Katrin Markii asus möödunud aasta novembris tööle Viimsi vallavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna abivallavanemana. Saame temaga pisut lähemalt tuttavaks, räägime nii tööalastest eesmärkidest kui ka hetke kõige põletavamatest teemadest.
Öeldakse, et kõik saab alguse lapsepõlvest. Milline oli sinu lapsepõlv?
Olen pärit Järvamaalt Kolu külast, väikesest talukohast. Olen päris maalaps ning mul on väga suur pere – kolm õde ja kaks venda. Mina olen pere kõige vanem laps. Mul oli väga õnnelik lapsepõlv – mängisin loomadega, laulsin kõva häälega põldude vahel, sõin siis, kui kõht oli tühi, ja magasin siis, kui olin väsinud.
Kui läksin esimesse klassi, siis kolisime Paidesse, aga ka kooliajal viibisin vaheaegadel ja vabadel päevadel palju maal vanavanemate juures. Tegelesin kõikide töödega – heinategemine, kartulipanemine, sõnnikulaotamine. Seda ei arutatud, kas see mulle meeldib või mitte, sest töö tuli ära teha. Mul ei olnud ka peas mõtteid, et ei taha seda teha, sest mul oli väga tugev vastutustunne. Kui olin 14, tegime suvel vanaemaga kahekesi terve talupidamise heina, sest see tuli ära teha siis, kui ilm oli kuiv.
Millised on su suhted õdede ja vendadega?
Õdede ja vendadega on läbisaamine alati hea olnud, nad on minu suurimad sõbrad. Suhtleme väga tihedalt. Kui tahan kedagi kontserdile või teatrisse kaasa kutsuda, siis teen alati esimese pakkumise oma õdedele. Kui mõned saavad öelda, et kodu on nende kindlus, siis mina saan öelda, et minu pere on minu kindlus.
Kuidas on kulgenud sinu haridustee ja tööalane karjäär?
15-aastaselt tulin Tallinnasse kutsekooli, kus õppisin masinaehituse joonestajaks. Tahtsin tegelikult minna kunstikooli, aga ei saanud sisse ning mõtlesin, et joonestamine on sellele kõige lähedasem eriala. Pärast kooli lõpetamist töötasin Paide KEK-is joonestaja-konstruktorina. Mõne aja pärast lõin perekonna ja sündisid lapsed. Hiljem läksin Tallinna majanduskooli, kus õppisin personalitööd ja pärast seda Tallinna ülikoolis magistriõppes riigiteadusi.
Kohalikus omavalitsuses olen töötanud varsti 15 aastat. Usun, et väga paljudes asjades mängib rolli see, et sa oled õigel ajal õiges kohas ja kohtud õigete inimestega. Kui 2006. aastal Viimsisse kolisin, otsiti parasjagu vallavalitsusse haridusosakonna koordinaatorit. Kandideerisin ja sain selle koha, hiljem töötasin haridusosakonna juhatajana. Viis aastat töötasin Pärnu linnavalitsuses haridusnõunikuna. Sügisel kandideerisin Vali Viimsi nimekirjas vallavolikogusse ning pärast valimisi tehti mulle ettepanek võtta vastu abivallavanema koht sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas.
Milliste mõtete ja eesmärkidega sellesse ametisse asusid?
Inimene on tähtsam kui eesmärk, aga eesmärgid ja ideaali poole püüdlemine on selleks, et inimestel oleks hea. Sotsiaal- ja tervishoiuosakond pakub teenuseid, mis toetavad inimeste toimetulekut. Meie eesmärk on toetada igat inimest täpselt nii, et oleks tagatud tema hakkamasaamine parimal viisil. Iga inimene on unikaalne ja abivajadus tuleb planeerida lähtuvalt tema erisustest. Ideaal on see, et me aitame inimesi, aga kogu abipakett on rätsepatöö. See on eesmärk, aga sinna jõudmine võtab aega ning on üsna aja ja tööjõumahukas.
