7. detsembril on Eesti legendaarse kindrali Johan Laidoneri abikaasa Maria (sündinud Kruszewska) 133. sünniaastapäev. Kuigi talle oli antud hulk kauneid aastakümneid oma kindralist abikaasa kõrval elada, tuli tal alates 1940. aasta Nõukogude okupatsiooni algusest Eestis taluda ränki repressioone. Maria elust, aga eriti tema katsumustest kirjutas Kaire Kenk kolm aastat tagasi ning täna on sobiv hetk seda lugu taas meenutada.
Olgugi rahvuselt poolatar, oli Maria Laidoner (1888–1978) hingelt rohkem eestlane kui mõnigi meist ning väärib mäletamist mitte ainult seepärast, et oli kindral Johan Laidoneri abikaasa, vaid ka kui sügavalt haritud inimene. Kahjuks meenutab seda haruldaselt meelekindlat naist vaid väike mälestustahvel Haapsalus Jaama 7, kus Maria Skarbek-Kruszewska Laidoner aastatel 1963–1975 elas.
Maria Skarbek-Kruszewska sündis 7. detsembril 1888. aastal Kruszwitsis vana Poola aadliperekonna viienda lapsena. Suguvõsa esiisadest on maailmakuulus Henrik Sienkiewicz kirjutanud oma romaanis “Tule ja mõõgaga”. Maria ema oli abielus teist korda, aga Maria kasuisa hoidis teda väga. Oma tulevase abikaasaga tutvus Maria 1905. aastal ühel ballil Vilniuses (Vilno), mil ta oli kõigest 15-aastane. Vilnos käis tulevane ülemjuhataja sõjakoolis. Johan Laidoner (1884–1953) ja Maria Kruszewska abiellusid Peterburis 30. oktoobril 1911. aastal. 1913. aasta 21. märtsil sündis neil poeg Michael. Esimese maailmasõja keerukais oludes oli Marial raske Eestisse pääseda. Lõpuks see õnnestus ja naine sai koos pojaga tulla oma abikaasa juurde. Maria oli keeleliselt väga andekas. Kui noorik tuli Eestisse elama, olevat ta osanud vaid kolme sõna eesti keeles: tere, pääsuke ja põrsas. Eesti keele omandas ta kiiresti. Kokku valdas Maria viit võõrkeelt ning veel 75-aastasena palus ta tuttavatel ikka osta endale külakostiks võõrkeelseid ajalehti ja ajakirju. Ka vanas eas rääkis Maria püüdlikku eesti keelt, kuna oli täiskasvanuna õppinud korrektsust ja vältima ootamatuid vigu, tema aktsent erines eesti keelt purssivate venelaste hääldusmoonutustest.
Et president Konstantin Päts oli lesk, tuli Laidoneridel sageli täita ka Eesti esipaari kohuseid, Marial sisuliselt Eesti esileedi rolli. Maria kui hästikasvatatud aadlidaam sai selle rolliga suurepäraselt hakkama. Harmoonilise abielu traagilisim sündmus oli poja Michaeli surm 20. aprillil 1928. aastal. Kas tegu oli vabasurma mineku või õnnetusega, pole tänini selge. Poiss leiti oma toast mahalastuna. On räägitud enesetapust õnnetu armastuse pärast, relvaasjatundjad ei välista aga hoopis triviaalsemat põhjust – hooletust relvaga ümberkäimisest tingitud õnnetusest. Ametliku versiooni kohaselt oli tegu relva puhastamisel juhtunud õnnetusega, kuid kuulujutud poja enesetapust hakkasid levima kohe pärast poisi surma. Ka Laidoneride kaasaegsed on kinnitanud, et Michael kannatas surma eel enesetapumõtete all. Pärast poja surma võtsid Laidonerid kasupojaks Maria vennapoja Aleksei Kruszewski.
