Kui juba õpetaja mängib õpilastega pärast tunde pinksi, siis mingi iva peab seal olema. Viimsi gümnaasiumis lõppevad tunnid kell 16, paljud lähevad koju, mõned trenni, aga osad jäävad pärast väsitavaid tunde lauatennist mängima.

Põhjuseid on mitmeid: kellelgi on trenn, millel on lihtsalt imeline ajavahemik, kus ei ole võimalik koju jõuda, teisel tuleb ema hiljem järele. Aga mis saab siis, kui polegi otsest põhjust, vaid lihtsalt meeldib mängida? Kas tõesti on õpilasi, kes vabatahtlikult jäävad pärast tunde kooli lauatennist mängima ja mitte ainult pooleks ega täistunniks, vaid lausa kaheks või kolmeks? Uurisin paari õpilase käest, mis toimub.

Esmaspäeval pärast tunde  oli taaskord juba kamp inimesi kogunenud aatriumisse, sealt näppasin mõne mängija enda juurde ja küsisin, mis mänguseis on. „Palju,” vastas poiss. „Aga kauaks te täna siia kavatsete jääda?” „Ei oska öelda, sest kui mängid, siis ajataju kaob nagu ära, võib-olla on see seotud ka asukohaga, kus mängime.”
Paljud uued G1 õpilased on tulnud Viimsi koolist ja nii siin kui ka seal on olemas tuntud lauatenniseala. Aga kui poistelt küsida, kas mänguhasart tekkis juba seal, vastasid nad, et ei. „Miks te seal nii palju ei mänginud, kui pinks nii väga meeldib?” „Väiksed olid suured segajad, siin aga algklasse pole ja meile meeldib ka see olemine ja tunne, mis siin mängides tekib.”

Kui küsisin poiste käest, kui neil oleks kodus pinksilaud, kas nad siis ikkagi mängiksid siin koolis, vastasid nad jah. Põhjus selleks on lihtne: avar ruum, kuhu mahub ka publik ära. „Päris üksi te siin majas aga ka pole, kas siis G3, kellele samuti meeldib mängida, teid ei sega?” „Ei ütleks nii, kuna nad on palju mõistlikumad ja ootavad oma korda ning nad mängivad ainult tundide vahel. Pärast kooli neid aga pole.”

Kõige kauem, kuni poisid lauatennist on mänginud, on kella 19-ni. Tuletan veelkord meelde, et tunnid lõpevad kell 16. „Kellega sulle siit kõige rohkem mängida meeldib?” „Hansuga ilmselt, teda tahan ka kõige rohkem võita!” Teine vastas, et „ilmselgelt kõigiga, kes minust paremad on, kuna neid võites on rahuldustunne suurem, aga vahva on ka mängida meie vene keele õpetaja Nikolaiga.“ Poisid kutsuvad teda Nikiks ja ütlevad, et kui temaga mängida, siis ununeb õpetaja ees õpilase staatus ning on tunne, nagu veedaks aega enda sõbraga.

Poiste silmad lõid särama, kui küsisin, mida nad arvaksid pinksiturniirist. „Kas te osaleksite sellisel võistlusel?” „Jaa, muidugi, ikka tahaksime, et selline asi tuleks,” arvasid poisid.
Osalejaid oleks nende hinnangul vähemalt 20. 

Siit moraal teistele koolidele – kui soovite, et õpilased tahaksid olla koolis, õppida koolis ja jääda isegi pärast tunde veel kooli, siis hankige endale pinksilaud ja suur avar ruum, kuhu see ära mahutada. Poisid plaanivad ka lähitulevikus mängimisega jätkata, kuna see pakub neile lihtsalt nii suurt rõõmu ja vabadust.