Maikuus toimunud Viimsi valla tublimate tunnustamisel pälvis elutööpreemia Randvere kooli direktor Leelo Tiisvelt, kes on pühendunult tegutsenud erinevate koolide ja huvitegevuste juures juba 1981. aastast.
Kuidas Te Viimsisse sattusite?
Pärast Tartu ülikooli lõpetamist jõudsin ühe aasta töötada Pärnu internaatkoolis, aga 1981. aastal abiellusin ja kuna abikaasa elas Tallinnas, tulin siia tööle. Mingil põhjusel oli mul tekkinud kinnisidee asuda tööle just Viimsi kooli, kuigi ma isegi ei teadnud, kus see kool täpsemalt asub.
Toonane õppeasutus oli veel üheksaklassiline, aga juba ehitas Kirovi kalurikolhoos uut maja Männi teele. Sattusin igatahes Viimsisse õigel ajal, sest uude kooli oli õpetajaid vaja. Sel ajal polnud mingeid konkursse, tutvusi pidi olema, aga ega igaühte siiski õpetajaks võetud. 15. augustil 1981. aastal astusin esimest korda uue koolimaja uksest sisse.
Milline uus koolimaja välja nägi? Sellest räägiti ju imejutte terves Eestis.
See oli tõeline elamus, sest sellist kooli polnud ma oma elus veel näinud. Sel ajal ehitati üle Eesti koole tüüpprojektidega, aga uues Viimsi koolis olid näiteks parkettpõrandad – see oli ennekuulmatu.
Kaks nädalat enne kooli algust ei olnud kõik põrandad ja laed veel valmis ning ma tõesti ei uskunud, et kool avatakse õigeaegselt, kuid imekombel oli 1. septembriks kõik tehtud. Ma ei olnud kunagi varem näinud, et ehitusplatsil ja hoones toimetab sadu ehitusmehi.
Natuke segastel asjaoludel pidi kool sealt pärast 25 aastat välja kolima ning 2006. aastal avati Randvere teel juba uus uhke Viimsi kool ning sealt alates hakkas ka elanikkond jõudsalt kasvama. Männi tee koolimaja poleks ju nagunii kõiki soovijaid ära mahutanud.
Kas Viimsi koolis olite vaid õpetaja?
Olin nii eesti keele õpetaja kui ka huvijuht. 1997 läksin tööle Viimsi huvikeskusesse, kuni aastal 2000 tehti mulle ettepanek kandideerida koolidirektori ametikohale. Sellel positsioonil olin Viimsi koolis kaksteist aastat.
Mis mälestused Teil enda kooliajast on?
Olen Vändrast pärit ja õppisin sealses keskkoolis. Praegu on kahju vaadata, kuidas Vändra aina kahaneb ja hääbub. Tolleaegsest hiilgusest ei ole enam midagi järel. Vändrast on pärit näiteks tublid ratturid Tanel Kangert, Rein Taaramäe ja kümnevõistleja Janek Õiglane, seal on filmitud kultusfilmi „Keskpäev“, ülemöödunud sajandil tegutsesid seal ka Koidula ja Jakobson. Kultuurihingust oli selgesti tunda ka veel 1960-70ndatel, kui mina seal õppisin.
Juba kooliajal oli mul endal kogu aeg tahtmine midagi teha, organiseerida. Nõukogude ajal ei suhtutud meelelahutusse alati hästi, kuid kuna mu ema oli samas koolis õpetaja, siis ilmselt usaldati, et ma midagi lubamatut ei korralda. Imestan, et lubati organiseerida isegi kabaree-etendusi. Kes sellest kuulsid, ei uskunud, et see võimalik oli.
Organiseerimise vaim tuli Teiega Viimsisse kaasa?