Maria kui dekabristi abikaasa
Nii möödusid Laidoneride kaks järgmist kümnendit majas Tõnismäel Tuvi pargi servas ja Merivälja taga Viimsi mõisas, mille Johan Laidoner riigilt Vabadussõja teenete eest 1923. aastal endale sai. Endine mõisahärra F. von Schottländeri perekond oli lahkunud 1919. aastal ja Laidoneridel oli palju tegemist, et taastada sealne majapidamine ja rajada 146-hektarine suurtalu. Nende suveresidentsis Viimsis käis palju külalisi ja Maria võis nendega suhelda prantsuse, saksa, inglise, poola, eesti ja vene keeles. Ka Johan võis oma mõtteid väljendada paljudes võõrkeeltes.
1940. aasta suvel elasid Laidonerid Viimsis. 19. juulil oli ilm soe ja vaikne ning nii kaugele, kui silm ulatus, paistsid hästi hooldatud põllu- ja heinamaad, karjakoplid ja eeskujulikud majapidamishooned. Peremehe soov oli, et Viimsi talu läheks pärast tema ja ta abikaasa surma Eesti riigile. Millest võis kindral Laidoner mõelda oma vabaduse viimasel päeval Viimsi põldude vahel jalutades? Arvatavasti mitte sellest, et ta võiks rahulikult ja märkamatult pealt vaatama jääda, mida toob tulevik. Nõukogude Liitu pidas ta brutaalseks ja agressiivseks riigiks, väikerahvaste hävitajaks. 19. juulil 1940. aastal, kui kommunistlik siseminister Maksim Unt tuli Viimsisse Johan Laidoneri vahistama, otsustas Maria vabatahtlikult jagada oma mehe saatust. Veel enne, kui Eestist sai Nõukogude Liidu üks liiduvabariike, olid Laidonerid kui tulevase poliitilise režiimi jaoks ohtlik element Eestist välja saadetud. Kindral kahetses hiljem, et end tol päeval Viimsis maha ei lasknud – see oleks ehk päästnud ta abikaasa vangistusest. Maria Laidonerile ametlikku korraldust tema väljasaatmise kohta õigupärast ei esitatudki, ta nõudis seda ise, nagu dekabristi naine 1825. aastal, kes oma mehega Siberisse asumisele kaasa läks, et koos eluraskusi jagada. Kindral Laidoner oli neid väheseid Eesti ohvitsere, keda Nõukogude riigijuhid maha lasta ei söandanud ning kellele nad määrasid kiire mahalaskmise asemel pika virelemise ja vaevalise suremise erirežiimiga vanglate lakkamatutes mõnitustes. Sama saatus tabas ka nende kasupoega Alekseid (suri Venemaa vangilaagris 26. novembril 1941. aastal). “Ühe Viimsi elaniku mälestuste kohaselt oli just Laidoneride autojuht see, kes oma tööandjat reetes punavõimu ees kannuseid teenida tahtis. Viimsis tegutses juba 1940. aastal legendaarne Jussi pood, kus oli toona ka avalik telefonipunkt. Autojuht oli sinna sisse astunud, vaadanud, et poes kedagi pole, ja helistanud kuhugi: “Nüüd võite tulla, peremees on praegu kodus!“ Aga ta ei teadnud, et poepidaja, vana Johannes oli teises ruumis ja kuulis äraandjat pealt,” rääkis Marika Reintam (kolm aastat tagasi oli Marika Reintam Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi peavarahoidja, toim 2021).