Milline on sotsiaal- ja tervishoiuosakonna valdkonna abivallavanema igapäevatöö?
Abivallavanem planeerib olemasolevaid ressursse kõige mõistlikumalt ja optimaalsemalt, et luua sotisaal- ja tervishoiuteenuste pakett, mis vastab abivajaja vajadustele ja kogukonna ootustele. Igal osakonna töötajal on oma töölõik, aga kokku moodustab see terviku. Teeme koostööd teiste valdkondadega – näiteks avaliku ruumi planeerimine peab vastama kõikide elanike vajadustele, et igale poole pääseks ka lapsevankriga, et erivajadusega inimesed saaksid liikuda jne. Oluline on pöörata tähelepanu erivajadustega inimestele ning aidata neid igapäevaelus ja tööturule – siin teevad koostööd nii sotsiaal kui ka haridusvaldkond. Eakaid on vaja toetada, et võimaldada võimalikult inimväärset ja väärikat vananemist, et kõik saaksid minna tegusana oma tee lõpuni. Meie valdkond on selline, kus räägime päriselt kogu elukaarest, pi ole vahet, millises vanuses inimene on.
Sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas on alati palju tööd, aga tööhulk kasvas märgatavalt koroonakriisi alguses. Aasta alguses oli vaja hakata tegelema energiahüvitistega. Nüüd on lisandunud olukord Ukrainas.
Hetkel on tõesti kõige suuremalt töölaual Ukraina ning me tea, kui kauaks see nii jääb. Oma osakonnas tegeleme vältimatu sotsiaalabi andmisega. Ükski inimene ei jää abita, kui ta on tõstnud jala üle Viimsi valla piiri.
Kogume ka infot vabatahtlike kohta, kuna nemad täidavad täna ukrainlaste abistamisel väga suurt ja tänuväärset rolli. Nad pakuvad oma aega, energiat või oskusi vabast tahtest ja tasu saamata. Valla jaoks on nad olulised partnerid ning selleks, et Viimsi valla vabatahtlike tööd Ukraina sõjapõgenike abistamiseks parimal viisil korraldada, palume vabatahtlikel registreerida end valla veebilehel.
Paljud tunnevad end praeguses olukorras abituna, sest see, mida meie teha saame, tundub tühisena, võrreldes sellega, millega ukrainlased oma maal praegu kokku puutuvad.
Sõda paneb kõiki proovile. Ühelt poolt on palju inimesi, kes vajavad abi ja kes võivad olla selle olukorra pärast suures mures ja šokis, aga teiselt poolt võivad šokis olla ka need, kes annavad abi, sest neid vaevab süütunne.
Vabatahtlikuna tegutsemine annab aga inimestele võimaluse olla kasulik olukorras, kus sa tunned end abituna. Tegelikult saab Viimsis ka ukrainlaste heaks midagi teha. Kui pered saadavad oma emad, lapsed ja vanurid ära, siis sellega, et me võtame nad vastu, tagame turvatunde ja esmase vajaliku, anname tohutult palju meestele, kes maha jäävad. Me saame saata rindele sõnumi, et teil pole vaja oma lähedaste pärast liiga palju muretseda, sest meie hoiame neid.
Venemaa sissetung Ukrainasse on tekitanud inimestes suurt ärevust, sest me ei saa seda olukorda kontrollida. Paljud tunnevad lootusetust ning hirm võtab võimust. Millised on sinu soovitused olukorraga toimetulemiseks?
Praeguses kriisiolukorras võiks mõelda nii, et kõige olulisem, mida ma teha saan, on hoida iseennast tervena, tegusana, targana. See on iga inimese esmane kohustus, sest sellega vähendame survet kõikidele süsteemidele ja suudame ka ise vajadusel abi pakkuda neile, kes seda vajavad. Iga inimene saab teha väga väikeste vahenditega enda heaks asju, mis ei maksa mitte midagi. Sa sööd korralikult, sa magad ja puhkad, sa käid värskes õhus, suhtled sõpradega ja oled perega heades suhetes. See on toimetulemiseks kõige alus.