Kui mu ema oli õpetaja, siis isa töötas Vändras muusikakoolis ning eks see kõik toitis kultuurilist tegevust. Olen isegi klaveri eriala lõpetanud, kuid see tegelikult mulle ei meeldinud ja pärast kooli lõpetamist pole ma klaverit enam puutunud. Õpetajana alustades oli mul aga kohe tahtmine näitering luua. Sellest kasvas hiljem välja Viimsi kooliteater, mis tegutses 30 aastat. Tegime väga võimsaid lavastusi. Direktoriks saades andsin koolipidajale lubaduse, et ma enam suuri teatriprojekte ei juhi, aga vähehaaval tegelesin kooliteatriga ikka edasi.
Millal tekkis koolmeistriks saamise soov?
Kuni keskkooli lõpuni tahtsin hoopis arstiks saada ja sellepärast tegin ka keemia eksami. Kitsamalt võttes tahtsin kirurgiks õppida. Kirurgia tundus huvitav, kuna seal tehakse koos meeskonnaga kiireid otsuseid ning mulle on alati imponeerinud just meeskonnatöö. Ei mäletagi, kes see oli, aga keegi ütles mulle, et naised ei saagi kirurgiks, siis loobusin sellest mõttest ja läksin ema käidud rada. Eesti keel oli kindel ja turvaline valik.
Olen vahel mõelnud, et oleksin tahtnud siiski meditsiinis tegutseda, kuid ma ei kahetse kindlasti olnut, sest karjäär on pakkunud väga erilisi võimalusi. Pelgalt õpetajaks poleks ma nagunii jäänud. Tänu kooliteatrile hakati minus nägema koolijuhi potentsiaali. Samuti olin seotud mitme uue koolimaja ehitustega Viimsis. Näiteks Viimsi kooli kerkides istusime pool aastat iganädalaselt arhitektidega ühise laua taga, mis oli täiesti omaette kogemus. Sellist kooli polnud varem Eestisse ehitatud.
Te olete suurt huvi tundud kujundava hindamise vastu. Miks?
Mulle on algusest peale tundunud klassikaline hindamissüsteem pehmelt öeldes kummaline. Minu meelest ei arenda klassikaline neljadele-viitele õppimine õpilast. See on ka üks põhjus, miks ma väga ei tahtnud ainult õpetajana töötada. Hakkasin iseseisvalt uurima kujundava hindamise olukorda maailmas, tellisin USA-st materjale. Jätkasin koolijuhina, aga tänu erinevatele projektidele koostöös Innovega sai minust ka kujundava hindamise koolitaja. Tänasel päeval on kujundav hindamine Eesti haridussüsteemi õppekavas ametlikult olemas. Kas seda ka kasutatakse, on iga kooli otsustada. Tõlgendamisvõimalusi on tohutult palju, aga mulle tundub, et koolid on rohkem ikkagi vanas traditsioonis kinni ehk õpetajakeskse hindamise suunas, kuigi tean koole, kus uuemat lähenemist aktiivselt rakendatakse. Lühidalt seletades, asi on sisus – kas õpetaja määrab ise, kuidas laps peab vastama, või lastakse lapsel ka endal mõelda, ise otsustada, valikuid teha. Viimane variant, kus õpilasele antakse vabamad käed, eeldab õpetajalt tohutult palju juhtimisoskust. Kujundava hindamise puhul kasutatakse väga palju ka sõnalist hindamist ja tagasisidet. Aga ainult sõnalise hinnangu alusel ei saa õpilane siiski oma teadmistest aimu, see võib olla vaid toetav tegevus punktisüsteemile. Ideaalis näeks kujundav hindamine välja nii, et õpilane saab aru, kuhu ta oma teadmistega on välja jõudnud, milline on lõpp-punkt, kuhu ta pürgib ja kuidas ta sinna jõuab. Lõppude lõpuks on n-ö maksimum ikkagi 100%. Tee sinna jõudmiseks võib olla lihtsalt erinev. Mulle meeldib väga 100 protsendi või 100 punkti süsteem, mis annab õpilasel võimaluse oma teadmisi maksimumiga võrrelda.
Millal Teist Randvere kooli direktor sai?
Olles 2011. aastal teatanud vallale koolijuhi ameti mahapanekust, oli plaan koolikarjääriga lõpetada ja asuda tööle koolitajana. Tolleaegne vallavalitsus nägi minus aga uudse kontseptsiooniga kaasava kooli ülesehitajat.
