Viimsi valla aukodaniku president Lennart Meri preemia anti esmakordselt välja 2014. aastal, et väärtustada tema vaimset pärandit. Tänavu pälvis preemia 24-aaastane Hannes Hugo Urbla, kellele anti see üle Lennart Meri sünniaastapäeval, 29. märtsil.
Hannes, räägi palun lühidalt oma haridustee valikute kujunemisest.
Olen lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi (GAG). Edasi läksin õppima Tartu ülikooli ning magistriõpe on hetkeseseisuga plaanis teha Göteborgi ülikoolis. See oleks huvitav jada, sest kõik need koolid on asutatud ühe mehe, Gustav Adolfi poolt. GAG-ist sain väga tugeva baashariduse, aga ma ei olnud koolis just kõige tublim õpilane – mulle oli väga oluline ka sotsiaalne suhtlemine. Õppeainetest meeldis mulle väga ajalugu ning suuresti tänu isa soovitusele läksingi ülikooli just seda õppima. Lapsepõlvest on meeles, et isa luges unejutuks alati midagi ajalooga seonduvat, seega huvi ajaloo vastu on mul kogu aeg olnud. GAG-is olid mu ajalooõpetajateks Jaak Juske ja Ott Väli, kaks suurepärase jutu ja kõrge lennuga meest. Isa ja õpetajad on mind eriala valikul kõige rohkem mõjutanud.
Ülikoolis leidsin selle osa ajaloost, mis mind ennast kõige rohkem huvitab. Esimese hooga oli ajaloo kontseptsioonist natukene raske kinni haarata, aga ühel hetkel tabasin ära vaatenurga, kuidas saaksin seda käsitleda. Kõige rohkem huvitab mind uusim ajalugu ehk periood, mis hõlmab 20. sajandit.
Praktika on Sul päris kirev olnud?
Esimene tõsisem praktika oli mul kuu aega riigikogus ning mingil määral mõjutas see aeg mind valima suunda, kuhu olen tänaseks liikunud.
Isikliku arengu seisukohalt pean päris tähtsaks Erasmuse programmi raames toimunud vahetussemestrit Prantsusmaal Bordeaux’ linnas. See kogemus andis julguse uusi asju proovida. Ma ei osanud enne Prantsusmaale minekut peale mõne viisakusväljendi, nagu „tere hommikust“ või „head isu“ sõnagi prantsuse keelt. Õppisin kohapeal ja kartma ei löönud. GAG-is õppisin lisaks inglise ja vene keelele gümnaasiumis rootsi keelt ning Juta-Tiia Mägi, kes oli ühtlasi meie klassijuhataja, suutis kolme aastaga teha keele nii selgeks, et Rootsis niisama suheldes hätta ei jää.
Töötad praegu kaitseministeeriumis. Kuidas sinna jõudsid?
Vahepeal käisin kaitseväes, Kuperjanovi pataljonis. Teenisin rühmaülema ametikohal ja mulle hakkas kogu kaitsevaldkonna teema meeldima. Tänaseni olen Eesti Reservohvitseride Kogus. Minu jaoks sai selgeks, et kaks suunda või spetsialiseerumist mu elus saavad olema lähiajalugu ja riigikaitse ning edasi liikusingi praktikale kaitseministeeriumisse, kus olin 12. klassis ka töövarjuks käinud. Nüüd juba töötan samas ministeeriumis. Julgen öelda, et Eesti riigikaitse toimib nii hästi, et oleme sellega heas mõttes ära harjunud ega pane seda võib-olla tähelegi. Meil pole nii palju tanke ja hävitajaid, aga on hea koostöö välisvägedega.
Tulles Viimsi valla poolt välja antud preemia juurde, siis mida Lennart Meri Sinu jaoks tähendab?
Lennart Meri eksisteerib meie kõikide teadvuses. Minu juhendaja ülikoolis, Kaarel Piirimäe on olnud kunagi tema isiklik nõunik ja tema muljeid Merist on olnud alati põnev kuulata. Jaak Jõerüüt on öelnud Lennart Meri kohta väga ilusti: „Selge on, et tema tegude kohale jääb püsima eriline sära, mis ei tule kooliraamatutest ega tuupimisest, headest nõuandjatest ega õpetajatest, vaid ainult inimesest enesest.” Noorena meeldisid mulle ta riukalikumad tsitaadid, aga praegu hakkab ema kingitud Meri tsitaatide raamatust silma pigem: „Demokraatlik korraldus on nagu puu, mis kasvab pidevalt, kuid nähtamatult päevast päeva.“ See tsitaat paneb mind mõtlema, et võiksime oma vabadust ja Eesti edu väärtustada rohkem ja tihedamini, kui ainult 24. veebruaril ja 20. augustil.
Lennart Meri preemia tõi sulle uurimistöö „Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted aastatel 1990–1994“. Räägi sellest pisut lähemalt.
Rahvusvahelised suhted on mulle alati huvi pakkunud ning 1990ndatel olid Ameerika Ühendriigid väga domineerival positsioonil. Tänu Kaarel Piirimäe utsitamisele sain praktikale välisministeeriumi arhiivi, mis avas tee uurimistöö allikateni. Seal sujus kõik väga ladusalt. Tõeliselt kahju, et mul ei ole olnud võimalust neil teemadel rääkida Lennart Meri endaga. Vene vägede lahkumine on tema ja teiste selle aja poliitiliste suurkujude teene Eestile. Meri on Eesti välispoliitika taastaja. Rääkides selle perioodi Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetest, võib julgelt öelda, et ilma Clintoni surveta Jeltsinile poleks olnud Meri ja Jeltsini kohtumist ning tollel hetkel ka vägede väljaviimist. Meri pärand on tohutu, sest ta oli nii suurte mõtete algataja kui ka oluliste protsesside lõpuleviija.
Millised on Sinu tulevikuplaanid?
Kavatsen end siduda ajaloo ja riigikaitsega ning tulevikus tahan kindlasti edasi uurida lähiajaloo Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhteid. Sealt edasi pakuks mulle suurt huvi koduloo uurimine. Eestis on väga palju inimesi, kes uurivad oma vanavanemate ajalugu, näiteks tuulates kihelkonna kirikuraamatudes. Ka minu isa tegeleb sellega.
Kaitseministeeriumis töötades pakub mulle aga suurt rahuldust riigikaitse valdkonnas tegutsemine. Olen erakordselt õnnelik, et sain mingil hetkel aru, mis mulle huvi pakub, ja olen tänulik inimestele, kes mind sellele teele on suunanud.Isiklikus plaanis tahan natuke maailmas ja ka Eestis heas mõttes ringi tuuseldada, enne kui kuhugi juured alla ajan. Minu lapsepõlv möödus suuresti Merivälja – Miiduranna – Haabneeme kandis ning see on suurepärane koht, kus kunagi endale pere luua.
Avafoto autor: Ott Kangur
