Eelmise aasta lõpus sai Viimsi muusikakool uue direktori. Hoolimata noorest east on Edmar Tuul (31) jõudnud juhatada nii ERSO-t kui ka seisnud dirigendina laulukaare all. Edmarile meeldib ennast tutvustada Võrumaal sündinud mehena, kes elab Lagedil, töötab Viimsis ja õpib Tartus.
Kuidas Te muusika juurde jõudsite?
Mu ema mängis viiulit, isa bändis. Vanaisa oli suur Glenn Milleri fänn, temaga käisin kontserditel. Lisaks oli üks vendadest tegev puhkpilliorkestris. Mäletan hästi ühte kontserti Estonias, kuhu mind 6–7-aastasena taaskord kaasa võeti. Mind võlus nn dirigendiuks, see klaasist ümmarguse aknaga, mis jääb publikust vasakule poole, kust dirigent sisse tuleb. Mind lummas uksetagune maailm. Lava mind ei huvitanud, aga huvitas just see, mis selle taga toimub.
Esimese sammuna läksin rahvusooper Estonia poistekoori. Seal anti range soovitus minna kindlasti õppima ka kuhugi muusikakooli. Paralleelselt huvitas mind väga dirigeerimine. Perekond on meenutanud, et õhtuti, kui köögis veel söödi, sulgesin ukse ja läksin elutuppa. Panin peale mõne Tšaikovski valsi ja hakkasin šašlõkivardaga vehkima. Mind lummavad siiamaani orkestrid ja koorid ning salapära, kuidas neid suuri kooslusi ühendada.
Teid ei sunnitud kordagi klaveri taha või muusikakooli minema?
Ei, mitte kordagi. Ma ise väga tahtsin. Minu isa Harry Tuul töötab siiani politseis ja see maailm huvitas mind ka, nagu paljusid poisse, aga muusika võlus siiski rohkem. Lavale ma ei kibele, mulle meeldib protsess, kuidas midagi sünnib. Kuidas sünnivad teosed, muusika.
Kuidas kulges teie haridustee?
Pärit olen Võrust, aga õppisin Tallinna Reaalkoolis, mille vilistlane olen. Gümnaasiumi osas oli väike plaan minna Georg Otsa kooli, et omandada muusikaline kutseharidus, aga soovisin siiski ennekõike saada tugevat üldharidust, mida minu peres on alati hinnatud. Reaalkooli gümnaasiumiosas valisin lisaainena saksa keele, aga päevas oli ikka kaks matemaatikat. President Karise kultuurinõunikuna ametis oleva Rasmus Puuriga asutasime noorteorkestri Reaalmažoor, mis tegutses kümme aastat. Õigemini, taasasutasime, sest kunagi oli reaalkoolis oma orkester juba olnud. Tolleaegne majandusjuhataja Veiko Toomlaid toetas meie algatust igati.
Reaalkoolis innustati õpilasi ja mulle meeldis, et õpetati iseseisvat mõtlemist, mitte pähetuupimist. Täna julgen öelda, et nii kunstis kui ka reaalainetes on vaja loovat mõtlemist, need toetavad üksteist. Üks minu solfiõpetaja muusikakoolist ütles: „Oo sa oled reaalkoolist, intervallid ja akordid on ju matemaatika ja peaksid sinu jaoks lihtsad olema.“ Mu vanemad vennad on ka reaalkooli lõpetanud, samuti väga paljud tuntud muusikud.
Muusikakoolis tegin paar lisa-aastat fagoti erialal ja siis läksin paariks aastaks Otsa kooli. Seejärel tuli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kus asusin Tõnu Kaljuste juhendamisel dirigeerimist õppima. Sealt alates juhtus kõik väga kiiresti. Veel olen õppinud nii Neeme, Paavo kui ka Kristjan Järvi käe all Eestis, Saksamaal ja Šveitsis, osalenud Järvi Akadeemia meistrikursustel ja olnud seotud nende korraldatud festivalidega.
Millise eesmärgi Te endale muusikat õppima asudes püstitasite?
