„Olen nõus kõik oma auhinnad ja tiitlid loovutama, kui saaksin nüüd ja praegu olla jälle 25-aastane!“ põrutab Viimsi valla aasta treeneri tunnustuse saanud legendaarne treener ja omanimelise purjespordikooli vedaja Rein Ottoson (68) resoluutselt. „Elada on nii äge!“ hõiskab ta reipalt.
Mitme elutööpreemiaga tunnustatud ja purjetamismaailmas hinnatud kõrgeima kategooria eliittreeneri suurim unistus kuldsest olümpiamedalist on veel täitmata. Meenutuseks, et olümpiahõbeda võitsid tema õpilased Toomas ja Tõnu Tõniste 1988. aastal Soulis ja pronksikarva medali üle said nad rõõmustada neli aastat hiljem Barcelonas. Täna valmistub kogenud treener Kelvingi külas sirgunud Karl-Martin Rammoga oma kaheksandaks olümpiaks 2024. aastal Pariisis. „Juba ainuüksi kolmele olümpiale jõudmine on ühe sportlase karjääri silmas pidades väga kõva saavutus, Prantsusmaal toimuvad mängud oleks tema jaoks neljas,“ rõhutab Ottoson uhkusega.
Kui aktiivne koostöö kaksikvendadega kestis kakskümmend aastat, siis Karl-Martiniga keerleb ta purjetamiskarussellil varsti juba pea veerandsada aastat. Külastatud riike ja sadamaid ei suuda treener kokku lugedagi. „Ainult Uus-Meremaal pole me käinud,“ ütleb ta.
Pühendunud tööle lastega
Erinevad tiitlivõistlused on küll olulised, kuid Rein Ottosoni süda ja hing kuulub siiski omanimelise purjespordikooli kasvandikele. Täna on kooli hingekirjas umbes 100 õpilast, kellest 65 on Viimsist ning ülejäänud käivad pealinnast, noorimad on alla 10-aastased.
Treener ei tee oma koolile reklaami ja tema ainsaks tingimuseks on see, et treenitavad koguneks kooli seinte vahele omal soovil. „Tervitan uusi tulijaid kommi ja limonaadiga, see võtab pinged maha. Uurin, kas nad on tulnud ise või kõrgelt motiveeritud lapsevanemate kihutustöö tulemusel. Kui huvi on siiras, jääb noor purjetamise juurde pidama,“ kinnitab ta veendunult.
Rein Ottoson hoiab käes võluvõtit, ta paneb tema juurde tee leidnud lapsed ja noored tööle, tutvustades neile esmalt purjetamise alustõdesid ning liikudes sealt edasi väga mitmekülgse üldfüüsilise treeninguni. Paljudele tuleb alade mitmekesisus suure üllatusena. Noored purjetamishuvilised karastuvad nii basseinis, jõusaalis, akrobaatikatunnis, metsarajal joostes, suusatades, uisutades, korvpalliväljakul kui ka Pirita velotrekil lumes jalgpalli mängides. Viimased seitse aastat on soovijad talvisel perioodil saanud ka tennist õppida.
Teooriatunnid on samuti tähtsal kohal, selleks kogunetakse õpperuumi seinte vahele. Ühtviisi hästi hakkama saavad tema hinnangul nii poisid kui ka tüdrukud, viimased on vahel isegi püsivamad ja julgemad, mis on Leppneeme lähedal avamerel hakkamasaamiseks väga oluline.
