Augustikuu lõpus alustas Viimsi vallavalitsuses tööd valla peaarhitekt Endrik Mänd. Tegime temaga juttu nii Viimsi valla minevikust, olevikust kui ka tulevikust.

Oled pikalt juhtinud Tallinna tehnikakõrgkooli arhitektuuri eriala diplomitööde kaitsmise eksamikomisjoni. Mis Sulle selle töö juures meeldib?

Kõiki elluastujaid iseloomustab teatud idealism ja tahtmine maailma parandada ning põnev on vaadata, kuidas noored mõtlevad. Sageli valivad noored endale ülesande, mille teema või siis kohaga on neil emotsionaalne side. See võib aga ohtlik tee olla, sest kaduma kipub kõrvaltvaataja analüüsiv pilk. Selge on see, et koolilõpetajalt ei ole oodata väga suurt kogemuste pagasit, mistõttu tekib sageli küsimus, kas ehk püütakse diplomitöös lahendada ülesannet, mis ei oleks jõukohane ka 5–6 aastat praktiseerinud arhitektile? Aga mul on hea meel, et alati on diplomitööde hulgas ka väga häid ja värskeid ideid.

Millised on Sinu soovitused diplomitööde kaitsjatele?

Tuleb võtta jõukohane ülesanne, aga samas ei tohi seda võtta liiga kergelt. Kui ülesanne on mahult väiksem, siis oma detailsuses peab töö olema põhjalikumalt läbilahendatud.

Diplomitööde puhul jääb alati ajast puudu, kuid Sa pead suutma projekti terviklikult koos hoida. Veel ei tohiks noored unustada, et lõputöö hinne on ainult üks hinne. 5+ ei tähenda, et Sul saab edaspidi elus kerge olema, ja lõputöö hinne 3– ei tähenda, et Sa sellel erialal läbi ei löö.

Oled intervjuu tegemise ajal vallavalitsuses töötanud umbes nädal. Millised on esimesed muljed?

Kohaliku omavalitsuse (KOV) süsteemi tunnen ma õige hästi, sest olen varem töötanud süsteemis umbes 22 aastat. Esimene mulje on, et vallavalitsuse töötajad on nagu omamoodi perekond. Kui ma vaatan siinset seltskonda, siis näen, et omavaheline suhtlus on vahetu ja läbipõiminud. Seda nii osakonnast osakonda kui ka ametnike ja poliitikute vahel.

Mis mind üllatas, on pikkade koridoridega vallamaja hoone, mis justkui ei soosi omavahelist suhtlust. Teistpidi see, et inimesed ei istu lähestikku ja peavad ruumide vahel liikuma, ei ole mõnes mõttes ka nii paha.

Endrik Mänd. Fotod: Jane Saks

Miks otsustasid valla peaarhitekti ametikoha vastu võtta?

Kuna veame oma nelja töötajaga arhitektibürood abikaasaga kahekesi ja tööd on päris palju, siis ma otseselt tööturul aktiivne ei olnud, kuid initsiatiiv tuli läbi arhitektide liidu Viimsi valla enda poolt. Saime kokkuleppele, et minu ülesanneteks on vedada üldplaneeringute tegemist ja kujundada üldist arhitektuuripoliitikat ehk ruumiloome raamistikku. Ma ei tegele väiksemate planeeringutega, ehitusprojektide ja menetluslike teemadega. See tundus mulle väljakutse, millele oli raske EI öelda.

Teisalt ei tohiks arhitektil ära kaduda soov eluolu ja -keskkonda paremaks teha. Rõõm ruumiloome protsessides laiemalt osaleda on väärtus, millest erasektoris töötades ma natukene puudust tundsin.

Kui räägitakse „heast avalikust ruumist“, siis mida selle all mõeldakse?

Avalikku ruumi on üleüldse raske defineerida nii nagu ka avalikku huvi. Paljud kirjeldavad seda kui ühiskasutatavat ruumi. Mina näen, et avalik ruum hõlmab endas ka erakinnistuid, sest kuigi Sa füüsiliselt sinna minna ei saa, siis visuaalselt oled ikkagi sellega seotud.