Minu sihiks oli saada Estonia lavale või õigemini selle taha. Poistekoori kodu oli rohkem teatri poolel, aga saime ka kontsertsaalis esineda. Järgmine eesmärk oli olla orkestris. Vanaisa Glenn Milleri fännamine viis mindki trompeti õppimiseni, mis mulle väga meeldis. Dirigeerida olen saanud nii noortelaulupeol laulukaare all kui ka juhatanud ERSO-t.
Te olete väga palju õppinud, millal n-ö päristööni jõudsite?
Tänu vennale olen olnud ametis korvpallikohtunikuna, aga olen ka talviti katuselt lund loopinud. Mulle on meeldinud proovida erinevaid asju. Veel olen olnud lavamänedžer, orkestrant, noodigraafik, heliloojate produtsent. Kõik ametid on üksteist täiendanud. Pikka aega tegutsesin vabakutselisena. Esimene kollektiiv, kus käisin raha eest tööl, oli muusikaakadeemia ajal, kui läksin Kuusallu naiskoori dirigendiks.
Enne koroona esimest suurt sulgemist lendas mulle ingel õlale, kui mind kutsuti juhtima Tapa valla vastasutatud kultuurikeskust, mis ühendas valla kultuurimajad ja muuseumid. Sain ka n-ö pangakõlbulikuks, et alustada pereeluga. Töö oli põnev just äsjatoimunud haldusreformi, erinevate kultuuriüksuste ühendamise ja koroonast tingitud väljakutsete tõttu. Ma fännan siiani Tapat, aga Tallinnast sinna töölkäimine oli väga ajamahukas ja kulukas. Ka pere ja sõbrad soovivad mind vahepeal näha ning seetõttu tuligi otsida tööd kodule lähemale.
Seejärel jõudsite veel kooli minna.
2021. sügisel läksin Tartu Ülikooli lühendatud magistriõppesse juhtimis- ja digikommunikatsiooni erialale just selle mõttega, et täiendada end kommunikatsiooni vallas.
Kommunikatsiooniga saab kõik ära teha. Protsess algab sellest, kui oled kindel, et teine inimene on info vastu võtnud. Mitte nii, et saadame pressiteate välja ja kõik toimib. Järgmine etapp on info arusaadavaks tegemine. Alati ei pruugi probleem olla kehvas sõnastuses, me kõik tuleme lihtsalt erinevast kultuuriruumist, meil on erinev taust ja me mõistame sõnu ja sõnastusi erinevalt.
Praeguse sotsiaalmeedia probleem on see, et seal vahetatakse ainult sõnu. Seal pole emotsioone, näoilmet. Palju infot jääb seetõttu edastamata ning sõnu mõistetakse valesti. Selline suhtlus sobib vaid konkreetsete faktide edastamiseks. Ka telefonikõnedele eelistan mina silmast silma vestlemist.
Nüüd jõuame Viimsini. Millised on esimesed muljed ja plaanid?
Tuttavad saatsid mulle Viimsi muusikakooli lingi. Tundus väga põnev, et proovida. Suur väljakutse oli uus valmiv kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium, millest olin samuti juba kuulnud.
Esimene suurem plaan on sisselamine ja uude majja kolimine. Selle õppeaasta lõpuni oleme vanas majas, kuigi ruumipuudus on suur. Uus maja tõstab kindlasti õpetajate ja õpilaste motivatsiooni. Eestis ei olegi ühegi muusikakooli õpilastel nii professionaalset saali nagu meile tuleb, pigem on lihtsalt mingi suurem ruum. Olen varem töötanud Pärnu muusikakoolis, mis asub uhkes kontserdimajas. Õpilastele on mõjunud väga motiveerivalt, kui saab suures saalis proove teha või näha oma õpetajat laval esinemas. Viimsi lastel tekib sama äge võimalus või isegi vingem.
Aga millised on n-ö ideoloogilised suunad?
