Rene Valner on Sea Kayaking Estoniaga süstamatkade korraldamisega tegelenud pea kakskümmend aastat. Ta on aerutanud Eesti rannikuvetes, käinud kümnetel, kui mitte sadadel Eesti saartel ja laidudel, lisaks Euroopas, Malawis, Teravmägedel, Tasmaanias ning Kesk- ja Põhja-Ameerikas. Erinevatel maailmameredel aerutamise kogemus aitab hakkama saada muutlikes mereoludes. Hariduselt on Rene arhitekt, elab püsivalt Soomaal ja on kuulu järgi kuldsete kätega mees, kes ühegi tööga hätta ei jää.
Rene ütleb vestluse sissejuhatuseks, et mingit erilist sportlikku tausta tal pole. Küll aga mäletab ta end juba väga varases nooruses tegelemas matkamise ja aerutamisega. „Süstamatkade korraldamisega alustasin 2003. aastal. Olen end koolitanud British Canoeing süsteemis, meresüsta ja kanuu isiklike- ja grupijuhtimisoskuste osas, lisaks olen seal omandanud veematka treeneri kutse. Mereaerutamine ei ole võistlusspordiala, küll aga pakub harrastamisel füüsilisi ja vaimseid väljakutseid ja rahuldust. Aerutamise juures on oluline tehnika omandamine, et vältida vigastusi ning tuule- ja lainega end vee peal mugavalt tunda. Minu jaoks on merel aerutamine natukene nagu kõndimine või jalgrattasõit. Tegemist on pigem vastupidavusalaga, millega regulaarselt tegelemine hoiab sind füüsiliselt aktiivsena ja pakub võimalusi avastada uusi kohti ja kogeda loodust uuest perspektiivist,“ iseloomustab Rene mereaerutamise sportlikku poolt.
Ta ise alustas merel aerutamisega välisvetes ning Eesti talve ajal korraldab jätkuvalt välisekspeditsioone, kuid suvel on ta kodumaal. „Meil on üle 1500 saare ja laiu, ilm on suvel valdavalt siiski soe. Kogu rannajoon on suures osas asustamata. Lisaks teeb kultuuri ja ajaloo tundmine Eesti vetes aerutamise huvitavaks,” toob ta välja siinsed eelised.
Sel suvel on Renel plaanis korraldada ka kaks pikemat, umbes nädalast ekspeditsiooni. Üks ümber Hiiumaa ning teine algusega Dirhamist mööda põhjarannikut Altjani välja.
Kõik algab koolitusest
Kogenud süstasõitja peab alustajate puhul väga oluliseks korrektsete tehniliste ja taktikaliste oskuste omandamist. Koroona ajal on hüppeliselt tõusnud värskete süstaomanike arv, mis ühelt poolt on ju tore, sest inimesed veedavad rohkem aega looduses. Teiselt poolt on väga oluline alustajate teadlikkuse tõstmine mereaerutamisega kaasnevatest riskidest. Külm vesi, tuulte muutlik suund, kiirus ja puhangulisus, teised merel liiklejad on vaid väike osa mereaerutamisega kaanevast riskide teadvustamisest ja hindamisest. Merel aerutamine pole lihtsalt süstas istumine, vaid nõuab laialdasi teadmisi ja oskusi. „Viimane aasta on olnud üllatavalt töine. Kuna juurde tuleb palju uusi matkade korraldajaid, oleme väga palju tegelenud matkajuhtide koolitamisega. Lisaks mereaerutamise ABC, isiklike oskuste, voolava vee ja surfikoolitused,“ selgitab Rene.
Selle aasta kevad andis end pikalt oodata ning merele mindi alles mai lõpus. „Koolituste raskuskese ongi hooaja alguses, kui gruppidega matkamiseks on merevesi veel liiga külm ja ilmad heitlikud. Võrreldes siseveekogudel matkade pakkujatega on merel süstamatka korraldajaid oluliselt vähem, sest hooaeg on lühike ning matkade edukus sõltub matkajuhtide ja osalejate oskustest, varustusest ja ilmaoludest. Alustajad muretsevad tihti ümbermineku pärast, aga tegelikult on ümberminemine, selle vältimise õppimine, enese- ja teiste päästmise õppimine ja harjutamine see, mis merel aerutamise turvaliseks teeb,“ selgitab Rene vajalike oskuste olulisust.
„Olles küll mereriik, on Eestis alles kolm viimast aastat võimalik teha veematkajuhi koolitust ning meresüstamatkale minnes võiksid inimesed uurida matkajuhi tausta, kas tal on olemas ka vastav kvalifikatsioon,” paneb ta inimestele südamele.
