Haabneeme rannas jalutajad on kindlasti märganud, et hubases rannakohvikus toimetab talvisel hooajal keraamik. See on Anu Valing (avafotol paremalt esimene, foto: Sandra Urvak) , kes on terve elu merega seotud olnud ning kelle looming on paljuski inspireeritud just mereteemadest. Kuigi käsitöötausta tal pole, on talle alati meeldinud nikerdada ning sõpru omatehtud asjadega üllatada.
„Rannarahva muuseumis töötades tutvusin käsitöölaatadel erinevate keraamikutega ning sobitasin ennast nende juurde kursustele. Algust tegin Heli Rõõmu väikeses keraamikastuudios ja olen talle väga tänulik esimeste näpunäidete eest. Hiljem jätkasin Ave Kruuseli koduses savikojas, ühiselt koos veedetud õhtute mälestuseks kaunistavad minu kööki mitmed taiesed,“ alustab Anu.
Tõsisemate keraamikaõpingutega alustas ta aga Viljandimaal Olustveres, kus teenindus- ja maamajanduskoolis õpetatakse ka keraamikuid. Konkurents on meeletu – ühele kohale soovib õppima asuda kuni 80 huvilist, aga Anul õnnestus saada viimane vakantne koht ning päris keraamiku õpingud võisid alata.
Kaks aastat Olustveres
Tagantjärele võib öelda, et õppimaasumine tuli Anu jaoks väga õigel ajal. Sel hetkel ei olnud tal kindlat töökohta, oli aega keskenduda õpingutele ning ta haaras kinni töötukassa võimalusest kirjutada äriplaan ning saada keraamikaahju soetamiseks toetust. „Paljudel grupikaaslastel olid juba stuudiod. Ka kooli soov on, et pärast lõpetamist asuksime tööle keraamikuna, annaksime edasi oma teadmisi, mitte ei laseks saadud oskusi lihtsalt tuulde,” lahkab Anu.
Koolitööde maht ja programmi ülesehitus eeldas ka isikliku ahju ja savi treiratta olemasolu, sest vastasel juhul olnuks keeruline koduseid ülesandeid täita.
Olustverre lähevad keraamikat õppima hobikeraamikud, aga ka käsitööõpetajad, kuna paljud koolid on soetanud keraamikaahjud, kuid paraku puuduvad spetsialistid, kes tunneks savi hingeelu ja seadmeid. „See on väga tore, et lastel on võimalik käsitöötundides ka keraamikaga tegeleda. Savist meisterdamine on rahustav tegevus, arendab käelisi oskusi ja kunstimeelt. Keraamika sobib suurepäraselt ka poistele, kes on tihtipeale isegi püsivamad ja leiavad omalaadseid lahendusi,” ütleb Anu.
Tema käis Olustveres korra kuus neljapäevast laupäevani, ülejäänud osa ehk umbes 80% õppeprogrammist oli ette nähtud iseseivate tööde ja praktikana. Käsitöömeister kiidab väga õppejõude. „Jarõna Ilo õpetas kompositsiooni ja kujundust. Pille Kaleviste juhendas erinevates tehnikates saviesemete valmistamist ja kipsvormide tegemist ning Maarika Saarelaht dekoreerimist ja materjaliõpetust. Programm oli väga mitmekülgne, kahe aasta jooksul õpetati tundma erinevaid keraamikaga seotud nüansse nagu glasuurid, savi- ja portselanimassid. Õppisime potikedral treimist, katsetasime erinevaid keraamika põletusviise, sealhulgas puu- ja Raku põletust (17. sajandil Jaapanis väljakujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis – toim). Lõpueksam koosnes kahest osast: kohustuslik joonise järgi kruusi treimine ning oma toote loomine, milleks minul kujunes kalakabe,“ räägib Anu, kes on jaanuarist diplomeeritud neljanda taseme keraamik.
Annab teadmisi edasi
Anu jagab oma teadmisi ka teistele ning tema juhendada on lasteringid Viimsi noortekeskuses ja Kadrioru Saksa gümnaasiumis. Lastele annab ta alati kindla teema ette ning ülesande piltlikuks selgitamiseks ja inspiratsiooni tekitamiseks on ka savist näidis ette valmistatud. „Lastele meeldib meisterdada endale südamelähedast kunsti – kasse ja koeri ning kõiksugu lemmikloomi. Talvel tulevad teemaks päkapikud, inglid ja lumememmed, erinevate pühade eel püüame meisterdada temaatilisi kingitusi. Jõuga midagi peale ei suru, kuulan laste soove. Kui kellelgi on väga konkreetne mõte, siis ta võibki just seda teha,” selgitab keraamik.