Esialgu saadeti Laidonerid Pensassse Venemaal NKVD pideva järelevalve alla. Vormiliselt nad vahi all ei elanud. Ehk seetõttu kirjutabki Soome ajalooprofessor Martti Turtola: “Kindral Johan Laidoner elas oma naisega kenasti ja vabalt Pensas, kus neile hangiti kõigi mugavustega luksuskorter. Nõukogude valitsus maksis kindralile isegi pensioni, et abielupaar saaks teha sisseoste erikaupluses. Võttes arvesse selle aja olusid Nõukogude Liidus, elasid nad üsna mugavat elu.” “Mu mees hakkas saama pensioni 500 rubla, mulle toodi mängimiseks klaver,” on Maria rääkinud ajaloolasele Kaupo Deemantile (avaldatud koguteoses “Kindral Johan Laidoner”, Tallinn 1999). “Päeva ajal võisime linnas vabalt käia, öösel oli maja valve all.” Siiski oli tegemist sisuliselt asumisega ja NKVD pideva järelevalve all viibimisega. Mis puutub nende olude iseloomustamisse kui “mugavatesse”, siis jäägu see Martti Turtola südametunnistusele.
12 aastat vangistust
Sõja puhkedes 1941. aastal algas Laidoneride jaoks tõeline põrgu. Neid vintsutati läbi Pensa, Moskva, Kirovi, Vladimiri jt vanglate, alandused ja ülekuulamised olid igapäevased. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti nad Moskvas Butõrka vanglasse, sealt viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus neile teatati, et neile on RJM-i erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel 25aastane vanglakaristus. Vangistuses olles kohtusid abikaasad haruharva. “Kirovi vanglas olime üksikkambrites. Olime arvel numbrite all, ilma nimedeta. See oli vist 1944. aasta sügisel, kui sain vanglaülema kabinetis kokku oma mehega. Teda oli raske ära tunda – kahvatus näos olid haavandid, jalad paistes. Ma ei osanud midagi öelda ega küsida. Hiljem heitis mees mulle ette, et ma midagi ei rääkinud. Aga mida ma pidin küsima, kõik oli niigi selge.”
Edaspidi kohtus Maria oma abikaasaga vangla hoovis 15-minutilise jalutuskäigu ajal, mõne kuu pärast toodi Johan iga päev tunniks ajaks kella viiest kuueni abikaasa kongi. Vanglas said nad lugeda igasugust kirjandust mitmes keeles. Ka 1945. aastal Ivanovo vanglas said nad, ehkki kõrvuti üksikkongides, veeta terved päevad teineteise seltsis. Kuid 1952. aastal, kui Laidonerid viidi Moskvasse Butõrka vanglasse, algas Maria jaoks veelgi hirmsam põrgu. “Neid püüti igati alandada, kuni selleni välja, et nende hammastelt võeti kuldkroonid, hambaid ei plombeeritud. Käimiseks anti nii kitsad jalanõud, et need hõõrusid jalad veriseks,” ütles Marika Reintam.
Laidoneri muuseumi andmetel nägi Maria oma meest viimati 1952. aasta aprillis Moskvas Butõrka vanglas. Siis oli 68-aastane kindral väga viletsas seisukorras. “Ta oli tervisest murtud, viletsates riietes. Mu küsimustele ta ei vastanud. Ta kanti kanderaamil ilma meelemärkuseta ära,” rääkis Maria Laidoner aastakümneid hiljem Kaupo Deemantile. Kui raske aeg oli Maria jaoks elu vanglas (sealhulgas 7 aastat üksikvangistust), saab aimu tema saadetud palvekirjadest Lavrenti Beriale ja Kliment Vorošilovile. “Minu abikaasa on raskelt haige, vana inimene, kes on halvatud. 1952. aastal viidi meid, vanu, kurnatud inimesi – abikaasa oli vaevu elus pärast kolmandat insulti – Moskvasse, kus meid koheldi nii julmalt, mis tuli, ma arvan, sellest kurjuse jõust, mis hukutas 1930. aastail NSV Liidus palju süütuid inimesi.”
“Ma anun Teid, minister – kui minu mees on veel elus, lubage mul olla tema kõrval, nagu see oli Ivanovos. Ma piinlen juba poolteist aastat teadmatuses, kas ta on üldse elus või on hoopis halvatud voodihaige, üksinduses.”
