Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel poleks elus olnud ühtegi kokkupuudet mõne õpetajaga. Õpetajad saadavad meid eluteel lasteaiast täiendkoolitusteni, isegi kui vahepeal oleme suutnud end tippjuhi staatusesse edendada.

Aime Veikesaar on õpetajatööd teinud juba enam kui veerand sajandit, suure osa sellest ajast Viimsis ja Haabneeme koolis. Ja ilmselt on just tema vene keele tunnis nii mõnigi noor saanud unistada suurest armastusest koos Nataša Rostovaga või teinud tutvust kummalise tegelasega, keda meie keeli Potsatajaks kutsutakse.

Oled lõpetanud Tartu Ülikooli vene filoloogina 1986. aastal. Miks valisid just selle eriala ja mis inspireeris Sind õpetajaks hakkama?

Tegelikult oli mu esimeseks eelistuseks õppida hoopis saksa keelt. Kahjuks mõistsin pärast ülikoolis lahtiste uste päeval käimist, et sinna ma sisse ei saa. Vene keelt oskasin lihtsalt juba tol ajal paremini, seetõttu kandideerisingi vene filoloogiasse.

Õpetajaamet oli aga mul juba lapsena „käpas“. Sättisin oma küla lapsed kenasti laua taha istuma ja kukkusin neid õpetama. Mida õpetasin, seda ei mäleta. Aga eeskujuks olen endale alati pidanud oma kunagist füüsikaõpetajat Toivo Kelderit, kes õpetajana oli alati karm, aga õiglane.

Oma esimest koolipäeva mäletatakse alati. Aga mida mäletad oma esimesest 1. septembrist õpetajana? 

Pärast ülikooli lõpetamist sai mu esimeseks töökohaks Põltsamaa keskkool. Mäletan vaid, et esimest korda klassi ees seistes olin ikka päris närvis. Praegu võin tunnistada, et ega esimesel aastal ma õpilastele suurt midagi õpetada ei osanudki. Alles kolmandal tööaastal tundsin, et nüüd vist hakkab õpetamine juba natuke sujuma.

Oled pisut vahelduva eduga töötanud üldhariduskooli(de)s õpetajana üle 25 aasta. Kui iseloomustaksid lühidalt seda veerandit sajandist, siis milliste märksõnadega? 

Esiteks, õpetajatöö ei lase sul end kunagi vanana tunda, sest oled alati noorte keskel. Teiseks ei ole sul kunagi võimalust tunda igavust – ükski päev ei sarnane teisega ja ainuke rutiin, mida tuleb taluda, on tunniplaan. Ja muidugi pead iga päev ja kogu aeg olema valmis üllatusteks, mis tulevad alati ootamatult!

Aime jagamas vene keele saladusi Haabneeme kooli moodulklassis 8. klasside tunnis. Foto: Anne Martin

Õpetaja töö on raske, õigusruum pigem kohustab kui kaitseb õpetajat, palk ei korreleeru ei nähtud vaeva, närvikulu ega tehtava töö hulgaga. Mis motiveerib õpetajaid, eelkõige muidugi Sind jätkama tööd koolis

Sinu küsimus algabki vastusega sellele, selline ongi ju tegelikkus. Täna on ühiskond pannud koolile ka palju sotsiaalvaldkonda kuuluvaid ülesandeid, mis kasvatab õpetajate niigi suurt koormust veelgi. Ega meie töö ole ju ainult klassi ees seismine ja tunni läbiviimine. Kunagi ütles üks inimene mulle, et mis sul viga, käid puhtas riides päevik kaenlas trepist üles ja alla, teed etteütlust ja oled poolest päevast juba vaba. Aga mina arvan, et õpetajaks saamine ja eelkõige just õpetajaks jäämine nõuab teatud eelsoodumust. Vägisi ja vastu tahtmist seda tööd pikalt ei tee. Ausalt, mulle lihtsalt meeldib see töö, kuigi vahel tunnen ka teistsuguseid emotsioone.

Mille peale tuleb õpetajal koolis silma rõõmupisar ja süda hakkab hõiskama? 

Pisaraid valatakse vist ikka rohkem lõpuaktustel, aga rõõmu teeb, kui sa näed õpilaste arengut ja kasvamist. Mul oli novembri alguses 7. klassis tund, kus õpilased pidid ise koostama dialoogi. Ka mul õpetajana oli sellega seoses palju lisatööd: vastata õpilaste küsimustele ja olla abiks uute sõnade tõlkimisel. Tean, et nad oleksid väiksema vaevaga ka sellega hakkama saanud, aga pingutasid täiega ja järgmises tunnis ma lausa heljusin nende esitusi kuulates. Just sellised hetked aitavad õpetajal ikka ja jälle klassi ette minna. Õnneks jagub taolisi hetki ka mu teiste klasside tundidesse. Ja muidugi on tore kuulda, isegi kui seda öeldakse aastaid hiljem, et olid parim vene keele õpetaja…

Mis on õpetajatöö juures kõige keerulisem? 