Üks põhiline asi on, et inimene peab ennast avalikus ruumis hästi tundma. Kui me räägime „hea ja kurja“ võitlusest ehk jalakäijatest ja autojuhtidest, siis sageli unustatakse selle juures ära, et auto iseenesest ei ole iseseisev liikleja, kelle jaoks peab tegema head ruumi. Auto peab küll kauem vastu, kui sellega sõidetakse siledatel teedel, kuid see ei ole võib-olla nii tähtis. Küsimus on hoopis selles, kuidas tunneb ennast see inimene, kes autoroolis istub?

Kuna auto on ise esmane ruum, milles autojuht tänavaruumis liigub, loob see tänavaruumiga juba distantsi ja tänavaruumi kvaliteet ei ole autojuhile nii oluline. Jalakäia jaoks on see aga äärmiselt oluline.

Alateadlikult tahab inimene, et ruumis liikumine oleks selge ja loogiline, ruum oleks mitmekesine ja pakuks võimalusi minna varju, kohta, kust klaas vett võtta, ja kohta, kus istuda. Ja lõpuks tahab jalakäia tunda end avalikus ruumis ka turvaliselt. Kui need esmased tingimused on täidetud, siis hakatakse tähelepanu pöörama keskkonna disainile. Jah, esteetika on väga oluline. Inimese aju reageerib kaunile, see muudab ta rõõmsaks ning üldine heaolutunne suurendab vastupanuvõimet keskkonnamõjudele. Kui Sa oled frustreerivas keskkonnas, rikub see tuju, tekitab stressi ja pikaajaliselt hakkab tervise peale.

Inimest tuleb vaadata eraldiseisvana, sest me tajume oma ümbrust indiviidina. Seetõttu räägivad arhitektid inimmõõtelisest ruumist. Head ruumi ei saa kujundada põhimõttel, et see meeldiks võimalikult paljudele. Hea ruum on ruum, mis pakub midagi igaühele, kus iga üksikisik leiab midagi meeldivat ja just talle sobivat.

Kuidas on Viimsis lood hea ruumiga?

Viimsi on ruumiliselt põnev omavalitsus. Siin on arvestatav veepiir, keskne metsaala ja kalurikülad rannikul. See ruumiline olukord on teatud mõttes paljulubav ja juba oma olemuselt hea ruum.

Kui rääkida Viimsi keskusest, siis see on tänasel hetkel sisuliselt välja ehitamata ja räägib ühest teisest ruumilisest struktuurist. Ta asetub pigem Tallinna konteksti ega räägi sellest, et tegu on omaette vallaga.

Kas see on hea või halb?

Viimsi seisukohast on see pigem puudujääk. Viimsi keskus peaks olema valla tõmbekeskus, kus on palju vaba aja veetmise kohti, töökohti ja teenuseid, mis on Viimsi inimesele hästi lähedal.

Ma ei näe, et peaksime siia ehitama kõrgeid hooneid, vaid hoidma mõnusat maalähedust ja rohelust. Madaltihedad lahendused tunduvad siin kõige kohasema arengustsenaariumina. Keskus võiks olla kolme-neljakorruseliste hoonetega, aga samas väga läbimõeldud hoonetevahelise alaga. Tuleb väärtustada seda, mis siin juba olemas on, mitte tuua siia uut tugevat tüpoloogiat. Tavaarenduse vaates oleks jube suur tahtmine teha siia suur korterelamu ja olen kindel, et see müüks hästi. Aga kas see ka tegelikult annab midagi juurde neile, kes siin juba elavad, või neile, kes siia korteri ostaks – selles ma sügavalt kahtlen.

Kui me vaatame regiooni tasandil, siis Viimsi, olles tugevalt Tallinna mõjuväljas, on kasvutrendiga omavalitsus. Olles vallana iseseisev, peab Viimsi arvestama ressurssidega, mida on ise võimeline oma inimestele tagama. Näiteks ei ole olukord kiita veega. Kuigi näiliselt on asustus Viimsis suhteliselt hõre, ei ole mõistlik, kui inimeste arv siin väga palju kasvab, sest siis hakkavad kuhjuma erinevad probleemid ja heaolu järjest kahanema.

Kuidas selline olukord on tekkinud?