Randvere kooli minek oli teatud mõttes nagu déjà vu – kui 2013. aasta augusti keskel oma meeskonnaga uude majja läksime, oli maja nii pooleli, et ehitustegevus jätkus kohati novembri lõpuni.
Milline on Randvere kool?
Viimsi vallal oli plaanis ehitada kaasav kool, kus õpivad koos nii tavalised kui ka erivajadustega lapsed. Kaasava kooli teema oli alguses väga keeruline, sest eeskujusid polnud kuskilt võtta, erivajadustega lapsed õppisid üle Eesti valdavalt erikoolides ja abiõpetajaid polnud koolides üldse olemas. Kõige suurem väljakutse oli enda kurssi viimine, mida kaasav kool üldse tähendab. Praegu õpivad meie koolis nii füüsiliste kui ka vaimsete erivajadustega lapsed.
Mis on kõige raskem olnud?
Integreerimine on olnud raske kahel rindel. Leidub vanemaid, kes kuidagi ei aktsepteeri, et tema laps peab õppima kõrvuti lapsega, kes võib tavapärasest teistmoodi käituda. Teiselt poolt on raske ka õpetajatel, sest meie haridussüsteemis ei valmistata ette spetsialiste kaasava kooli jaoks. Meie kooli tüüpiline eriklassi õpetaja on õpib eripedagoogikat. Kõige paremad töötajad tulevad nendest, kes on eelnevalt erivajadustega lastega kokku puutunud ja alles seejärel lähevad seda eriala õppima, sest tunnevad kutsumust.
Kui suur teie koolipere on?
Algsest neljaklassilisest koolist on kasvanud kuueklassiline. Õpilasi on hetkel 380, kellest 50 saavad kas eri- või tõhustatud tuge. Selle vajaduse määrab Rajaleidja, kes tegutseb HARNO (Haridus- ja Noorteamet) juures. Tegu on koolivälise nõustamiskeskusega, kuhu suunatakse pered, kes tavapärasest rohkem tuge vajavad. Eelnevalt tuleb muidugi rääkida vanematega ja neid nõustada, et nad selle peale üldse mõtleksid. Arusaamine, et laps vajab lisatuge, on perele tegelikult väga raske. Kõige ideaalsem oleks, kui lisatoe vajadus tuleks välja juba lasteaias, aga see ei pruugi alati nii minna.
Töötajaid on meil kokku üle 70, kuna eriklassid on väikesed, ja palju on ka abiõpetajaid.
Randvere kool on eriline selle poolest, et meil ei ole suletud ustega kabinette, kooli juhtkond ja tugispetsialistid on koolielu keskel.
Mis lastest pärast Randvere kooli lõpetamist saab?
Tavaliselt lähevad erivajadusega õpilased edasi Astangu õppekeskusesse, tavaklasside õpilastele on õppekoht tagatud Viimsi kooli 7. klassis. Sügisel tuleb Randvere kooli tööle meie esimene eriklassi lõpetanud vilistlane, kes asub tööle abiõpetaja assistendina. Ta ei saa töötada küll täistööajaga ning talle määratakse ka tugiisik, kuid kuidagi tuleb algust teha ning anda puuetega inimestele võimalus samuti töötada.
Millised on suurimad rõõmud olnud?
Kaheksa aastaga oleme jõudnud sinnamaale, et meil on tekkinud oma nägemus ja süsteem, kuidas üks kaasav kool saaks toimida. Paistab, et see töötab, aga arenguruumi on muidugi veel palju. Erivajadustega lapsi võiks paremini integreerida ühte klassi koos n-ö tavalastega. Hetkel on nad paljuski ikkagi eriklassides, vaid mõned üksikud tunnid toimuvad ühiselt. Seda tuleks aga teha nii, et kõik tunneksid ennast hästi.
Ideaalis võiks iga kool Eestis olla kaasav. Praegu vaadatakse Viimsis ikka Randvere kooli poole, kui mõni laps vajab lisatoetust. Paljud koolid pole veel täna valmis lihtsustatud õppekava järgi õpetama.