Täiskasvanud on rohkem tarbekunstnikud, armastavad valmistada tasse, taldrikuid, kausse. Pinterestist valitakse varakult välja toode, mida soovitakse ise katsetada, Anu jagab näpunäiteid töö paremaks õnnestumiseks. Ta ise fännab Raku keraamikat ja püüab seda ka oma sõpradele ja õpilastele propageerida, sest Haabneeme rand on Raku põletuse jaoks suurepärane asukoht.
Fotod: Anu Valing
Oma nägu otsimas
Värskelt kooli lõpetanuna Anu alles otsib oma nägu. Tema stuudiosse astudes võib näha palju merega seotud tooteid, mahedust ja sinakashallikaid toone. Talle meeldivad mati pinnaga glasuurid, mitmed tooted on kaetud kodumaiste ARSi glasuuridega, mille kihiti katmise tulemused pakuvad väga erilisi värvikooslusi. Masstootjat temast esialgu ei saa, kuigi mõnele ettevõttele on ta tellimuse peale tooteid kujundanud ja firmakingitusteks valmistanud. „Tellijale peab minu looming meeldima, siis saame teemat edasi arutada. Esmalt valmistan alati näidise või paar ja kui need panevad silma särama, räägime detailid läbi ja koostöö võib alata.” Toote kohta teeb Anu esmalt joonise. „Mõõdus valmistamine on oluline, näiteks pidime koolis koduse tööna tegema kindlas mõõdus kausse. Õppejõud käis hiljem kriitilise pilguga joonlauaga mõõtmas,“ lausub ta. Lisades, et kuigi koolis õpetatud täpsus ja joonise järgi toodete valmistamine on olulised, siis neil töödel, mis pole parasjagu tellimustööd, on tore näha pigem kunstniku enda väikest näpujälge ja loomingulisust. Lähemas tulevikus soovib Anu edasi arendada treimisoskusi ning katsetada erinevaid Raku põletuse võimalusi.
Raku põletus ja kalakabe
Anule on südamelähedased kõik veega seotud teemad ning tema lõputöö sai inspiratsiooni just merest. „Rannarahva muuseumis töötades reklaamisime ikka eestimaise kala söömist, mis annab kaluritele tööd ning hoiab meid tervete ja tugevatena. Samas üks räim ei ole visuaalselt kuigi äge – palju kalu koos on hoopis pilkupüüdvam. Sukeldudes sai kalaparvede liikumist palju nähtud,” selgitab ta kalakabe idee tekkimist. Lisaks sukeldumisele on Anu tegelenud rulliluuisutamise ja kujunduisutamisega, kus on oluline grupi sünkroonis liikumine. Kahe hobi liitmisel tekkis visuaal, millest sai unikaalne kalakabe idee. Ühte nägu ja tegu räimed moodustavad kabelaual sirgeid rivisid ja toredaid kujundeid. Toode on äratanud juba tähelepanu ning nii mõnedki tellimused ootavad täitmist. Selle tutvustamiseks on Anu loonud eraldi kodulehe kalakabe.ee.
Kabenuppude põletamine on omaette häppening. „Minu kindel soov oli, et mängunuppudeks oleksid Eesti rahvuskalad räimed ning et kalad oleksid välimuselt võimalikult ehedad. Erinevatest glasuuride ja põletustehnikate katsetustest andis parima tulemuse Raku põletus,“ lausub keraamik. Kabenuppude põletamine toimub õues spetsiaalses ahjus, mis köetakse gaasiga tuhande kraadini. Seejärel tõstetakse tulikuumad tooted tangidega ahjust välja, pannakse saepuru sisse ummuksisse. Glasuuritud osa võtab konkreetse värvi, katmata savipind muutub aga mustaks ehk saepuru sees ummuksis olemise toss värvib piltlikult öeldes glasuurimata osa ära. Seejärel pannakse taiesed külma vette jahtuma ja puhastatakse tahmast.
Tsinkplekist kabelaud valmib samuti käsitööna, metallitöö meistrimeheks on Anu sukeldujast sõber Teet Sillave. Kabelaud on taotluslikult rustikaalse välimusega ja moodustab nuppudega toreda terviku.
Kalakabes kehtivad suurtes piirides tavalised kabemängu reeglid. Kui kabes on ühel mängijal valged ja teisel mustad nupud, siis kalakabes on laual kalasabad ja kalapead. Anu jaoks on tegu eksklusiivse tootega, mille loomisel inspireerisid teda merd armastavad sõbrad. „Meri on meie rahva ja kultuuri lahutamatu osa. Oma tööga soovin väärtustada merega seotud traditsioone ja merega koos elamise tavasid. Mereriik ei tähenda ainult ilusat elu mere ääres ja miljoni dollari vaadet. Et olla mereriik, vajame järelkasvu meie väärikatele meremeestele ja -naistele, peame tundma mereajalugu ning võiksime mõista ka rannakaluri elu.“
