Igapäevaelus ümbritseb meid klaas vaat et kõikjal. Klaasist valmivad nii tarbeesemed kui ka optikariistad, klaas kui ehitusmaterjal laseb ruumidesse valgust. Klaas oma praktilisuses ja läbipaistvuses võib jääda tihti justkui märkamatuks, ometi kasutame seda nõudlikku materjali märkamatult lausa igapäevaselt. Maria Tamm valis enda väljendamiseks just klaasi.
Milline oli Teie lapsepõlv?
Kasvasin üles Viimsis, olen kümnendat põlve viimsikas (tõenäoliselt vanemgi, kuid andmed jõuavad vaid sinnani). Pärast 9. klassi lõpetamist Viimsi keskkoolis asusin õppima Gustav Adolfi gümnaasiumisse. Paljud lapsepõlve suved veetsin aga Saaremaal ja see on mind kindlasti väga palju mõjutanud.
Lõpetasite Viimsi kunstikooli aastal 2006. Kuidas jõudsite sellesse kooli?
Käisin algklassides kunstikallakuga klassis, kust sain ilmselt suurema huvi ja pisiku kunsti vastu. Viimsi kunstikool pakkus mulle huvi, sest õppekava oli põhjalik ning mitmekesine. See oli rohkem kui lihtsalt huvikool või vaba aja veetmise võimalus, seal olid omad teemad ja tuttavad. Mäletan, et päevad olid pikad ja väsitavad, aga kunagi ei tulnud mõtet tundidest puududa. Tagantjärele mõeldes olid minu lemmikud vist kompositsiooni- ja savitunnid. Lastele ikka meeldisid erinevad väljasõidud teistesse kunstikoolidesse, näituste külastused ning muidugi suvepraktikad.
Kes olid Teie lemmikõppejõud?
Ühte lemmikut mul vist polnud, igaühe tunnid olid erilised ja ägedad. Just õpetajate ja nende tausta mitmekesisus teeb Viimsi kunstikoolist sellise õppeasutuse nagu see on.
Kuidas suhtute Viimsi kunstikooli Artiumisse kolimisse?
Üks, mis kindel – kaasaegne õpikeskkond on vajalik. Lisaks sellele on oluline „oma ruumi“ olemasolu, mis soodustaks eelkõige kunstikooli õpilaste omavahelist läbikäimist ning loomingulist õhkkonda. Loomingulise töö puhul on hästi oluline keskkond, võimalus jätkata sealt, kus töö eelmisel korral pooleli jäi, paratamatult ka teatud n-ö segadus. Tööruum peab olema oma käe järgi sätitud ja seal peab olema vabadus oma soovi ja vajaduse järgi toimetada. Tavakooli n-ö kunstitunni formaat ei sobi kõrgetasemelist huviharidust pakkuva kunstikooli omaga.
Iga uus keskkond vajab sissetöötamist ja -elamist. Loodan väga, et uues Artiumi hoones luuakse kõigile „elanikele“, kaasa arvatud Viimsi kunstikooli perele, kõige paremad võimalused loominguliseks tööks. Nagu öeldud, siis keskkond on loometöös hästi oluline ja seda ei ole võimalik vaid ruumiga luua. Selle loovad inimesed.
Kuidas jõudsite klaasikunstini?
Klaasikunstini jõudsin tegelikult suhteliselt juhuslikult, otsides teemat kunstikooli lõputööks. Teadsin, et õpetaja Eda Kommitz tegeleb vitraažidega ning mõte monumentaalsest, praktilisest ja tehnilisest lõputööst hakkas mulle üha enam meeldima. Nautisin väga kogu lõputöö protsessi, mis lõppes selle eduka kaitsmisega.
Minu retsensendiks oli Janika Veski, Viimsi kunstikooli ja ERKI klaasikunsti kateedri vilistlane, keda kohates kuulsin esimest korda, et klaasi erialal saab omandada ka kõrgharidust. Pärast seda kevadet oli kindel tee jalge all.
Pälvisite 2016. aastal klaasikunstnik Maks Roosma nimelise preemia. Mida see Teile tähendab?
Maks Roosma on Eesti klaasikunstile hästi oluline isik. Ta on eesti klaasikunsti teerajaja ning tänu temale on siiani võimalik Eestis klaasikunsti kõrgtasemel õppida. Temanimelise preemia pälvimine on suur au kõigile selle pälvinutele. Preemia jõudis minuni pärast keerulist kevadet, kui lõpetasin magistrantuuri ning korraldasin koos Eesti konsulaadiga Peterburis noorte Eesti klaasikunstnike näitust. Siinkohal soovin edastada suured tänusõnad Viktoria Tuulasele, tänu kellele see väga eriline näitus teoks sai!
Preemia oli ühtviisi tunnustus selle ägeda töö eest, aga ka suur tähelepanuavaldus kaasklaasikatelt, kes leidsid, et minus on ainest ning et minu tegemised ja mõtted on olulised.
