esimeses klassis kaksikud poisid. Paar päeva enne koolivaheaega küsisin nendelt eesti keeles, et kuidas läheb, ja sain vastuseks: „Hästi!““ kirjeldab ta. „Lapsed õpivad kiiresti, sest viibivad eestikeelses keskkonnas. Nad kuulevad, mida ümberringi räägitakse, nad mängivad koos ja istuvad sööklas ühe laua taga lastega, kelle emakeel on eesti keel. See kõik aitab kaasa.“
Viktoria teab omast kogemusest, et slaavlasel ei ole eesti keelt lihtne õppida. „Kui Eestisse elama tulin, tekkis mul paanika, et ma ei suuda seda keelt kunagi ära õppida. Keelekõla oli väga võõras. Näiteks läti või leedu keel tundus kuulates ukraina keelega palju sarnasem,“ toob ta välja. „Lapsed ütlevad ka, et eesti keel on raske, aga nad väga püüavad, proovivad ja tahavad. Soov midagi uut õppida ongi kõige tähtsam.“
Lapsed saavad hakkama
Õnneks pole kõikides tundides eesti keelt alati tarviski. Viktoria sõnul ütlevad kõik ukraina lapsed ja nende siinsed õpetajad, et matemaatikaga on kõige vähem probleeme, sest matemaatika on ise universaalne rahvusvaheline keel. Keeleoskus pole eriti oluline ka kehalise-, ujumise-, kunsti- või rütmikatunnis, küll aga vajavad mõned lapsed julgustamist, et tundidest osa võtta. Viktoria toob näiteks juhuse, kus õpilane arvas, et ei saa kunstitundi minna, kuna ei saa aru, mida seal tegema peab. „Vestlesime temaga. Julgustasin minema ning lihtsalt vaatama, mida teised teevad. Õpilane läks tundi ja joonistas seal väga ilusa lillepildi, mida hiljem mulle näitas. Ta oli väga õnnelik, et julguse kokku võttis, sest talle meeldis kunstitunnis väga.“
Viktoria tõdeb, et sõjapõgenikel on olnud ääretult raske, paljud on tulnud otse sõjakeerisest, pidanud istuma õhuhäire ajal pommivarjendites ja see mõjutab neid. Näiteks, kui lennuk üle lendab, on kohe näha, kuidas lapsed pingesse lähevad. Ta püüabki jutustada lastele ka ajaloost, et aidata maailmas toimuvat mõista. „Räägime Ukrainast ja Eestist, arutame, miks venelased nii tegid. Näiteks vaatasime filmi „Nimed marmortahvlil“ ja tutvusime Mart Laari koostatud brošüüriga „Eesti teises maailmasõjas“. Lastel on sõja kohta palju küsimusi,“ ütleb Viktoria.
Toetus on äärmiselt oluline
Tal jätkub Viimsi kooli juhtkonna suunas, eesotsas direktor Peeter Sipelga ning õppedirektorite Evelin Õunapuu ja Katrin Kiilaspääga ainult kiidusõnu. Ta avaldab tunnustust ka kõikidele õpetajatele. „Ukraina lapsed on hästi kohanenud ning väga suur roll selles on õpetajatel ja kooli juhtkonnal. Õpetajad on lapsed klassi väga hästi ja südamlikult vastu võtnud. Nad on neile nagu teised emad, tehes kõike, mida vaja ja veel palju rohkemgi,“ leiab ta.
Viktoria toob vaid mõned näited, mil õpetajad on märganud, et mõnel lapsel on puudu korralik seljakott või saapad ning on need kas ise toonud või kellegi abil kiiresti organiseerinud.
„Kogu Viimsi kogukond on äärmiselt toetav. Kui ühel Ukraina tüdrukul oli tarvis ujumistunniks trikood, siis tegin Facebooki postituse ja paari tunni jooksul olid olemas nii trikoo, plätud kui ka kõik muu, mida ujulas vaja,“ toob Viktoria ühe näite paljudest.
Ta on väga tänulik selle eest, mida ukrainlaste jaoks tehakse. „Ma olin väga üllatunud selle üle, kui südamlikult eestlased igal pool ukrainlasi vastu võtavad, neid hoiavad ja nende eest hoolitsevad. Ka Viimsis tehakse fantastilist tööd Ukraina jaoks. Näiteks valla haridusosakonna juhataja Maiu Plumer organiseeris noortekeskuses kohtumise siin elavate ukrainlastega. Kohal oli kolm noorsootöötajat, kes ei rääkinud ukraina ega vene keelt, aga võtsid kõiki väga kenasti vastu. Tutvustati, millised võimalused keskuses on – kus saab mängida lauamänge, meisterdada, kööki kasutada. Öeldi, et kui ka üksteise keelt ei mõista, saab appi võtta Google Translate’i. Lastele meeldis seal nii väga, et kui tutvustus läbi sai ja emad koju läksid, siis nemad jäid veel keskusesse mängima. „Mind võlus sealjuures olukord, kus 17-aastase tütarlapse ema pöördus Maiu poole palvega, et professionaalsel tasemel muusikaga tegelev tütar saaks muusikaõpingutega jätkata. Maiu läks kohe ürituselt koos ema ja tütrega Viimsi muusikakooli ja lepitigi kokku noore muusikahariduse täiemahulise jätkamise osas,“ meenutab Viktoria. Ta lisab, et Viimsi raamatukogus on samuti väga lahke personal ja palju võimalusi, nüüd on seal ka ukrainakeelseid raamatuid, samuti nagu Viimsi kooli raamatukogus. „Väga tore oli 24. aprilli toimunud heategevuspäev, kus sai erinevaid tegevusi teha ja muusikat kuulata.“
Sõjapõgenikel on raske, ka naisel endal on süda Ukraina ja lähedaste pärast muret täis. „Suhtlen iga päev oma pereliikmetega, kes elavad Kiievis ning peavad sageli õhuhäire pärast keldrisse minema. Kui sõnumi teel küsin, kuidas neil läheb, aga vastus piisavalt kiiresti ei tule, siis süda hüppab hirmust,“ lausub Viktoria.
Kuna tegevuses olemine aitab muremõtteid korrakski unustada, tahab ta ka lastele ja nende emadele kooliväliseid ettevõtmisi pakkuda. „Kaks korda oleme käinud ooperis, koolivaheaja lõpus külastasime meremuuseumit. Maikuus, kui ilm on juba soojem, plaanime koos Ruslan Trochynskyiga ekskursiooni Eesti vabaõhumuuseumisse Rocca al Mares. Juunis ja augustis tahame korraldada lastele linnalaagri,“ räägib Viktoria.
Oodates sõja lõppu
Ta on rahul, et tööpakkumise vastu võttis. „Mul on hea meel näha, et lastele meeldib koolis. Koolimaja on modernne, avar ja paljude võimalustega. Õpetajad on toetavad ja kaaslastega läbisaamine on lastel hea. Meie koolis on ka palju venekeelseid kohalikke lapsi, kes on Ukraina lastele justkui mentoriteks ja aitavad neid igati, ei ole mingeid probleeme ja suhted on väga sõbralikud. Põhjuseks on kindlasti see, et nii juhtkond kui ka õpetajad on oma suhtumisega eeskujuks,“ sõnab ta.
Esialgu on Viktorial leping õppeaasta lõpuni, aga elu näitab, mis saab järgmisel õppeaastal. „Enamik Ukraina lastest soovib muidugi tulevikus koju tagasi minna. Nad kõik on veendunud, et vabadus tuleb, aga millal ja millise hinnaga, seda me veel ei tea.“
Fotod: erakogu