Meresüstaga oled loodusele lähemal
Kui mereaerutajalt uurida, miks meresüst, kui kaatri või jahiga saaks kiiremini saarele, võib ka läbi telefoni näha Rene laia naeratust. „Eestis on sadu saari ja laide, kuhu on keeruline pääseda jahi või kaatriga, sest meie meri on madal ja kivine. Paljud paigad on ligipääsetavad tänu meresüstale, sest selle jaoks ei tähenda mõnikümmend sentimeetrit vett kiilu all ohtu. Võrreldes näiteks kaatriga, on meresüsta kiirus umbes viis-kuus korda väiksem ehk kolm-neli sõlme ning see võimaldabki loodust paremini tunnetada,“ kirjeldab Rene. Tasa sõuad, kaugele jõuad meetodil näeb merel lähedalt hülgeid, linde ja muid mereelukaid. Nagu hüljestega nii ka rändlindudega saab neid merede asukaid päriselt vaadelda ja pisut ka tundma õppida. Lisaks toob ta välja emotsionaalse poole, et merel aerutades tekitab rahulolu, kui jõuad omal jõul kohale ja teel olemine on tihti olulisemgi kui kohale jõudmine. „Lihtsam oleks muidugi kaatrisse bensiini valada. Aga ka kõige kallim meresüsta komplekt on tunduvalt odavam kui kaatri soetamine ja ülalpidamine ning oluliselt keskkonnasõbralikum valik liiklemiseks.“
Salakaval põhjarannik
Oleks ju imeline, kui suvel paistaks ainult päike ja merevesi püsiks kogu aeg soe. Eesti võib küll pindalalt olla väike, aga loodus on väga vaheldusrikas. Kui Hiiumaa lõunaosas, näoga vastu Saaremaad, võib leida suvel kristallselge põhjaga merevett nagu troopilistes maades, mille soojus võib tõusta üle 25 kraadi, siis põhjarannikul kus ka Viimsi poolsaar asub, võib vabalt keset suve merevee soojus langeda 4-5 kraadini. „Põhjarannikul on sügavust palju rohkem, idatuul puhub sooja veekihi tihtipeale pealt minema ning külmavee kerkega jahe merevesi võib tekitada paksu uduloori. Sellest tulenevalt võib Eesti merevee temperatuur ühel ja samal päeval eri paigus lausa kuni 20 kraadi võrra kõikuda. Minu jaoks see ongi Eesti võlu. Kunagi ei tea ette,” lausub Rene. Ta lisab küll, et tavaharrastaja jaoks võib ootamatu merevee jahenemine olla halvaks üllatuseks. Kui õues on soe, kajakki istutakse lühikeste pükstega, võib jääkülm vesi kuumal päeval olla väga ohtlik. Ta lohutab siiski sellega, et paadi ümberminekuid esineb merel siiski suhteliselt harva.
Viimsis saab süsta ilusti vette lükata
Kõige tavapärasem koht meresüsta ehk kajaki sisse lükkamiseks Viimsi kandis on Rohuneeme rannast natuke edasi asuv kiigeplats. Samuti pääseb merre Leppneeme slipi pealt, aga ka Kelvingist, kui tõkkepuu alt läbi saab. Põhimõtteliselt igalt poolt, sõltub ka eesmärgist, kui kaugele või kuhu ning millise seltskonnaga minna soovitakse. „Algajate jaoks oleks kõige turvalisem minna aerutama Rohuneemest ümber Aegna saare. Kui midagi pealetuule küljel juhtub, kannab tuul sind randa tagasi ja allatuuleküljes valdavalt tuult ja laineid pole. Samuti on Rohuneeme, Kräsuli ja Aegna vahel meri nii madal, et vabalt võib ka paadist välja tulla ning ühelt saarelt teiseni kõndida. Ümber Aegna saare on lihtne leida ka häid randumiskohti, sest seal on pikalt liivaseid randu,” annab Rene nõu.
Ilusa ilmaga on võimalik sõita ka Prangli saarele, kuhu on Leppneemest otse umbes 7 km, ning ka Naissaarele, kuhu on linnulennult 10 km. Need vahemaad ei ole ülemäära pikad, kuid sobivad rohkem kogenud aerutajale. Päris algaja jaoks teevad Naissaare matka keeruliseks mereteele jäävad suurte laevade liikluskoridorid. Ka Prangli saareni jõudmiseks peab arvestama nii heitlike tuuleolude kui ka läänekülje pikalt madala ja kivise rannikualaga.
Sõltuvalt sihtkohast ja planeeritavast matka pikkusest soovitab kogenud matkajuht eelnevalt kindlaks teha telkimis- ja lõkkekohtade olemasolu, samuti kehtivad looduskaitsealadel liikumis- ja grupi suuruse piirangud, vajadusel tuleb oma liikumine kooskõlastada keskkonnaametiga.