Kurioossel kombel jõuavad purjespordikooli ka lapsed, kes teiste alade juurde justkui ei sobi. „Mul on eraldi eesmärgiks nendele n-ö geeniustele, kes võtavad õiguse viieaastastele lastele öelda, et nad kuskile ei sobi, vastupidist tõestada. Mina küll sellist vastutust endale ei võta, et ütlen lapsele: „Sinust ei saa asja, ära seda asja tee!“ Püüdlen selle poole, et minu juures üles kasvanud noored oleksid paremad kui need, kes nendest teistesse trennidesse maha jäid. Keskendun suunamisele ning leiame koos individuaalseid väljakutseid.“
Viimsist alustades jõuab tippu
Viimsis on Rein Ottosoni hinnangul väga mitmekesised sportimisvõimalused. „Alade valik on suur ning võrreldes pealinnaga on meie spordibaasid inimliku hinnaga. Kui tahad tulla olümpiavõitjaks, ei pea raudteed ületamagi – saad selleks oma kodu lähedal treenida. Siit jõuab kaugele, uurige kas või legendaarse ujumistreeneri Bruno Nopponeni kasvandike käekäiku ning tuletage meelde, et ka Anett Kontaveit on viimsilane,“ toob ta mõned näited.
Väärtustab haridust
Spordist tähtsamaks peab purjetamistreener kvaliteetse laiapõhjalise hariduse omandamist ja on ka ise selles vallas heaks eeskujuks. Tema käe all on viimase poolesaja aasta vältel kasvanud ja oma suuna leidnud lugematul hulgal Eesti insenere, teadlasi, haridus-, ettevõtlus-, meditsiini- ja finantssektori tipptegijaid. Inimesed, kes on kasvanud treeneri sportlike põhimõtete järgi ning rakendanud neid ka hiljem elus.
Esimesed treeneriameti kogemused sai 10-aastaselt purjetamisega alustanud Rein Ottoson viieteistkümneselt. Kehakultuurialaseid teadmisi läks ta esmalt omandama Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja suundus sealt Tartu Ülikooli, kus loodi 1980. aasta olümpiaregati tuules eraldi purjetamise eriala. Diplomitööks tegi ta kaks õppefilmi koos multiplikatsiooni ja muusikaga, mida näidati hiljem üle kogu Nõukogude Liidu. „Valminud linateose kaasautor oli minu hea õpetaja Heino Lind,“ täpsustab ta.
Nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes
Tänaseks on Ottosonil purjetamistreeneri 8. aste, samaväärne tase on Eestis ette näidata vaid sõudetreener Matti Killingul, võrkpallitreener Peeter Vahtral, ujumistreener Siiri Põlluveeril ja korvpallitreener Märt Kermonil. Kõrged nõudmised on tal ka oma kooli treeneritele. „Minu parem käsi Raivo Randmäe on 7. kategooria treener ja lõpetanud kehakultuuri eriala Tallinna Ülikoolis,“ toob ta näite ja paneb lapsevanematele südamele, et enne spordiala valimist tuleks lähemalt tutvuda seda juhendavate treenerite kvalifikatsiooniga.
„Tuleb olla nii teadlik kui ka nõudlik ning viia oma laps vähemalt 5.-6. taseme treeneri juurde, kel on ka erialane kõrgharidus ning pedagoogilise töö kogemus. Madalama tasemete omanikud võivad töötada vaid abitreenerina,“ rõhutab ta.
Ottoson on väga kriitiline tööandjate suunal, kelle juures töötavad vaid mõne kolmepäevase kursuse läbinud ja end treeneriks nimetavad inimesed. „See on suur äri, selge see, kuid sellised inimesed sobivad võib-olla ainult n-ö varustussportlastele palli ette viskama,“ põrutab ta. „Miskipärast on trend liikunud selles suunas, et kõrgharidust ei ole enam vaja. Näen seda kõrvalt nii jõualade puhul, ujumises, aga ka tennises. Inimestel pole huvi pingutada, latt on madalal, keegi ei soovigi oma õpilastega kuhugi jõuda. Veel vähem viitsitakse neid 70-aastaseid vanamehi kuulata, kellel on teadmised olemas. Ühel hetkel võtab taevas nemad ka endale ja ongi kõik. Olgu, tegelikult on olemas ka erandeid, aga tendents on momendil täiesti valele poole kaldu,“ arvab ta.