Kõige raskem on õpetaja jaoks, kui lapsevanem näitab usaldamatust kooli ja/või õpetaja vastu. Me ei ole ju lapse vaenlased, vaid tahame neile vaid parimat. Kui lapsel tekib mõni probleem või mure, võiks lihtsalt usaldada õpetajate pikaajalisi kogemusi ja oskusi – me oleme alati valmis tegema koostööd koduga ja leidma üheskoos parimaid lahendusi.

Kuidas suhestud väitega, et kõik lapsed sünnivad headena, edasine sõltub ainult kasvukeskkonnast ja kasvatusest? 

Nõus, kasvukeskkonnast ja eelkõige kodusest kasvatusest sõltub väga palju.

Foto: erakogu

Millist nõu annaksid ministritele, kuidas praeguses kriitilises pandeemiaolukorras haridusvaldkonda kõige efektiivsemalt töös hoida, sealjuures hariduse andjaid (õpetajaid) ja hariduse saajaid (õpilasi) võimalikult vähe kahjustades? 

Midagi väga uut pole vajagi välja mõelda – regulaarne testimine koolis või kodus ja koolide distantsõppele saatmisel tuleb arvestada iga konkreetse kooli reaalset „koroonaseisu“.

Kuidas ise ennast praegu – kolmandal koroonakooliaastal tunned? 

Hetkel lootusrikkalt! Väga tahaks ikka kontaktõppes kevadeni jätkata. Enam kuidagi ei taha teha kodus 10–12-tunniseid tööpäevi, olla ainult arvuti ees. Õpitulemused ei ole ka kontaktõppega võrreldavad. Sama seisukohta jagab ka enamus õpilasi.

Millega või kuidas motiveerid lapsi võõrkeelt omandama olukorras, kus vene keel ei kuulu õpilaste hulgas just kõige populaarsemate õppeainete hulka? 

Tegelikult enamikku ei peagi eraldi motiveerima. Mõnele piisab väikesest neljasilmavestlusest, vastastikusest kokkuleppest. Üks õpilane ütles mulle kord, et talle ei meeldi üldse vene keel, aga õpib õpetaja pärast. Ja hästi õpib!

Kõige keerulisem oli seis vahetult pärast pronksiööd, siis tuli küll korduvalt vestelda vene keele kui võõrkeele omandamise mitteseotusest teatud inimeste laamendamisega Tallinna tänavatel. Keel ei ole ju süüdi, kui mõni selle kõneleja ei suuda adekvaatselt käituda.

Üks vene suurimaid kirjanikke klassik Anton Tšehhov on öelnud: „Inimeses peab olema kõik kaunis: nii nägu, riietus, hing kui ka mõtted.“ Sinu puhul kehtib see 100%. Sinu mõtetest oleme juba rääkinud ja välja näed Sa alati väga šikk ja originaalne – mis on loomulik, kuna õmbled ju oma rõivad kõik ise. Vähe sellest, oled hinnatud rätsepatöö tegija ka kolleegide ja tuttavate hulgas. Millal Sa kirillitsa õpetamise ja diktantide parandamise kõrvalt seda jõuad?

Õmblemine on minu jaoks looming ja teraapia. Mulle meeldib teadmine, et enda õmmeldud rõivas võid alati kindel olla: keegi teine täpselt samasuguses riideesemes sulle vastu ei kõnni. Ja töö tulemus on ka ruttu näha. Muide, väga lahe on jälgida proovis naise ilmet, kui ta, alles poolik kleit seljas, peegli ees end keerutab ja tahaks sellega juba minema kõndida.

Õmblen õhtuti ja nädalavahetustel. Põhitööna ma seda teha aga ei tahaks, siis ei oleks see enam lust, vaid midagi muud. Inspiratsioon kipub „liinitöö“ puhul kaduma.

Õhtud ja nädalavahetused veedab Aime oma hobiga tegeledes õmblusmasina taga. Foto: erakogu

Sul on väga hea huumorimeel. Ega õpetajaametis vist ilma selleta kaua vastu ei peagi. Sul on kindlasti pikkade koolis töötatud aastate jooksul kogunenud naljakaid juhtumeid.

Enamus naljakaid lugusid on naljakad mingil kindlal hetkel ja teatud seltskonnas. Nalja saab tihti tõlkelausetega. Tegelikult meenus mulle just hiljuti üks piinlik lugu minu esimesest tööaastast, kui mul tunnis korraks silm looja vajus. Ärkasin täieliku vaikuse peale. Küsisin lastelt, miks te ei loe? Nemad vastu: me nägime, et te magate, ja ei tahtnud segada. Püüdsin olukorrast välja tulla, öeldes, et õpetaja ei maga, vaid kuulab. Aga kaua nad mul tukkuda lasid ikkagi küsida ei julgenud. Tunnis olen korduvalt ikka pisarateni naernud. Head nalja pole kunagi, ei koolis ega elus, liiga palju.