See olnuks justkui eile, kui istusin üksinda lennukis, teadmata, mida oodata. Samas olin põnevil, mida tulevikul mulle pakkuda on. Nüüd, kirjutades möödunud viiest kuust vahetusõpilasena Portugalis Moitas, on palju mõtteid, mida jagada.

Olen tahtnud saada vahetusõpilaseks ajast, kui kuuendas klassis esimest korda selle võimaluse kohta kuulsin. Mäletan kahte vanemat YFU vahetusõpilast, kes tulid meile oma aastast rääkima. See oli hetk, mil otsustasin, et ka mina kavatsen kunagi elus midagi sellist kogeda. Teadsin, et olen vahetusaastal üksi, aga saan oma Indiana Jonesi seikluse ja täidan unistuse proovida midagi teistsugust.

Teel Portugali poole

Viis aastat hiljem, 11. klassi keskel, kirjutasin ASSE Eestile küsimusega, kas nad pakuvad vahetusprogramme Portugali. Toimus paar Zoomi koosolekut – intervjuu, kohtumised reeglite teemal jne ning augustis potsatas mu meiliboksi kiri, et mul on vastuvõtjapere. Olin nii põnevil ja õnnelik ning rääkisin sellest kõigile oma sõpradele. Vaid paar nädalat hiljem, 11. septembril kell neli hommikul, väsinud ja elevil, seisin lennujaamas koos parimate sõpradega, kes olid tulnud mind ära saatma ning andsid kaasa oma kallistused järgmiseks üheksaks kuuks.

Uurisin Moita kohta enne äralendu internetist. Võrreldes sellega, mida olin perega reisides mujal Portugalis näinud, on Moita pisut teistsugune. See on rohkem põllumaa ja maakoht. Umbes 70 000 elanikuga piirkonnas ei toimu palju, lähim kaubanduskeskus on kõrval linnas.

Elu võõral maal

Saabusin vahetusaastale septembri keskel. Väljas oli 35 kraad sooja ja tüdrukud käisid septembri lõpus veel kleitidega koolis. Pärast mõnusalt sooja sügist ei osanud ma oodata, et talv tuleb nii külm nagu see on olnud. Madalaim temperatuur, mida kraadiklaas talvekuudel näitas, oli –2°C, kuigi tavaliselt jäävad talvised temperatuurid siin 10 ja 16 plusskraadi vahele. Kuna olin harjunud sügiseste soojakraadidega, siis tundusid väikesed miinuspügalad mulle sama külmad kui Eesti talv, nii et lõpuks pidin isegi sooja jope soetama.

Elan suurepärases kuueliikmelises peres. Pereliikmed kohtlevad mind nagu oma ja nad on minu päris pere teises maailma otsas. Mul on hostema, hostisa, vanem vend ja kaks nooremat õde. Vaatame koos siinsete õdede ja vennaga saateid ja teeme nädalavahetustel koos vanematega süüa.

Koolielu Moitas

Nimesilt kooli seinal.

Õpin tavalises keskkoolis Escola Secundária da Moita, mis asub kodust viieminutilise autosõidu kaugusel. Koolis toimuv oli uus ja väga erinev, võrreldes seni kogetuga. Esimesel koolipäeval pisut isegi pelgasin. Ma ei tundnud kedagi ja eksisin ära, kuna kool oli suur. Inimesed eeldasid, et oskan portugali keelt – mul on portugali perekonnanimi, kuna isa on portugallane, nii et keegi ei saanud alguses aru, et olen vahetusõpilane. Arvati, et olen just kooli vahetanud. Aga üsna ruttu mõisteti olukorda, tekkisid sõbrad ja hakkasin end mugavalt tundma. Natuke keeruline oli sõpru leida ka seepärast, et ma alguses portugali keelt ei rääkinud. Sain küll aru, aga enda väljendamine oli raske. Kuna see on väga haruldane, et keegi siin inglise keelt räägib, siis on Google Translate olnud mu parim sõber.

Mul toimuvad koolis portugali keele, kehalise kasvatuse, politoloogia- ja majanduse tunnid. Algul oli ka matemaatika, aga kuna ma suurt aru ei saanud, läksin inglise keelele üle ning nüüd käin üheteistkümnenda klassiga inglise keele tundides.

Siinne koolisüsteem on Eestiga võrreldes väga erinev. Kui Eestis käib kõik läbi interneti, siis siin prindivad õpetajad ikka materjale ja raiskavad suurel hulgal paberit. Eelmisel aastal, kui oli palju Covidi juhtumeid ja koolid pidid tegutsema internetis, kestis see umbes kaks nädalat, kuna keegi ei teadnud, kuidas veebi kaudu asju ajada.

Muudest tegemistest

28. jaanuaril käisime klassireisil Lissabonis Belémis. Külastasime presidendimuuseumit, vankrimuuseumit ja parlamendihoonet. Muuseumikülastuste vahepeal lubasid õpetajad meil ringi jalutada ja omapäi lõunat süüa. Käisime ühes väga populaarses kondiitriäris ja sõime Pastéis de natasid – Portugali munakreemiga koogikesi. Kuna meil oli piisavalt aega, siis jalutasime natuke ringi ning tegin palju fotosid hoonetest – arhitektuur on siin lihtsalt imeline. Kuna mul oli fotoaparaat kaasas, siis anti mulle ka klassi fotograafi amet ning jäädvustasin kaaslastest palju pilte.

Liitusin kooli võrkpallivõistkonnaga, kellega paar kuud tagasi mängisime isegi turniiril. Lisaks võrkpallile osalen võõrustajaõdedega vahel gümnastikas ja korvpallitrennides. Olen paar korda sõpradega väljas käinud. Nad on mulle Moita ümbrust näidanud ja korra oleme kinos filmi vaadanud. Veetsin ka ühe nädalavahetuse oma ristivanemate juures Caxiases, teisel pool Tejo jõge.

Igal kuul kohtun teiste vahetusõpilastega Portugalis. Peale minu on siin üks tüdruk Eestist ja üks tüdruk Itaaliast. Tean, et on ka USA ja Saksamaa õpilasi, aga pole nendega veel kohtunud. Koos olla on tore, sest näeme, kuidas meie keeleoskus on arenenud ja saame üksteisega rääkida nii oma muredest kui ka rõõmudest.

Klassireisil tegi Eva palju fotosid oma kaaslastest.

Elu muutev kogemus

Olen viimase viie kuu jooksul kindlasti tundnud koduigatsust, eriti jõulude ajal, aga mul on siin suurepärased sõbrad ja perekond ning tean, et lõpuks lähen tagasi koju. Minu ülesanne on praegu nautida aastat välismaal.

Viis kuud kodusest mugavusest eemal ja üksi elamine täiesti teises keskkonnas on mulle palju õpetanud. Olen kasvanud ja minu vaatenurk on muutunud viisil, mida ma poleks osanud ette kujutada. Neli kuud enne vahetusaasta lõppu võin juba öelda, et olen iseseisev, hindan rohkem oma perekonda ja sõpru, olen avatud uutele ideedele ja olen enesekindlam. Seiklus on tõestanud, et kõik on võimalik ja saan kõigega hakkama. See on olnud mu elu parim aeg ja jään alati mäletama, kuidas valik minna kodunt kaugemale ja avastada, mida maailm on minu jaoks varunud, muutis mu elu. See kogemus jääb alati kalliks.

Eva Santos Duarte, Viimsi noor

Avafoto on tehtud koos sõpradega lennujaamas. Eva hoiab käes Portugali lippu.

Fotod: erakogu