Oma teadmisi on mees alati nõus lahkelt jagama ning on seda ka igal võimalusel teinud. Kohati tunneb ta, et mujal maailmas on seda rohkem hinnatud. „Kui Tõnisted esimest korda olümpiamedalile tulid, võtsid minuga ühendust jaapanlased ja tahtsid teada, kes on see mees, kes niimoodi maailma „peksab“,“ teatab staažikas treener naerusuiselt. „Aastatel 1988–1998 treenisingi jaapanlaste olümpiakoondist ning nende treenereid ja rahastasin sellega oma kooli. Kui jaapanlased 1996. aastal Atlantas medalile tulid, siis tehti mulle ettepanek Yokohama ülikooli loenguid pidama tulla, kuid jäin kodumaale kindlaks,“ meenutab ta.
Unistab tippspordile pühendunud koolist
Rein Ottosonil on selge visioon omamoodi spordikoolist, kuhu oleks kokku koondatud riigi helgeimad pead, parimad teadmised ja kogemused, kus sirguksid tulevased olümpiamedalistid. „Alad oleksid seal koolis erinevad, aga töö inimese arendamiseks on suures plaanis sama. Mina arvan, et kui treener on haritud ja elukogemusega, siis võib ta ka edukalt teisi alasid juhendada. Eestis on väga palju neid, kes on oma õpilastega maailmas läbi löönud. Kui teadmised ühe katuse alla koondada, saavad kõik silmaringi laiendada ja infot, mida raamatutest ei leia.“
Peab end heaks kuulajaks
Paljudel sportlastel on Ottosoni sõnul vaja vaid lihtsalt pihiisa ehk mentorit, sest just vaimselt ollakse väga nõrgad. „Mind peetakse ka ajutreeneriks, sest oskan sportlased kas või ühe ööga n-ö tagasi tuua. Hea näide on koostöö Karl-Martin Rammoga, kes ühel päeval püüab 180 osalejaga Palma de Mallorca võistlusel viiekümnendaid kohti ning järgmisel päeval võidab kõiki. Mulle see inimeste ärarääkimine istub, pihitoolis nad mul siin käivad. Leian, et psühholoogiat ei saa lõpuni ära õppida, see antakse kodust kaasa. Pead oskama inimesi kuulata, olema suure empaatiavõimega ja hea mäluga,“ lausub ta.
„Mõni sportlane võib pärast ebaõnnestunud sooritust jõuda väga kiirelt staadiumisse, mille pealt jõutakse otsuseni, et nende kehad ei kõlba mitte kuskile ja nad pole isegi mitte täisväärtuslikud inimesed. Tundub, et Anett Kontaveit on leidnud tee sellise treenerini, kes ta samamoodi ära rääkis, pani endasse uskuma ja tulemused on kõigile näha. Muu pool oli tennisistil olemas, selles vallas polnud vaja midagi uut juurde õppida.“
Unistas saada lenduriks
2020. aastal ilmunud elulooraamatus „Rein Ottoson. Meri, mu kirg“ on kirjas, et lapsena unistas mees ka lenduriametist. Selle nurjas üks tobe küünarliigese murruga lõppenud õnnetus, millest paranemine nõudis üle poole aasta. „Kalevi jahtklubi ees oli üks punane Ikaruse buss, mida ma näha tahtsin. Ronisin paekividest laotud posti otsa, kuid selle ülemine plaat oli segust lahti tulnud ning vajus ära. Kukkusin nii õnnetult, et olin šokist kolm päeva tumm, suutsin ainult mõmiseda. Haiglas tuli veeta kaks ja pool kuud ning kips oli peal pool aastat. Selle eemaldamine tehti narkoosis,“ meenutab ta. „Nõudsin haiglas olles endale lennukit, isa tõigi ühe sellise plekist mänguasja. Joonistasin seda ajaviiteks ning unistasin sõjaväelenduriks saamiseks. Läks nii, et see nelja-aastasena juhtunud trauma tõi mulle hiljem sõjaväekomissariaadist valge passi, armee ei vajanud traumeerituid. See nurjas võimaluse lennukooli pääsemiseks.“
Treeneriamet ei olnud otsene tahe, kuid väidetavalt just tänu oma lühikesele kasvule ei pääsenud andekas purjetaja Nõukogude Liidu koondisesse. Füüsiliselt oli Rein Ottoson väga tugev ja vastupidav, kuid miskipärast said otsustavaks just need 167 sentimeetrit pikkust. „Minu andmed sobinuks kosmosesse,“ muigab ta.