Töö Randvere koolis on olnud väga raske, aga iga väike töövõit teeb rõõmu ja meeskond on olnud lihtsalt fantastiline. Aja möödudes on paljud muutunud julgemaks väljakutsete osas. Minu ülesanne ja missioon on olnud kogu meeskonda julgustada ja toetada.
Kuidas erinevad lapsed omavahel hakkama saavad?
Kui klassi tuleb õpilane, kes vajab tuge, siis tugispetsialistid käivad esimesel koolinädalal lastele selgitusi jagamas ja seda eriti esimeses klassis. Kõik lapsed ei pruugi ju teada, et mõned nende koolikaaslastest võibolla ei räägi, osad häälitsevad või kallistavad kõiki. Suurtes piirides kohanevad lapsed siiski kiiresti.
On Teil midagi lõbusat välja tuua, mis koolis on juhtunud?
Eks lastel on kergemaid ja raskemaid aegu, aga nalja saab alati palju. Kui ausalt nad kõike välja ütlevad, näiteks päevapoliitilistel teemadel.
Mis veel viimastele aastatele mõeldes meelde tuleb?
Seda ma ei kujutanud küll ette, et ma oma karjääri lõppedes sisuliselt kaks aastat lapsi ei näegi. Koroonaaeg oli ikkagi šokk, aga on imekspandav, kui kiiresti inimesed on võimelised kõigega kohanema.
Midagi eriskummalist juhtus just vahetult enne eriolukorra kehtestamist – 21. veebruaril 2020 toimus Randvere kooli võimlas vabariigi sünnipäeva auks korraldatud kontsert-aktus, mis oli kõige võimsam üritus alates kooli avamisest. Me ei tea, miks me seda nii suurelt tegime – meil olid väljas kõik tantsurühmad, koor, solistid, peole oli kutsutud ka vallavanem, kes pidas kõne.
Omamoodi märgiline oli ka 2018. aastal Eesti Vabariigi 100. juubeli tähistamine, kui meie õpilased ehitasid saja vaguniga rongi, mille iga vagun kujutas ühte aastat. See rong on hetkel Randvere raamatukogus, kuid pälvis tähelepanu üle Eesti.
Mida Te oma tööd tehes oluliseks olete pidanud?
Olen oma tööd alati südamega teinud, aga selliseid inimesi on tegelikult väga-väga palju. Igal inimesel on mingi superoskus ning ise olen püüdnud järgida seda, et igal aastal tunnustada kõiki oma meeskonnaliikmeid.
Mida Te edasi teete?
Moodne oleks öelda, et olen pakkumistele avatud, aga ega vist enam sellist tööd vastu ei võtaks, kus peaksin hulga inimeste eest vastutama. Seda on juba tehtud. Mõtlen ja vaatan. Suurima heameelega töötaksin näiteks raamatukogus.
Tegelen edasi rahvatantsu ja laulmisega. Sellega seoses on mul hea meel, et 2019. aastal täitsin ühe oma kauase unistuse ning osalesin nii tantsupeol tantsijana kui ka laulupeol lauljana. Seda tunnet on võimatu kirjeldada, see oli emotsionaalselt lihtsalt nii võimas.
Poeg Teet Tiisvelt: ema andis meile suhteliselt vabad käed
Leelo Tiisveltil on kolm last. Teet (39) tegutseb IT-, Liis (35) disaini ja noorim poeg Siim (34) arhitektuuri alal. Lisaks on Leelo kolmekordne vanaema.
Vanim poeg Teet kirjeldab enda valikuid ja lapsepõlve: „Ema andis meile suhteliselt vabad käed. Lastest on igaüks valinud endale eriala, mis on kõige südamelähedasem tundunud. Nii ema kui ka isa on meie valikuid alati toetanud. Ema tegeleb laulu ja tantsuga, aga mulle pole need asja huvi pakkunud. Mul on algusest peale spordipisik sees olnud ja olen ikka trennis käinud.