Ujumisoskus pole obligatoorne
„Otseselt pole süstasõitjal ujumisoskust vaja, aga kui üldse ujuda ei oska, on sul lihtsalt endal kõhe ja sa väga ei naudi merel olemist. Muidugi me anname päästevesti, kuid sellest veelgi olulisem on õige riietus, sest isegi 17–18-kraadises vees võib alajahtuda. Meil on olemas kalipsod ja kuivülikonnad,” räägib Rene. Organiseeritud matkadel juhib ja hindab riske matkajuht, kuigi inimene on eelnevalt allkirja andnud. „Inimene annab allkirja, et ta oli nõus matkale minema. Kuid meie vastutame ikkagi kogu korralduse eest, minimiseerides riske ja hinnates ohtusid,” selgitab ta.
Juba mitmendat korda meie vestluse ajal rõhutab matkajuht koolituse tähtsust. „Vahet ei ole, kas inimesed osalevad meie või mõne teise matkakorraldaja koolitusel. Omapäi merele minnes on suurim risk merevee temperatuur. Koolitustel räägitakse ilmast, varustusest, mida selga panna, milliseid kommunikatsioonivahendeid kasutada, tehnikatest, millega ümberminekuid vältida. Paljud õnnetused oleksid olemata, kui inimesed võtaksid selle aja, et enne veele minekut vajalikke oskusi omandada. Jahi või kaatriga merele minnes istutakse 60 tundi klassiruumis ja pärast sooritatakse eksam, miks meresüstaga peaks teistmoodi olema. Samuti õpetame tehniliselt õigesti aerutama, sest ise jalgratast leiutades kulutatakse ülemäära aega ja võibolla ei jõutagi lahenduseni,“ sõnab Rene.
Ühene või kahene süst?
Välismaal käies olen näinud merel vaid ühekohalisi süstasid, Eestis esmakordselt sajandi alguses süstasõitu proovides paigutati meid ainult kahestesse. Mis lugu sellega on? „Kahene süst on mingi Eesti kiiks,” naerab Rene ja selgitab erinevust. Ühene süst peab olema väga paras, et jõud üle käiks. Kuid sõitmist nauditakse seal hoopis rohkem ja see on tehniliselt palju põnevam. Kahest süsta võrdleb Rene tandemrattaga. Kui juba kahesed süstad on rannas ootamas, siis peab silmas pidama seda, et tagumine inimene võiks olla pigem kehakaalult raskem ning aerutama peaks võimalikult sünkroonis. Samuti kummutab ta müüdi, et kahesed lähevad vähem ümber. „See ei vasta tõele, ka suured laevad lähevad ümber. Arvatakse, et kaht algajat ühte paati paigutades on neil kergem alustada. Tegelikult võib tekkida kaks korda rohkem jama. Kui kahene peakski ümber minema, on rohkem inimesi päästa, rohkem vett välja pumbata, rohkem varustust kokku korjata. Meie teeme oma matku ainult ühekohaliste paatidega ning inimene peaks olema vähemalt 150 cm pikk. Kaalu ülempiiri pole, aga ta peab siiski süsta mahtuma,” ütleb Rene.
Alkohol ja meri kokku ei käi
Alkohol, veesport ja meri on teema, millele Renel on väga lühike vastus. „Alkoholi tarvitamisest põhjustatud õnnetusi, olgu tegu merel paadi ümberminemisega või kaldal jala väljaväänamisega, kindlustus ei kata. Kõikidel sellistel juhtudel vastutab inimene ise,” paneb Rene inimestele südametunnistusele.
Kvaliteetsed ja vastupidavad süstad
Eestis valmistatakse meresüstasid, kuid Sea Kayaking Estonia tellib oma varustuse Walesist põhjusel, et need peaksid vastu ka väga rasketes oludes. „Me vajame oma pikkade matkade jaoks eelkõige selliseid natuke robustsemaid süstasid, mida vajadusel ise parandada. Need peavad ka suuremaid kive kannatama ja pidama aastaid vastu. Mul kodus on üks süst lausa 1970-ndatest ehk sama vana kui ma ise olen,“ põhjendab Rene.
Tule koolitusele või matkale
Seakayakingestonia.com korraldab aeg-ajalt koolitusi ja matku ka Viimsis ning nendega saab ühendust võtta kodulehe kontaktide kaudu. Suvi on tihe ja broneeringuid täis, kuid huvi korral tasub igal juhul asja uurida. „Väga harva, kui keegi on meile öelnud, et ta enam mitte kunagi ei soovi süstaga merele tulla. Pigem ikka ollakse rõõmsad eneseületusest ja täiesti teistsugusest kogemusest,“ kinnitab Rene lõpetuseks.
Fotod: erakogu