“Mul ei ole ihupesu ega jalatseid, mida vahetada. Raske on ette kujutada, et Nõukogude Liidus süütuid inimesi nii julmalt alandatakse ja paljaks tehakse. Nagu näiteks mind ainult selle eest, et olin kindral Laidoneri naine, et annate minu käest äravõetud asju kanda oma kaastöötajate naistel.”
Maria mälestuste kohaselt kannatasid kõik Kirovi vanglasse aetud 13 nummerdatud isikut (peale Laidoneride ka mitmed Baltimaade endised tähtsamad riigitegelased koos abikaasadega) rängalt tüüfuse ja skorbuudi käes. “Emade käest ära kistud laste hukkumine, hullumaja ja nüüd meie finaal siin, mille kohta uurija ütles, et me lubasime endale taktitundetust mitte surra õigel ajal. Me oleme näinud eestlasi, keda on siia toodud teistest Kirovi oblasti laagritest – nad olid kuulnud meist 13-st, näinud meie näljast tursunud nägusid, kuulsid proua Muntersi karjeid, kui ta oli teada saanud oma laste hukkumisest. USA suursaadik oli ka neile pakkunud abi Lätist äraminekuks. Laagrites oli eestlasi, kes olid olnud Uuralite taha küüditatud. Nii nemad kui ka meie ootasime sõja lõppu. Ja nüüd oleme selle siis ära oodanud!” kirjutas Maria Kliment Vorošilovile. 1952. aasta 30. aprillil viidi Laidonerid Vladimiri linna vanglasse, oma meest Maria enam ei näinud. “Tean, et mõnda aega oli ta samas haiglas, oktoobri alguses 1952. aastal viidi ta oiates ära. Ma nagu kuulsin ta häält: “Kallim, mind viiakse ära!” Siis hääl katkes ja rohkem ma midagi ei kuulnud. Olin meeleheitel, kaotasin elutahte. Otsustasin end tappa. Rebisin voodilina ribadeks, tegin nööri ja silmuse. Sidusin nööri akna trelli külge. Ma ei tahtnud enam elada. Ärkasin minestunult vangla haiglas. Mulle öeldi, et me ei saa mitte kunagi vabaks, meile on määratud vanglas surra,” rääkis Maria Deemantile.
Kindral suri Vladimiri vanglas 13. märtsil 1953. aastal ning maeti päev hiljem Poola asepeaministri Jan Jankovskiga samasse hauda linnakalmistule. Põrmu asukohta pole korduvatest otsingutest hoolimata suudetud kindlaks teha. Pärast Stalini surma vabastati Maria Vladimiri vanglast.
Vabanenud Vladimiri vanglast erinõupidamise otsusega 16. augustil 1954. aastal, sai Maria Laidoner vanglast lahkumisel 20 kopikat, mille ühele kerjusele kirikus ära andis. “Ja kerjus andis talle 10 kopikat tagasi, öeldes: “Teil on seda raha rohkem vaja!” Maria ei osanud mitte midagi ette võtta, üheski varjupaigas polnud vabu kohti. Nii tuligi ta samal õhtul uuesti tagasi vanglasse, sest tal ei olnud kuhugi mujale minna. Tema teekond Melenkisse otsustati alles mitme nädala pärast,” kirjeldas Reintam. Maria mälestuste kohaselt aitas teda Vladimiri linna vanglaülema asetäitja, kelle abiga leiti eluase Melenki linnakeses. Maria sai tööd muusikakoolis, kus õpetas vene lapsi klaverit mängima. “Olen näinud fotot, kus Maria – vanglast tulnud, piinatud – istub koolitüdrukute keskel. Ta ütles mulle: “Teate, proua Aart. Sellel raskel ajal, kui olin kaotanud oma mehe, see vanglaülem aitas mind, võimaldas mulle niisugused olud, et ma hakkasin uuesti elama!” Need särasilmsed koolilapsed tegid ta elu õnnelikuks,” on meenutanud tema Haapsalu majanaaber Helgi Aart. Maria töötas Vladimiri lähedal Melenki linnas muusikaõpetajana kuus ja pool aastat (1954–1961). Suhtlemine lastega ja oma lemmikharrastusega tegelemine taastas mingilgi määral tema eluvaimu. Tema algatusel loodi 1959. aastal Melenkisse muusikakool, kus nüüd õpetavad klaverimängu juba Maria Laidoneri endised õpilased.