Lammutaja ma kindlasti ei ole, jalgratast ei hakka leiutama, aga õppeprogrammid ning võtted tahaksin üle vaadata. Muusikakoolide mure on see, et üha vähem lapsi tuleb kooli ja üha vähem lõpetab. Mind omal ajal ei õpetatud ülirangelt, aga mul ei tulnud pähegi, et lihtsalt jätan pooleli. Eks meie ajal oli ka info kättesaamine ja selle omandamine veidi erinev, sest me ei osanud või ei tulnud selle peale, et kõike saab guugeldada.
Muusikategemine ei ole vaid pillimängimine, tänapäeval saab ka seda arvutis teha. Vanemate laste ja täiskasvanute jaoks võiks teemaks olla ka muusika produtseerimine, samuti võiksime julgustada perebändide loomist, sest meil õpivad ju ka täiskasvanud. See suurendaks kogukondlikku läbikäimist. Ka laulupeol võiksid olla esindatud perekoorid või orkestrid, et see annaks võimaluse kiires elutempos lastega rohkem aega veeta. Viimasel tantsupeol näiteks esinesid pererühmad.
Kuidas meelitada noori muusikakooli?
Muusikakool on ennekõike haridusasutus, seda ei tohiks unustada. See ei ole huvikeskus, kus käiakse ega käida ka. See on kool nagu iga teine. Pillide ja solfedžo õppimine peab olema järjepidev, sest vastasel juhul see ununeb. Muusikateooria on äärmiselt oluline, kuid kahjuks on see hääbumas. Nii nagu autokoolis ei saa juhiks õppida ilma liiklusreegleid tundmata, nii ei saa ka muusikas ilma nooti tundmata edasi.
Leian, et nende probleemide lahenduse võti peitub kommunikatsioonis. Püüan jõuda sinnani, et muusika õppimisse suhtutaks nagu hariduse omandamisse, kui see tee on valitud. Inimesest ei pea aga ilmtingimata muusik saama. Meie eelmine president oli ka koorilaulja ja on hiljem öelnud, et see aitas teda väga palju hilisemal eluteel. Tahan öelda, et me ei tohiks kultuuri nii kergekäeliselt suhtuda nagu seda mõnikord tehakse. Nii kultuuril kui ka spordil on oluline roll meie rahva identiteedi kujundamisel. Ilma laulupidudeta ei oleks meie keel ilmselt säilinud.
Artiumis saavad kokku erinevad koolid. Kuidas Te omavahelist koostööd näete?
Olen juba kohtunud kunstikooli väga toreda ja asjaliku direktoriga. Töövestlusel oli meil muuhulgas voor, kus pidime välja mõtlema erinevaid koostöövorme. Mina pakkusin ühe võimalusena kunstikooli õpilastel õppida juurde mõnda pilli. Ajaloost on palju näiteid, kus kunst ja muusika käivad käsikäes. Ise pilli mängides kujutan tihti ette mõnda visuaalset pilti. Miks mitte neid kahte kunsti omavahel siduda? Kindlasti leiaksime kokkupuutepunkte teaduskooliga. Need diskussioonid ootavad meid veel ees.
Artiumi väliselt tahaks arendada erinevaid koostöövorme teiste muusikakoolidega, organiseerida töötubasid. Oleme haridusasutus, aga kuna õppeprotsessi on kaasatud ka täiskasvanud, siis peaks lähenemine olema sellevõrra avatum.
Viimsi kollektiivid tahaksin viia laulupeole, erinevatele festivalidele ja esinemistele, et silmaringi avardada.
Kuidas kontoritöö Teile sobib, seal ei ole alati kõik nii loominguline?
Mõned aastad olen pidanud seda juba tegema, olen harjunud, täitsa istub. Üheksast viieni ma laua taga muidugi ei ole. Mulle meeldib liikuda, suhelda, vahetada ruume. Minu uks on alati avatud ja hea meelega kohtun inimestega.
Milline ülemus Te olete?