Ajalugu on selles osas hektiline. Viimsi on olnud kett kaluriküladest, kus igal külal on oma kiigeplats ja külavanem. Veel sada aastat tagasi toimis selline süsteem hästi, sest linnastumise tase oli märkimisväärselt väiksem, küla toitis ennast ise ära ja liikumisi asulate vahel oli märkimisväärsel vähem. Keegi ei eeldanud, et nendel küladel peab olema ka ühine keskus.

Kolhooside moodustamisega hakkasid tekkima küladeülesed administratiivsed tõmbekeskused koos korterelamutega. Viimsis oli selleks Kirovi kalurikolhoos, üks jõukamaid ja edumeelsemaid omasuguste seas, ent paraku ei ole viimase 30 aasta jooksul endine kolhoosikeskus ruumilises mõttes kuigivõrd palju edasi arenenud.

Kui vaadata Viimsi arengut iseseisvuse ajal, siis nägime, et siia kolisid jõukamad pered, kes ehitasid suuri pereelamuid ja villasid. See tõstis valla prestiiži ihaldatud elukeskkonnana, mis omakorda lükkas käima valla elanikkonna kasvu. Kiire kasvuga tekivad ka mured. Näiteks on paljudel toona ehitatud hoonetel elektriküte, sest seda peeti tollal odavaks ja innovaatiliseks. Otseselt ei ole see ei hea ega halb, kuid maailm on lühikese ajaga palju muutunud. Täna näeme, et ka järgmine trend – massiivne üleminek gaasiküttele, mille eest arendajad ennastületavalt võitlesid – on osutunud küsitavaks otsuseks.

Meil on aeg hakata otsima selle sama elanike arvu juures viise, kuidas panustada taastuvatesse energiatesse ja kuidas kasutada rohkem ära mere- ja metsalähedust. Samuti muuta valla sisesed liikumisteed selliseks, et meil oleks Viimsi territooriumil võimalusi ja ka põhjuseid rohkem liikuda alternatiivsete liikumisvahenditega. Tuleb otsida ka efektiivse ühistranspordiliini loomise võimalust Tallinnaga, milleks võib olla näiteks paljuräägitud Pirita-Viimsi tramm. Kui nende küsimustega lähima 15 aasta jooksul tegeleda, võib arvata, et Viimsi säilitab või isegi kasvatab kuvandit kui prestiižest ja hea elukeskkonnaga omavalitsusest.

Kuidas kõlavad kokku tänane Viimsi ja lause „rannarahva kodu“?

Kõrvaltvaatajale, kes ma siiski veel olen, kirjeldab see küll ruumilist olukorda, kuid näib natukene eksitavana. Elupiirkond on Viimsis küll rannikule kujunenud ja kindlasti on soov seda nii ka hoida. Samas kui defineerida rannarahvast eluviisi kaudu, siis side mere ja mereliste tegevustega võiks olla oluliselt intensiivsem. Selles mõttes me ehk rannarahvana ei toimi.

Kui ma kujutan ette „keskmise“ viimsilase päevarutiini, siis ta istub hommikul oma maja ees autosse, sõidab mööda rannajoont ja põrutab Tallinna kesklinna poole minema. Rannaeluga ei ole tal päeva jooksul palju pistmist.

Kindlasti kalamehi veel on, kes igapäevaselt kalal käivad. Ka ujumiskohti on aktiivselt kasutusele võetud ja välja ehitatud, aga selleks, et rõhutada rannarahvaks olemist, võiks sarnaseid tegevusi olla veelgi rohkem.

Näiteks võiks mingitel perioodidel olla Viimsi ja Tallinna vahel ka korraline veeühendus. Kui me vaatame arenguid Tallinnas Vanasadama piirkonnas, siis ruumiliselt on seal juba tekkimas olukord, mis suudaks sellist transporti vastu võtta. Tõenäoliselt oleks sellisel veetaksol või -bussil küll pigem emotsionaalne kui majanduslik tähendus, aga sageli on just emotsioonid need, mis loovad ja tugevdavad kohalikku identiteeti.

Milline on Sinu lemmikkoht Viimsis?

Ma pean tunnistama, et olen Viimsis väga vähe aega veetnud. Olen külastanud oma vanemaid, kes elavad Viimsis juba ligi kolm kümnendit, olen ka ise tudengipõlves mingi aja oma elust ka Pringi külas elanud, kuid mitte siin igapäevaselt toimetanud.