Üksildane vanaduspõlv
Esimest korda pärast vangistust käis Maria Laidoner Eestis 1954. aasta detsembris, millest üks truualamlik kodanik andis teada ENSV Riiklikule Julgeolekukomiteele: “Eesti armee endise ülemjuhataja naine Maria Laidoner karakullkraega mustas mantlis külastas mitmeid Tallinna kohvikuid. Kontakti kellegagi ei võtnud. Ostis poest mitu noodiraamatut ja saatis need Melenki linna Vladimiri oblastis, käis Kesklinna kalmistul, ööbis Side tänav 14 korter 2, kus elab Laidoneri sugulane Grete Rae.”
Pärast kuus ja pool aastat asumist Melenki linnas, kuhu Maria Laidoneri algatusel loodi muusikakool, tuli ta hoolimata kohaliku julgeolekuülema keelitustest, et siin ei oota teda midagi head, tagasi Eestisse, sest ta lihtsalt ei saanud teisiti. Oma sõnul oli ta eestiaegne inimene ja sai elada ainult siin. Kui ta sai Eestisse asumise loa, võis ta elupaigaks valida ainult mõne väikelinna. Maria valis pakutuist Haapsalu. Ta rääkis Kaupo Deemantile: “Ma valisin Haapsalu sellepärast, et Haapsalus on mere ääres sanatoorium juugendstiilis majas, mis nimetati mu abikaasa järgi Laidoneri-nimeliseks sanatooriumiks.” Eestisse tohtis Maria Laidoner tulla alles 1961. aastal.
Ta asus elama Haapsallu väikesesse puumajja Jaama tn 7. “See oli viletsas seisukorras maja, külm, kommunaalkorter ühisköögiga,” kirjeldab Reintam. Kaks aastat, u 1966–1968, elas Maria Pärnus Ülejõe linnaosas Rohelisel tänaval Juhan ja Helvi Laidoneri juures. Juhan kuulus kindrali kaugete sugulaste hulka. Maria elas maja teisel korrusel, kus tal oli tuba ja omaette köök. Maria suhtus Juhanisse väga hästi, sest leidis temas ja kindralis suurt sarnasust välimuses ja käitumises. Eaka naise põhitegevuseks Pärnus oli raamatute ja ajakirjanduse lugemine. Ka oma pensionipõlve Haapsalus veetis ta prantsuse, saksa, poola, vene ja eesti keeles lugedes. Sageli istus ta üksinda kohvikus ning nautis kooki ja kohvi. Kõik Haapsalu elanikud teadsid, kes ta on ja kus ta elab. “Maria Laidoneri viimased eluaastad olid üksildased. Vähesed söandasid temaga suhelda, igat tema sammu jälgiti. Siiski käisid Maria mehepoolsed sugulased ja poja Micheli koolikaaslane Theodor Männik teda vaatamas, Theodoriga pidas Maria ka kirjavahetust. Kogu temasõpruskond, kellega Laidonerid enne sõda suhtlesid, oli ju sõdade keerises kadunud. Siiski suhtles ta aktiivselt Helgi Pätsiga, oma kauge sugulasega. Ta sõlmis sõprussidemed ühe haritud Viljandi kooliõpetajanna Johanna Müürissepaga, kelle juures aastaid suvitas. Neid ühendas kunstihuvi ja armastus antikvaarsete esemete vastu. Haapsalus oli tal oma ringkond, kelle abi ta vajas – arsti, juuksurit, õmblejat, kübarategijat,” räägkis Reintam. “Kord nädalas läks ta jaamahoonesse, ostis prantsuskeelse ajalehe L’Humanité ja laskis endale soengu teha. Lehe ostis ta selleks, et ennast kursis hoida keeleliselt, ta oli sügavalt haritud naine,” meenutab Helgi Aart, Maria Laidoneri Haapsaluaegne korterinaaber.