Kui lugeda Eesti Kunstiakadeemia (EKA) klaasikunsti eriala tutvustavat sisu, siis esimene lause on: „EKA klaasi eriala ühendab endas kunsti ja disaini.“ Teie kohta lugesin, et teete pigem disaini kui kunsti. Mida täpselt selle all mõtlete?
EKA annab hea sissejuhatuse erinevatesse klaasitehnoloogiatesse. On nii kunsti- kui ka disainiprojekte, bakalaureuseõpe ongi suuresti pühendatud selle imelise materjali tundmaõppimisele.
Magistrantuur annab võimaluse keskenduda oma lemmikvaldkonnale. Minu puhul sai selleks klaasipuhumine.
Me elame asjade maailmas. Mulle on oluline, et iga uus „asi“, mida ma loon, leiab oma koha kas minu või uue omaniku elus.
Klaasi on ajalooliselt tema keemiliste ning füüsikaliste omaduste tõttu tarbekunstis ja disainis rohkelt kasutatud. Mulle meeldib mõelda, et minu loodud klaasesemed rikastavad igapäevaelu, olles loodud kasutamiseks. Praktilised objektid on tihtipeale sellised, kus saab midagi hoida, nad on seest õõnsad. Klaasipuhumistehnikad on sellisteks vormideks loodud.
Mis Teid inspireerib?
Üsna triviaalselt võib öelda, et mind inspireerib elu.
Kas töötate üksinda? Mil määral teete rahvusvahelist koostööd teiste klaasikunstnikega?
Et paljud minu tööd valmivad klaasipuhumistehnikas, on neid võimatu päris üksi teha. Klaasipuhumine on tiimitöö, kus igal osalisel on oma roll. Rahvusvahelised koostööprojektid on hetkel ootel, tegutsen pigem kodus.
Kuidas sündisid serveerimisnõud Take!?
Take!id on siiani ühed minu lemmikud. See seeria sündis Saksamaal vahetusõpingute raames, kus osalesin kohalike väike joogi- ja toidutootjatega koostöös toimunud projektis. Selle eesmärgiks oli disainida just nende vajadustele ja eripäradele vastavad toidu või joogi serveerimise nõud.
Take!id on ajendatud praktilisest vajadusest toitu serveerida. Iga Take! nagu ka iga väiketootja toodang on eriline ning unikaalne, need valmivad vabapuhumistehnikas, mis tähendab, et ükski nõu pole teisega 100% sarnane.
Millised on olnud seni Teie karjääri põnevamad projektid?
Päris ausalt olen nautinud klaasinäituste korraldamist. Mul on olnud võimalus eksponeerida oma töid kahel korral Venemaal ning korraldada isiknäitus HOP galeriis. Olen väga palju õppinud välispraktikatel ning töötades klaasistuudiotes Põhjamaades.
Mind võlub tehniline meisterlikkus, minu põnevaim projekt on iseenda oskuste arendamine.
Millised projektid on pooleli?
Järgmine suurem projekt on koos teiste noorte klaasikunstnike tiimiga korralda käesoleva aasta sügisel Narvas Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus. See saab olema jätk 2021. aastal ARSi majas toimunud näitusele „Punane“.
Millist nõu annate noortele, kes Viimsi kunstikoolis õpivad?
(Kunsti)kool on koht, kus saab ja tulebki hästi palju katsetada ning mängida. Tean omast käest, et kunstikooli õpetajad on kahe käega uute ja teistsuguste mõtete ning lahenduste poolt, aidates õpilastel ise oma rada leida. Kasutage seda ära, et teil on võimalik pingevabalt luua!
Kus saame näha Teie disaini?
Minu klaasi on võimalik osta otse minu käest, ARSi majast või selle e-poest ning OKAPI galeriist Tallinna vanalinnas.
Teised Mariast
Elle Soop, Viimsi kunstikooli direktor: „Maria oli kunstikoolis vaikne, positiivne, tasakaalukas, korralik ja väga sihikindel õpilane. Ta kuulas tähelepanelikult õpetaja juhiseid, aga alati oli tal ka oma seisukoht. Ta oskas olla kannatlik ja tabada õiget hetke. See mille Maria eesmärgiks seab, selle ta ka saavutab.“
Maarja Mäemets, sõber ja stuudiokaaslane: „Maria Tamme kunstikeelt iseloomustab poeetilisus ja vormiselgus. Iga kunstniku valik on selge eesmärgi ja põhjusega. Loomingulised impulsid ulatuvad tihti lapsepõlve või mälestustesse, kujutades isiklikke läbielamisi ja sügavale kinnistunud emotsioone. Tamme loominguline rõhuasetus on peamiselt erinevatel puhumistehnikatel ja tarbevormidel, kuid eksperimenteerimise huvi ja avatus uute väljakutsete lävel käib samuti minu hea sõbra ja ARSi maja stuudiokaaslasega igal sammul kaasas.“