Suured rahvusvahelised kriisid on viimaste aastate, kuude ja nädalate peateemad sotsiaal- ja tervishoiuosakonnas. Aga kui rääkida osakonna tööst üldisemalt, siis mis sinna veel kuulub?
Meie laiem eesmärk on inimesi tervele ja aktiivsele elule suunata. Ideaalne oleks muidugi see, kui saaksime tegeleda oluliselt rohkem tegevustega, mis toetaksid seda, et meil kõigil oleks võimalikult palju tervena elatud aastaid, et me ei töötaks ennast surnuks, et vaimse tervisega oleks tipp-topp jne.
Tänasel päeval räägime pigem erinevatest tagajärgedest ja tegeleme nendega. Aga ma näen, et kõikides töölõikudes peame rohkem tähelepanu pöörama ennetusele ja tegema pikaajalisi plaane, kuidas tõsta inimeste teadlikkust sellest, kui oluline ikkagi on liikumine, vaimne tervis, tervislik toitumine ja puhkus. Meil on mitu aastat olnud kriisisituatsioon, millega on tulnud tegeleda, aga põhiasju ei saa isegi kriisisituatsioonis kõrvale heita.
Mida saaksime siis teha, et meil oleks rohkem tervena elatud aastaid?
Päris võluvitsa paraku ei ole. Olen aga seda meelt, et huvitegevus, huviharidus ja üleüldse hobid annavad väga suure toe tervislikeks eluviisideks. Kui sul on kirg millegi vastu peale töötamise, kui lähed oma muremõtetest eemale tänu hobidele ja muudele huvitegevustega, siis see pakub väga palju. Viimsis on huvitegevuseks ja hobidega tegelemiseks võimalusi, aga neid võiks rohkem olla.
Minu soov on tuua rohkem ka täiskasvanuid huviharidusse. Viimsis on muusikakool, kunstikool ja teaduskool ning õppimine ei pea lõppema siis, kui noor saab sellest koolist lõputunnistuse. Koolides võiks olla võimalus käia elukaare lõpuni ning teha tegevusi, milleks on soov ja võimekus. See ei tähenda, et kui alustad muusikaga, siis pead ainult sellega jätkama. Koole võiks ka vahetada, näiteks ühes etapis tegeled muusikaga, siis kunstiga, siis teadusega.
Sinu jutust tuleb välja, et pead väga tähtsaks töövälist kirge või hobi. Mis sinu enda huviala on?
Minu kirg on maakodu Järvamaal – Kanala talu. Oh, kus müttaks seal! Kui on puhkus, siis seal ma olen ja nii palju kui võimalik ka nädalavahetustel. Mulle meeldib see, et seal saan olla täpselt nii, nagu ma tahan.
Maal kasvab üle 70 roosi, mis jäid maha minu isast – neid ma ei saa hukka lasta. Nad pakuvad tegemisrõõmu. Kui sa roosi hooldad ja õied puhkevad, on tore tunne küll.
Meie perel on seal koer, kes elab minu emaga. Leidsime oma neljajalgse sõbra eelmise koroonalaine ajal Tartumaa metsast ja võtsime enda juurde. Temaga tegelemine on väga lõõgastav ja pakub palju rõõmu. Inimkond on tohutult võitnud, et on suutnud ära kodustada hundi. Tegelikult teevad kõik koduloomad tohutult rõõmu. Vaadake või seda, millise andumusega inimesed oma lemmikutest räägivad ja sotsiaalmeediasse pilte postitavad. Loomadega tegelemine on hea viis oma vaimset tervist hoida.
Ma olen ka väga suur Terry Prachetti fänn, mul on olemas kõik raamatud kettamaailma lugudest. Raamatud on suurepäraselt eesti keelde tõlgitud ning see sõnade mäng, mis seal käib, on vaimustav. Prachetti raamatud lubavad mõelda, et maailma ei maksa üleliia tõsiselt võtta. Olen seda meelt, et alati võiks olla elus midagi, mis natukene muigama paneb. Rasketes valdkondades puutume kokku väga keeruliste lugudega, seda tähtsam on aga huumorimeel, sest sa põled läbi, kui ise kõike läbi elad. Huumor aitab.