Ehkki Maria asus Haapsallu elama juba 1961. aastal, sai ta ametlikult Eestisse tuleku loa, pitsatitega ja paberil, alles 1977. aastal! Mehe sugulasi näiteks Nõmmel või mõnda omaaegset tuttavat näiteks Tallinna kesklinnas tohtis ta külastada, aga nende juures peatumine oli keelatud. “Kord sõitis Maria rongiga Haapsalust Tallinna. Juhtus vagunis vestlema ühe teise omaealise vanaprouaga. Terve tee rääkisid prantsuse keeles kõigest, mis mõlemaid hetkel huvitas – kirjandusest, muusikast jne. Kui siis lahku minnes teineteise nime järele päriti, selgus, et Maria vestluskaaslaseks oli olnud Olga Lauristin,” meenutab Reintam. Tema sõnul ajas Maria Tallinnas oma Viimsi ja Õllepruuli majapidamistes olnud vara taga ning tema plaanidesse olid kaasatud kõik sugulased. Paratamatult põhjustas säärane elukorraldus ajapikku pingeid, mida asjaosaline kas ei osanud või ei pidanud vajalikuks vältida. Kuna väärikaks liiklusvahendiks pidas ta autot, tekitas edasitagasi sõidutamine probleeme: enam-vähem kõik autoomanikust sugulased pidid Mariale aeg-ajalt autojuhtideks olema.
Seetõttu kutsusidki sugulased isekeskis Mariat Martonnaks – lühendus talle endale meeldinud kõnetusnimest Maria Antonovna ja vahest ka viidates vanas eas kujunenud isekale loomusele. Saatuselööke Marial aga jagus. Nii näiteks keeldus tema Viimsi mõisas 1940. aastani töötanud majapidajanna Mariale tema asju tagastamast. “Ütles Mariale, et enne oli teie, nüüd on meie! Ja tagasi enam ei andnudki!” rääkis Reintam. “Olen ise käinud selle majapidajanna järeltulijate kodus, kus diivanilaual tundsin vanade fotode põhjal ära kunagi Laidoneridele kuulunud hinnalised Taska töökojas valmistatud nahkköites fotoalbumid. Ainult, et kõik Laidoneride fotod olid neist albumitest välja kistud. Johan Laidonerile kuulunud maal – tema sünnikoha, Raba talu tamme pilt – oli neil seinal, jõid Laidoneride kohvitassidest ja šampuseklaasidest,” rääkis Reintam. Siiski ei avalda ta vargast majapidajanna perenime. “Tema perekond peab ju selle häbiga edasi elama!” Õnneks oli Maria lähikonnas inimesi, kes talle lõpuni ustavaks jäid. Nii hoolitses tema igapäevase eluolu eest teenijanna Alma, kes sõitis Haapsalusse Tallinnast rongiga. Nad olid üheealised. “Alma oli Maria toaneitsi juba Viimsi päevilt,” nendib Reintam. Tuli Haapsallu, tõi tuppa puuvaru, pesi põrandad ära, pesi akna ära. “Vahel läksid nad omavahel raksu ka, suure kaklusega läks Alma siis Tallinna rongi peale, aga tuli jälle ja jälle tagasi.“
Tervis oli Marial Pärnu aegadel igati hea, ent oli vangla-aastatel muidugi kõvasti kannatada saanud: libedal kukkudes murdis parema õlaluu ja kuna seda õieti paika ei pandud, siis jäigi tal parem käsi pisut vigaseks. Samuti amputeeriti tal Venemaal mitu varvast. “Samas oli tema vaimne tervis 1970ndatel – 1980ndatel täiesti briljantne. Selg oli tal sirge ja pea püsti. Oma välimuse eest hoolitses ta pidevalt,” ütleb Reintam. Ta käitus daamina ja mõjus Hruštšovi-aegses nõukogude argipäevas oma nõudlikkuses ja isekuses