Kui rääkida ehitatud keskkonnast, siis mul enda on kõige suurem side vabaõhumuuseumiga. Ma ei julge öelda, et see on väga viimsilik, sest sellist kaluriküla ajaloolist miljööd võib leida veel paljudest kohtadest, aga natuke kirjeldab see piirkonna mõõdet ja mastaapi, mis on iseenesest sümpaatne.

Millised on olulised asjad, mida lähiajal soovid Viimsis ära teha?

Tähtis on, et Viimsi saaks endale selgelt sihte seadva üldplaneeringu ja selle tööga olen ma alustanud. Alustatud on ka Viimsi arengustrateegia aastani 2045 tegemist. See on dokument, mis võiks olla hästi seotud üldplaneeringuga ja selle tegemise juures tahan ka kaasa lüüa.

Minu jaoks on oluline, et üldplaneering oleks dokument, mis piltlikult annab vallavalitsusele ja volikogule ülesande Viimsi elukeskkonna arendamiseks ja on selline, mida kõik poliitilised jõud ka päriselt ellu viia tahavad. Teatud idealism on minus veel säilinud, ma usun paremasse tulevikku ja ma tahan selle loomisse kaasa aidata.

Kindlasti on teemaks Viimsi ressursikasutus, samuti üldine energiasõltumatus ja kuidas seda parandada. Veel võiks vald kujundada endale arhitektuuristrateegia mõistmaks, et iga liigutus, kuitahes väike, mis me teeme (ehitame majale uue korruse peale, aeda uue kuuri, keskusesse uue hotelli jne), annaks Viimsi üldisele ruumikujundusele positiivse tõuke. Et me kõik sooviksime anda oma väikese panuse paremasse elukeskkonda, otsida ja ellu viia keskmisest kvaliteetsemaid arhitektuurilahendusi ning püüelda selle poole, et Viimsi oleks selles osas eeskujuks ka teistele valdadele. Selleks peame muuhulgas läbirääkimisi Eesti arhitektide liiduga, et luua valla juurde arhitektuurinõukogu, kes aitaks kaasa mõelda, kuidas ruumikvaliteedi ülesandeid adresseerida ja täita. Tähelepanu tasub pöörata ligipääsetavusele, et nii avalikku ruumi kui ka hooneid oleks mugav kasutada nii puudega inimestel, lastel, vanematel inimestel kui ka väikelastega peredel.

Saame tuttavaks!

Sündisin pool sajandit tagasi arhitektide Ene ja Andres Männi perre, olles nende neljast lapsest vanim. Lapsepõlv möödus Hiiu mändide all. Koolis käisin Tallinna 28. 8-klassilises koolis (tänane Hiiu põhikool) ja Tallinna 1. keskkoolis (tänane Gustav Adolfi gGümnaasium).

Kõrghariduse omandasin Tallinna kKunstiülikoolis (tänane Eesti Kunstiakadeemia), kus tutvusin oma abikaasa Kätliniga, kes on samuti arhitekt. Abiellusime 1995. aastal, meil on kolm last: 24-aastane tütar Krõõt Grete ja 18-aastane tütar Marri Marie ning 8-aastane poeg Ralf Endrik.

Arhitektina alustasin tööd vanemate perefirmas AM Projekt, millest hiljem kasvas välja vahakujude valmistamisega tegelev ettevõte Wax Stuudio.

Aastatel 1998–2019 töötasin Tallinna Linnaplaneerimise Ametis erinevatel arhitekti haridust eeldavatel töökohtadel, neist viimased ligi 12 aastat linna peaarhitektina.

Linnast lahkudes asusin taas arhitektina tööle perefirmas – sedapuhku koos abikaasaga ettevõttes Puusepp & Mänd, mis tegeleb arhitektuurse projekteerimise ja detailplaneeringute koostamisega. Lisaks on meil kahasse linnaehituse ja ruumiloome alaseid konsultatsiooniteenuseid pakkuv ettevõte PEA arhitektibüroo.

Olen Eesti arhitektide liidu ja Eesti planeerijate ühingu liige.

Alates augusti viimasest päevast jagan ennast eraettevõtluse ja avaliku sektori vahel, töötades osalise koormusega peaarhitektina Viimsi vallas.