Emast on külge jäänud ilmselt see, et kunagi töö kõrvalt lõime mõne sõbra ja tuttavaga korvpalliklubi. KK Viimsi tegutseb siiamaani ning on väga suureks paisunud. See oli selline poolpedagoogiline tegevus, hakkasime väikeseid lapsi korvpalli mängima õpetama. Hetkel olen klubis taustajõuks, igapäevaselt aktiivselt enam ei tegutse.
Õde ja vend olid rohkem kultuuriga seotud. Õde õppis muusikakoolis viiulit, noorem vend ja ka õde osalesid kooliteatri projektides. Koos perega meeldis meile väga mängida lauamänge, mida kokku saades siiamaani teeme. Veel on meeles, et kuna vanavanematel olid maakodud, siis tegelesime väga palju maatöödega.“
Kommenteerib Viimsi kooli direktor Peeter Sipelgas
Leelo jaoks ei ole kunagi ületamatuid raskusi, on vaid võimalused ja lahendused saada tugevamaks nii isiklikus plaanis kui ka organisatsioonina. Ta suudab panna meeletu pühendumisega organisatsiooni ühes rütmis hingama ja see sära vaatab vastu nii töötajate kui ka õpilaste silmadest.
Leelo üks suurimaid panuseid nii Viimsi hariduselus kui ka Eestis on olnud kujundava hindamise (õpilast toetava hindamise) juurutamine. Selle nimel tegi ta tõsist tööd Viimsi keskkooli direktorina ning on seda jätkanud ka Randvere kooli juhina. Samuti on ta järjekindlalt toetanud oma inimeste enesetäiendamist ja õppimist.
Tema eestvedamisel on Randvere kool liitunud mitmete erinevate projektidega, et pakkuda kooliperele, aga ka kogukonna liikmetele mitmekesiseid ja huvitavaid väljundeid. Just Leelo initsiatiivil oli Randvere kool 2015. aastal osaline haridus- ja teadusministeeriumi pilootprojektis Kaasav Kool, mis oli üks esimestest taolistest kaasava hariduse katsetustest Eestis. Leelo on suutnud oskuslikult siduda erinevate tasanditel tehtava koostöö parimate tingimuste loomisel õpilastele ja erilist kiitust väärib tema hingestatud tegevus hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisel ning kaasamisel.
Suhetes kogukonnaga on ülioluline kommunikatsioon, mille arendamisega on hakkaja naine tõsist vaeva näinud. See tee pole olnud sirge ja sujuv, kuid tänaseks on aastatepikkune pingutus end ära tasunud. Koostöös kooli hoolekoguga ja Randvere külaseltsiga korraldatakse igal aastal üritusi, kuhu on kaasatud nii koolipere kui ka kogukond: volbriõhtu rongkäik ja ühine lõke, laadad, heakorratalgud mais.
Leelo oli üks nendest, kelle eestvedamisel käivitati Viimsi keskkoolis Teadmiskeskus Collegium Eruditionis. Tema jaoks on olnud oluline, et ka andekamad õpilased leiaksid pingutust nõudvaid väljundeid ning et iga anne saaks märgatud ning võimetekohaselt arendatud.
Samuti on ta professionaalsete õpikogukondade algataja Eestis. Tänapäeval peame loomulikuks, et juht kaasab otsuste tegemisse, arengute kavandamisse, ühiste väärtuste loomisse kogu kollektiivi, kuid tema algatas Viimsi keskkoolis professionaalsete õpikogukondade praktika üle kümne aasta tagasi. Kaasamise meistrina leidis ta mõttekaaslasi, kes omakorda vedasid oluliste pedagoogiliste ja koolikultuuri teemade ringe ning kõik said kaasa rääkida ja tegutseda organisatsioonikultuuri loomisel.
Leelo pole hoidnud häid kogemusi kujundava hindamise ja õpikogukondade teemal endale, vaid on jõudnud koolitada paljusid pedagooge ja koolijuhte üle Eesti.
Kogu tema professionaalne areng, tegemised ja ettevõtmised, samuti harrastused – koorilaul ja rahvatants – on seotud Viimsi ja viimsilastega.
Aitäh, Leelo!