Tunneb rõõmu olulistest väärtustest
Eesti spordirahvas on sellest palju võitnud, et Rein Ottosonist lõpuks siiski treener sai. Tema panusel nii ala arendamise juures kui ka lastele eeskujuks olemisel on väga suur väärtus.
Täna tunneb Ottoson kõige rohkem rõõmu teda ümbritsevatest inimestest. „Olen õnnelik, et saan veel töökojas paate paranda ja sealt edasi lastele tunde andma minna. Minu kõrval on suurepärane inimene, minu abikaasa Maire, kellega me elumerelainetel alates 1976. aastast koos purjetanud oleme. Ilma temata poleks seda kooligi. Poeg Taavi on samuti asendamatuks toeks ja temast saab ühel hetkel ka minu elutöö jätkaja. Hetkel ongi mu peamiseks fookuseks natuke treeneritööd ja suur rõõmu ning elevust pakkuv vanaisa roll.“
Hoiab end vormis kõndimisega
Aktiivsest mitmekülgsest sporditegemisest on Rein Ottoson loobunud, isegi vette ujuma ta enam väga hea meelega ei roni. „Seda on elu jooksul küll piisavalt teha tulnud. Teatud eas tuleks passi vaadata ja tõdeda, et üle 60-aastastele on kõige paremaks igapäevaseks spordiks kõndimine. Suvel laagrites meeldib mulle ka jalgrattaga sõita, eriti välismaal. Olen oma kokkupandava jalgrattaga vanale Miamile korraliku ringi peale teinud,“ sõnab ta uhkusega.
„Praegu meeldib mulle peamiselt mere ääres jalutada. Esimesest maist algab aktiivsem periood, siis saan lisaks kõndimisele koormuse kätte ka merel rappumisega, mis on oma intensiivsuselt võrreldav mäesuusatamisega,“ toob treener võrdluse ja lisab, et tihedama graafikuga päevadel tuleb kokku ligi 25 000 sammu.
Tähistab elu ja vaatab lootusrikkalt tulevikku
Aasta 2022 tuleb tema jaoks üsna tähelepanuväärne. „Minu spordikool saab 1. juunil 25-aastaseks ning ka treeneritöö aastaid on ajaga lausa 50 kogunenud. Olen uhke, päriselt! Loodan, et minu kooli jõuavad noored ja treenerid, kes seavad sihte ja tahavad saada olümpiale. Iga laps on uus andekus, kellelt on midagi õppida. Targutamise asemel peame meie aitama neid elukogemusega ning näidetega teistelt aladelt, andma kindlust ja usku iseendasse. Enamus asju jäävadki usu ja julguse taha pidama, ei taheta latti kõrgele panna. Aastal 1976 vaadati mind kui hullu, kes unistab olümpiast, käib lastega talvel vutti mängimas ja jookseb kümneaastastega Pirita ringrajal. Mitte keegi ei uskunud, et ma kunagi kuskile jõuan.“
Tõnu Tõniste: Reinul on väga palju kogemusi, mida edasi anda
Tõnu ja Toomas Tõniste hakkasid Rein Ottosoni käe all treenima 1980. aastal. Koostööd kroonivad kaks olümpiamedalit: hõbe aastast 1988 ja pronks aastast 1992.
„Rein on täielik purjetamise fanaatik ja sellele alale 100% pühendunud. Spordis on tänapäeval vaid mõned üksikud sellised inimesed. Kui meie trennis käisime, siis treener oli alati varahommikust hilisõhtuni kohal, vahel nokitses öösiti ehitada, sest pidevalt oli vaja paate putitada, midagi neetida, vaieritele otsa pleisida jne.