Seda peab kolleegidelt küsima. Minu isa oli pikki aastaid politsei peadirektor ja tema on oma suhtumisega olnud mulle eeskujuks. Mulle läks südamesse hetk ühelt politsei perepäevalt aastate tagant, kui isa kolleegid teda sõnavõttudes tänasid. Need olid väga siirad ja ma sain aru, et isa väga hoidis ja kaitses oma kolleege. Praegu ta ei ole enam juhtival kohal, aga töötab politseis edasi. Minu meelest ei ole juhi ülesanne mitte niivõrd juhtida, vaid luua keskkond, mis soodustaks töötamist.
Lähme muusika juurde tagasi. Kas Te ise ka muusikat kirjutate?
Ei kirjuta. Olen enda jaoks tõmmanud põhimõttelise joone, et olen pigem see, kes aitab heliloojatel loomingut ellu viia. Minu elukaaslane on dirigent ja helilooja, kes tuntust kogununa on ka järgmise üldlaulupeo heliloojate reas. See on põnev maailm, aga mulle meeldib olla just teisel pool lava.
Millised on Teie lemmikkontserdisaalid ja kas olete käinud kuulsas Viini riigiooperis?
Ma olen Viini saali korra sattunud täiesti juhuslikult, kui olime muusikakooliga teel Itaaliasse kontsertreisile. Giid pakkus välja võimaluse soetada ühele kontserdile viie euro eest püstiseisupilet. Need kohad olid rõdul ning sisenesime ka mingist tagumisest uksest, mitte peauksest. See oli erakordne elamus.
Maailmakuulsat 1. jaanuari Viini filharmoonikute kontserti pole ma ise kohapeal näinud, olen viimased aastad loosist osa võtnud, sest piletit sinna ei saagi osta. Õnn pole veel naeratanud, aga kontsert algab mõnusalt lõunasel ajal, kui oleme jõudnud pannkoogid ära süüa ja saame nautima hakata.
Viimane eredam mälestus on Amsterdamist, kus publik istub mõlemal pool orkestrit. See reis kingiti mulle sünnipäevaks, istusin orkestri taga ja sain piltlikult öeldes fännitsoonist dirigenti jälgida.
Kui minult küsida lemmiksaali kohta Eestis, siis silmagi pilgutamata ütlen linnahall. Mulle meeldivad väga ka muusikalid ja vanas heas linnahallis käisin viimasena vaatamas „Ooperifantoomi“ Jarek Kasariga peaosas. Minu meelest tuleks see igas mõttes erakordne ja multifunktsionaalne saal renoveerida, teist sellist lähiriikides naljalt ei leia.
Mille jaoks Teil veel aega jääb ja kust inspiratsiooni saate?
Regulaarne sporditegemine pole võõras, et end ikka vormis hoida. Pärast ülikooli lõppu võtsin end rohkem käsile, sest pulss läks kõrgeks ja kehakaal hakkas tõusma. Käin jooksmas ja jõusaalis. Jooksmine maandab stressi, aga selle ajal saab ka muusikat kuulata. Rohkem kuulan trenni ajal tümpsu, aga enne suuri kontserte ka mõnda sümfooniat. Aga üldiselt jooksu ajal on klappides pigem kergem muusika, muidu hakkan tänu erialale seda liialt analüüsima.
Inspiratsiooni olen saanud reisides. Viinis olen mitmed korrad käinud ja see muusikat täis linn on mind väga mõjutanud. Samuti Pariis koos Eiffeli torniga. Pole olnud linna, kus mulle meeldinud poleks. Ka rabas või mere ääres saan pea tühjaks, et teha ruumi uutele mõtetele.
Kas Teil on mõni suurem salajane unistus?
Nimekiri kunstilisest saavutustest on täiesti olemas. Olgu need kavad, mida tahaks juhatada, või lavastused, mida lavastada, artistid, kellega koos töötada. Üldises mõttes tahaks läbi kultuuri tuua inimesteni rõõmu ja rahu, et vaimu tervendada. Ärme võta kõike nii tõsiselt. Laulupidu on natuke liiga tõsiseks läinud, me ei tohiks peo osa unustada, see on ikkagi rõõmus sündmus.
Avafoto autor: Kaupo Kikkas