ärritusena, kohati peaaegu koomilise võõrkehana. Pärnu perioodil Marial enam kellegagi kirjavahetuses ei olnud, tuttavaid oli vähe ja tihedamalt lävis ta vaid Helene Viitkariga, kellega sõbrustas juba 1930. aastatel, kunagise teede – ministri abikaasaga, kes samuti elas Pärnus. Millest Maria Haapsalus elatus? “Selle kohta on liikvel kaks teooriat. Esimene ütleb, et talle määrati Venemaal personaalpension, mis üliagara ENSV julgeolekukomitee korraldusega ära võeti ja määrati vaid miinimumpension. Teine teooria väidab täpselt vastupidist. Mulle tundub see esimene tõenäolisem, sest Maria elatus viimastel aastakümnetel oma isiklike asjade müügist. Müüs ka neid asju, mida sugulased talle välismaalt saatsid – tal oli oma võrgustik, kes temalt neid ostsid,” ütles Reintam. “Aga priisata ta ei saanud. Pensionäri elu võis 1970ndail ja 1980ndail olla küll kergem, sest elu ei olnud tollal nii kallis, aga arvestama peab, et Marial ei olnud ju mitte midagi, kui ta Venemaalt saabus – ainult üks kohver fotode, mõne raamatuga. Tema toas olid tal vaid laud ja voodi.”
Haapsalu-aastate järel elas Maria Laidoner Viljandimaal Jämejala haiglas. “Tõenäoliselt tänu oma sõbranna Johanna Müürissepale, kellel oli Jämejala arstide seas tuttavaid ja kes julgeoleku loal raugastunud Maria oma hoole alla võtsid. Ka Jämejalas käitus Maria daamina, lasi endale soengut teha ja pidas loomulikuks, et teda söögilauda saadetakse.” Jämejala haiglas elas Maria kaks aastat ning suri 12. novembril 1978. aastal, veidi enne oma 90. sünnipäeva. Sugulased ja lähedased (nende hulgas ka Matti Päts) matsid ta Tallinna Siselinna kalmistule oma poja Michaeli kõrvale. Maria Laidoner on öelnud: “Küll tahaksin veel uskuda, et mu mees on elus. Et tal oleks kõht täis, riided seljas ja soe magamisase. /…/ Kui keegi peaks minust midagi rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline.”
ARMASTUSKIRJAD ABIKAASALE
Laidoneri muuseumis on umbes kuuskümmend kirja, mida välislähetustel viibinud kindral Johan Laidoner aastatel 1924–1933 oma abikaasale saatis. Kõik kirjad ja Genfi desarmeerimiskonverentsil (1932) peetud kindrali kõne avaldati 2008. aastal ilmunud raamatus. Kirjad on isiklikud ja argised, kus juttu kohtadest, inimestest, loodusest, ilmast, soovist peatselt koju ja pere juurde tagasi jõuda. Esimene on saadetud Genfist 31. augustil 1924 ja viimane sealtsamast Šveitsi linnast 28. aprillil 1933. Originaalid on vene keeles, lähetatud “sinu Vanjalt” “minu armsale Mašenkale”. Ridade vahelt õhkub kahe inimese väga head klappi, varjamatut intiimsust, ehtsat ja püsivat armastust. “Kui väga ma sind küll armastan, mu kallis. Head ööd ja suudlen, suudlen,” pihib 48-aastane mees 21. abieluaastal. Kindral annab aru, kus käinud, mida uut näinud, keda tuttavatest kohanud. Sageli külastab ta raamatukauplusi, muuseume ja käib pühapäeviti kirikutes jumalateenistustel.
Artikli autor on Kaire Kenk
Avafoto: Maria Laidoner koos koertega Viimsis. Foto: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum
