Raamatukoguhoidja Reet Kukk on töötanud Viimsi raamatukogus kolm aastat. Detsembris pälvis ta „Viimsi tunnustab 2020“ aasta kultuurisündmuste korraldaja tiitli. Millest muust siis Reedaga ikka juttu teha, kui raamatutest ja lugemisest.
Millised on Teie esimesed mälestused lugema õppimisest?
Esimesena meenub mulle „Pipi Pikksukk“. Meie peres luges isa palju raamatuid ja tõi neid ka koju. Vahel jutustas ta Pipist ja härra Nilssonist ning kui ta tuli ükskord kollase raamatuga, mille tagakaanel oli ahv, sain kohe aru, et see ongi Pipi raamat. Kuna isal polnud eriti aega mulle ette lugeda, ei jäänud muud üle, kui võtsin raamatu, vaatasin pilte ja hakkasin nuputama, millest seal juttu võiks olla. Kuna ma tähti tundsin, hakkasin tasapisi veerima. Vahepeal küsisin abi, kuni ükskord lihtsalt oskasingi lugeda. Olin siis 5-aastane.
Kes oli lapsepõlves Teie lemmikkirjanik ja millised raamatud eriti meeldisid?
Kindlasti Astrid Lindgren. Pipist oli juba juttu, aga kõige enam meeldisid siiski „Bullerby lapsed“. Seda olen lugenud palju kordi veel täiskasvanunagi. Ka Gianni Rodari „Cipollino seiklused“ oli hästi tore raamat. Eredalt on meeles Ungari kirjaniku Magda Szabo „Saaresinine“, mis jutustab sellest, kuidas üks poiss päästab hättasattunud loomi ja viib neid elama eraldi saarele. Joonistasin endalegi saare plaani ja kujutasin ette, kuidas loomad seal elavad. See raamat inspireeris minu kujutlusvõimet, tekitas armastust loomade vastu ja arendas ka joonistamisoskust.
Kuidas suhtusite kooliajal kohustuslikku kirjandusse?
Enamasti lugesin kõik raamatud läbi, aga näiteks Dostojevski „Kuritööd ja karistust“ ei suutnud ma keskkoolis lugeda. Mul oli eelarvamus, et see on liiga sünge ega meeldi mulle. Hiljem muidugi lugesin ning muutsin oma arvamust. Leian, et see on väga hea raamat, Dostojevski on praegu ka üks mu lemmikkirjanikke. Tolstoi „Sõda ja rahu“ lugedes jätsin palju sõjastseene vahele, sest mind huvitas rohkem romantiline suhteliin, aga hiljem lugesin huviga ka lahingukirjeldusi. See näitab, kuidas lugemiseelistus võib aja jooksul muutuda ning mingite raamatute mõistmiseks peab olema õige hetk ja õige vanus.
Miks läksite õppima raamatukogundust?
Tegelikult tahtsin õppida ajalugu, aga kui ülikooli lahtiste uste päeval nägin suurt hulka inimesi, kes olid kokku tulnud sooviga ajalugu tudeerida, tekkis tunne, et seda kadalippu ma ei läbi. Kuna aga olin panustanud nende ainete õppimisele, mis olid vajalikud ajaloo osakonda sisse saamisel, siis valisin eriala, kus tuli sooritada samad eksamid. Nii leidsingi raamatukogunduse.
Mis Teile oma töös kõige rohkem meeldib?
Eelkõige lugejatega suhtlemine, sest on väga tore, kui näed, et inimene on rahul, kui saab mõne teda huvitava raamatu. Samuti on meeldiv, kui lugeja tahab oma emotsiooni jagada ja loetust rääkida. Rahulolu on märksõna, mis teeb töö väga paeluvaks.
See amet on mind ka vaimses mõttes oluliselt rikastanud. Võin öelda, et töö raamatute ja kõikide kirjanduslike tegelaste keskel on olnud väga huvitav.
Mis Viimsi raamatukogu eriliseks muudab?
Suurim erisus on raamatukogu asukoht kaubanduskeskuses, samuti lahtiolek seitsmel päeval nädalas. Raamatukogu avarus on kindlasti see, mis külastajale imponeerib. Siin on päris palju võimalusi eraldumiseks, on nurgakesi, kus saad omaette mõnusalt raamatu seltsis aega veeta või tööd teha. Olulisel kohal on toimuvate sündmuste mitmekesisus. Lisaks laenutustegevusele kohtumised kirjanikega, loengud, kontserdid, mõtteklubid, tegevustoad, vallaelanike avalikud arutelud jpm.
Loomulikult teevad raamatukogu lugejatele omaseks eelkõige töötajad. Viimsi raamatukogus valitseb lugejate ja töötajate vaheline vastastikune rahulolu. Seda on keeruline sõnades kirjeldada, aga on selgesti tunda.
Teie eestvedamisel tegutseb raamatuklubi. Millega seal tegelete ning kas koroonaajal on õnnestunud seda käigus hoida?
Hetkel on klubi tegevuses tõesti paus, aga muidu oleme koos käinud korra kuus. Raamatuklubis saab loetud raamatute üle mõtteid vahetada. Samuti jagatakse lugemissoovitusi, sest raamatuid on ju väga palju ning on hea, kui teiste kogemuste põhjal saab teha väikese eelvaliku.
Kui saab taas kokku tulla, siis on järgmisena plaanis tutvuda põhjalikumalt Mihkel Muti loominguga. Uued liikmed on samuti oodatud. Enda soovist võib teada anda minu e-postile (reet.kukk@viimsiraamatukogu.ee) või raamatukogus kohapeal.
Olete korraldanud kohtumisõhtuid kirjanike ja teiste kultuuritegelastega. Kui populaarsed need on olnud ja mida sellised õhtud osalejatele pakuvad?
Need on olnud väga populaarsed. Saan sellest eriti aru praegu, mil neid teha ei saa, sest inimesed küsivad tihti, kas midagi on tulekul.
Sellistel kohtumistel muutub kirjanik lugeja jaoks raamatu autorist reaalseks inimeseks. Võib juhtuda, et hiljem tema teoseid lugedes hakkavad ka raamatutegelased hoopis teismoodi elama. Kirjanik omakorda saab teada, kuidas lugejad tema kirjutatu vastu on võtnud ja sellest aru saanud.
Üldiselt on nii, et mida tuntum esineja, seda suurem publikuhuvi. On juhtunud, et inimesed ei mahu saali ära. Need kirjanikud, keda nii hästi ei teata, ei too kohale küll väga palju huvilisi, mis aga ei tähenda, et kohtumised nendega oleksid vähem huvitavad. Just need õhtud osutuvad sageli eriti õdusateks.
Kas Teil on kirjanduses lemmikžanr ning kas on mõned teemad, mis Teie lugemislauale üldse ei satu?
Kindlat eelistust ei ole. Väga huvitavad on ajaloolised romaanid, samuti nn arenguromaanid. Näiteks lugesin William Boydi teost „Sulnis hellitus“, milles autor lõi koondportree naisfotograafist ja kirjeldas, kuidas tema elu võis kulgeda. Üldse on huvitav jälgida, kuidas toimub tegelaskuju areng. Mind kõnetavad ka novellid, millel on tihe tekst ja huvitav puänt. Suurepäraseks näiteks on Jean-Claude Mourlevat’ novellikogu „Siluett“.
Tunduvalt harvem satuvad minu lugemislauale õudusjutud.
Kas vahel juhtub ka nii, et Teie kätte satub raamat, mille lugemine ei edene?
Vahel ikka, kuigi ma püüan seda olukorda vältida, sest iga raamat ei pruugi kohe avaneda ning mingil põhjusel olen ju selle raamatu valinud. Kui ikka ei kõneta, siis ei juhtu ka midagi. Ju siis pole selle raamatu jaoks õige aeg või pole see üldse minu jaoks.
Milline oleks maailm ilma kirjanduseta?
Ilma raamatuteta oleks maailm palju vaesem, sest emotsioone on ju võimalik väljendada ka muusikas ja maalikunstis, aga inimsuhteid ja karaktereid ilma sõnadeta kujutada ei saa.
Miks soovitate inimestel raamatuid lugeda?
Lugemine on üks võimalus elu rikastada ja sellest rohkem rõõmu tunda. Raamatute abil saad viibida paikades, kuhu päriselt mitte kunagi ei sattu. Saad ammutada uusi teadmisi ning õppida midagi uut. Kriminaalromaanid näiteks pakuvad võimalusi ajugümnastikaks ja loogika arendamiseks. Kindlasti areneb lugedes empaatia, sest õpid mõistma endast erineva mõttemaailmaga inimesi. Raamatud võivad olla positiivsete elumuutuste ajendiks, kui kangelaste eeskujul võtad vastu mõne väljakutse või alustad uue hobiga.
Arvan, et lugemine on kindlasti kvaliteetaeg, mida kasutada iseendasse süüvimiseks ja mõnikord ka stressi maandamiseks. Samas aitab kirjandus paremini mõista inimloomust ja inimsuhteid meie mitmekesises maailmas.
Lev Tolstoi on öelnud: „Hea raamat on nagu vestlus targa inimesega“.
Reet Kuke viimase aja lemmikraamatud
Mihkel Mutt „Töö ja armastus“ – see on äärmiselt huvitav, kuidas kirjanik teise kirjaniku loomingut analüüsib. Avastasin Tammsaare kohta palju uusi tahke, mida polnud varem märganud. Tammsaaret lahates pikib Mutt sisse ka iseennast ning lugeja saab infot mõlema autori kohta.
Mathias Enard „Varaste tänav“ – ülimalt kaasaegne teos, mis näitab hästi lääne ja islami ühiskonna erisusi ja sarnasusi. Autor avab teemat islamiusulise noormehe pilgu läbi. Ta paneb meid enda ühiskonda teistmoodi vaatama ning teeb arusaadavamaks selle, mida islami usku inimene maailmalt ootab ja mida ta Euroopas näeb.
Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“ – tutvustab mägedes elamist kui elustiili, aga see pole sugugi romantiline lugu, vaid pigem jutustab, kuidas raskustega hakkama saada. Räägib sõprusest ja elus oma koha leidmise otsingutest. Püüab leida vastust küsimusele, kas püüda vallutada ühte kõrget tippu või liikuda kaheksa madalama vahel.
Audrey Magee „Avantüür“ – sõjaromaan, mis on antud edasi idarindel võitleva sõduri ja Berliinis elava noore naise kirjavahetusena. Algselt praktilistel kaalutlustel sõlmitud fiktiivsest abielust kasvab välja armastus. Paraku muudab sõda inimsaatusi tundmatuseni. Teos kirjeldab väga ehedalt II maailmasõja aegset olustikku ja elumuutusi.