Tulles lõpetuseks tagasi Viimsi juurde, siis mis on sinu meelest siin juba hästi ning kas on midagi, mida kindlasti muuta sooviksid?
Ma olen väga rahul, et mul on suurepärane tiim, kes on oma tööle väga pühendunud. On väga hea meel, et Viimsis on loodud hoolekandekeskus, mis on orienteeritud sotsiaalsetele teenustele ning nende sisuarendusele. Käivitamisel on erivajadustega inimeste keskus koos päevahoiu, kaitstud töötamise keskuse ja intervallhoiuga.
Paremaks saab alati ning heaolu on midagi, mida pole kunagi liiga palju. Meie roll on inimene õigele teele aidata ehk et inimene saaks aru, mida ta ise enda heaks saab teha. Tahaksin, et teenused liiguksid selle poole, et kõik eakad ja erivajadustega inimesed saaksid võimalikult pikalt olla kodus. Väga oluline on kogukonna roll – et kogukond teaks, kes nende hulgas ja millist abi vajab, ning pakuks ka omapoolset tuge.
Kolleegid Katrinist
Vallavanem Illar Lemetti: Katrin on väga tore kolleeg, kes on suure empaatiavõimega, elurõõmus ja aktiivne. Ta on pikaajalise omavalitsustes, sh Viimsis töötamise kogemusega ja lisaks sotsiaalvaldkonnale tunneb väga hästi haridusvaldkonda. Katrin on meie meeskonda kiiresti sisse elanud, räägib aktiivselt kaasa erinevates küsimustes ja koordineerib praegu Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmist vallas.
Sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Tõnu Troon: Katrin koordineerib hoolekandevaldkonda ja meie koostöö on igapäevane. Suurimad väljakutsed on seni olnud energia hinnatõusu kompensatsiooni meetme koordineerimine Viimsi vallas ja täna väga aktuaalne Ukrainast Viimsisse saabunud inimestele toetuspaketi ja majutamisvõimaluste väljatöötamine.
Katrin on kolleegina samasugune nagu juhina: kaasav, arutlev, konkreetne ja heasüdamlik. Need on hoolekandevaldkonnas esmavajalikud oskused ja omadused. Ta toetab oma meeskonda ja kui abi vaja, siis paneb lahkesti ka ise oma õla alla. Katrin on varasemalt olnud seotud suuremas osas haridusvaldkonnaga, kuid esimeste kuude jooksul on endale selgeks teinud sotsiaalhoolekannet puudutavad teemad ja orienteerub nendes väga hästi.
Tal on väga hea argumenteerimisvõime, mis põhineb kaalutlusel ja analüüsil. Hakkaja eestvedaja, kelle visioon ja mõtted aitavad vallavalitsusel kindlasti inimeste heaolust lähtuvaid otsuseid teha.
Viimsi hoolekandekeskuse juht Lemme Palmet: Katrin on seotud Viimsi hoolekandekeskuse igapäevase tööga. Ta osaleb iganädalasel infokoosolekul ja mõtleb kaasa ning veab eest arendusprotsessi, mille eesmärk on ühelt poolt laiendada eakate päevakeskuste tegevust ning teiselt poolt luua juurde uusi hoolekandeteenuseid. Viimaste puhul on eriti oluliseks ja suureks projektiks erivajadustega inimeste keskuse loomine Viimsisse.
Katrin on aktiivne ja otsekohene inimene, ühtlasi on ta valmis sukelduma uude valdkonda ja omandama täiendavaid teadmisi, koostööpartnerina on ta eelkõige avatud ja konstruktiivne.
Tal on teadmisi kõrvalvaldkonnast ehk haridusest, kust saab tõmmata paralleeli ja tuua kogemusi hoolekandevaldkonda.