Ta oli pigem karm treener, aga seda oli vaja, et kogu poistekampa kontrolli all hoida. Samas ta võitles meie eest väsimatult igal rindel nagu lõvi. Tänu temale jõudsime Eesti koondisesse ja sealt edasi liidu koondisesse. Ta pidi pidevalt tegelema selle korraldamisega, et meid välisvõistlustele lastaks ning et me ei peaks vene treenerite pilli järgi tantsima, vaid saaksime teha oma asja.
Rein oli psühholoogilises mõttes hästi tugev ning toetas ja aitas alati. Spordis tekib ju ikka momente, kui hakkad endas kahtlema, aga tema oskas alati eneseusu tagasi saada. Ta teadis, mis aitab halvad asjad peast visata. Näiteks täitsime pidevalt treeningpäevikuid ning kui midagi oli läinud halvasti, siis soovitas treener lugeda päevikust nende kordade kohta, kui sõit oli hästi välja tulnud. Ta andis eluks väga palju tuge ja kindlust.
Eks elu on suur juhuste kokkulangemine ning meil vedas, et sattusime just Reinu juurde. Ning temal vedas, et gruppi tulid poisid, kes tahtsid end purjetamisele pühendada. Meil oli suurepärane tiim, kus oli palju võrdseid poisse, ning see tähendas, et ka sisemine konkurents oli tihe – liidu koondisesse pääsemiseks pidi kõigepealt teistest Eesti poistest parem olema.
Rein on maksimalist. Ta ei teinud kunagi mingit hinnaalandust. Mäletan, et mõnikord istusime poistega kuuris ja vaatasime aknast, kuidas meri tormab, ning arvasime, et täna me merele ei lähe. Aga siis tuli treener ja küsis: „Mis te passite? Hakkame purjetama!“ Hea treener peabki õpilasi tagant sundima, sest rasked olud arendavad.
Kõige kõrgemalt hindan Reinu täielikku pühendumist, sest ilma fanatismita ei saa suuri tulemusi saavutada. Talle meeldib purjetamine ja see on alati olnud tema prioriteet. Soovin, et ta ikka vastu peaks ning et tal energiat ja motivatsiooni jätkuks! Tal on väga palju kogemusi, mida edasi anda.“
Karl-Martin Rammo: olulised on suur pilt ja psühholoogiline pool
Viimsi 2021 aasta parim meessportlane Karl-Martin Rammo alustas purjetamistreeninguid 1998. aastal. Noorte klassis on ta jõudnud poodiumile nii MM-il kui EM-il, OM-il on parimaks kohaks Tokyos 15. koht. Reinuga koos lähevad nad vastu neljandale ühisele olümpiale.
„Esimene mälestus Reinu treeningust on läbivalt positiivne lähenemine treeningutele, mis teda tänaseni saadab. Konkreetselt meenub esimene päev trennis, kus väikeste põnnidena viis treener lapsed merele kaatriga kihutama, et tekitada neis kihk mere ja kõige veega seotu vastu. Purjetamine, tehnilised oskused jm tulid kõik hiljem.
Eelpool kirjeldatu iseloomustabki ehk kõige paremini Reinu ja tema võimet hoida treeningprotsess ka professionaalse spordi tasemel huvitava, vahelduva ja emotsionaalselt rahuldust pakkuvana. See on selgelt tema tugevamaid külgi.
Reinuga on oluline suur pilt ja psühholoogiline pool, tehnilised detailid lahendatakse nende taustal ära nii ehk naa.
Soovin väga, et tööloomana oskaks ta oma soliidse ea juures keskenduda enam kogu purjespordi kogukonna suunamisele ja mentorlusele nii, et igapäeva trennide andmise koormus jääks järgmistele põlvkondadele. Sääraselt võidaks enim purjetamiskogukond ning Reinul jääks rohkem aega lapselastega mängimiseks.“
Avafoto: Rein on kogu hingest pühendunud purjetamisele ja õpilaste treenimisele. Foto: erakogu
