Lõppenud aasta oli igas mõttes muutlik. See sundis ka meid, noori, koju jääma ning tõmbas eemale sõpradest, trennidest ja huviringidest. Mismoodi õpilased sellega kohanesid ning kuidas vaimselt olukorraga toime tulid, sellest alljärgnevalt.
Õpilaste kogemused seoses distantsõppega on erinevad. Näiteks üks Viimsi gümnaasiumi 10. klassi õpilane tõi välja, et tema jaoks oli kevadel 9. klassi lõpus keeruline valmistuda aastalõputöödeks, mida kool eksamite asemel tegi. Samuti rääkis ta, et talle on väga tähtis suhtlus teiste inimestega, mis isolatsiooni tõttu suuresti kadus. 11. klassi õpilane Robin aga tundis küll puudust oma klassist ja õpetajatest, kuid leidis, et kodus olemine aitas kaasa motivatsiooni hoidmisele, kuna sai kohe alustada tegevusega, mille jaoks motivatsioon tekkis. 12. klassi õpilane Loreley ütles, et alguses talle kaugõpe meeldis, kuna kooliskäimine oli tekitanud palju liigset stressi, kuid teist korda distantsil olles kasvas igatsus inimeste ja sõprade vastu ikkagi suuremaks.
Piirid kooli ja kodu vahel kadusid
Märtsis, esimest korda distantsõppel, olin minagi elevil. See tundus nagu väikest viisi vaheaeg – lõpuks sai kodus olla ja hommikuti kauem magada. Kaks nädalat venis aga kuupikkuseks, siis kaheks kuuks ja juba oli mai ukse ees. Sain kolme kuuga aru, et nii ma enam edasi minna ei jaksa. Minu jaoks oli alati jooksnud väga selge piir koolielu ja eraelu vahel, kuid distantsõppega see piir kadus.
Kogesin koju sunnituna ka kõige keerulisemat kaugõppe tagajärge: kodused suhted kadusid. Enam polnud hetke, kus sa pidid koju minema – normaalne oli teha interneti vahendusel kohtumisi ükskõik mis kellaajal. Mu ema istus kodukontoris kella kaheksani (vahel ka kauem) arvuti taga koosolekutel, pärast seda oli aeg magama minna. Ainus hetk emaga rääkimiseks oli minu vahetundides, mis kattusid harva tema tööpausidega. Vahelduva eduga saime siiski räägitud oma vabal ajal, mida leidus rohkem pärast esimesi nädalaid.
Piiratud võimalused klassikaaslaste ja sõpradega suhtlemisel tekitavad tegelikult paljudele probleeme, sest kui suhtlus toimub ainult veebiportaalide kaudu, jäävad tunded ja emotsioonid tuimaks. Kõik õpilased, kellega sel teemal vestlesin, vastasid, et enim igatsevad nad just inimesi koolist; õpikeskkonda, kus kõik teevad ja õpivad; energiat, mida saab vaid teistelt õpilastelt.
Kui on mure, otsi abi
Samas on distantsõpe ja väiksemad suhtlemisvõimalused uus reaalsus ning sellega tuleb hakkama saada. Kui see tundub üksinda võimatu, siis peaks abi küsima.
Ott Oja, Tallinna Ülikooli kooliarenduse konsultant ja Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise üks algatajatest, arvab, et kõige mõistlikum on otsida abi sõpradelt või perelt. Kui seda võimalust pole, võib pöörduda ka usaldusväärse õpetaja või mentori juurde. Kõige parem oleks Oja hinnangul aga minna koolipsühholoogi jutule, samas kõikides koolides sellist spetsialisti pole. Õnneks on võimalik saada head nõu ka internetist, näiteks Peaasi.ee nõustamiskeskusest või Lasteabi.ee, kes pakuvad noortele tuge. Oja kinnitusel peab enda vaimse tervise hoidmiseks tegema valikuid, mis aitavad püsida positiivsena. „Positiivsete suhete ja mõtete jaoks peab pingutama. Kõike ei saa üksi teha, seepärast on ühed kõige suuremad tegurid meie vaimses tervises just inimesed meie ümber,” selgitab ta.
Uus klubi NOVATEK
Kui noor teab, et tal on koht, kuhu oma murega pöörduda, on kindlam tunne. Alates novembrist on Viimsi gümnaasiumi noortel lisaks ülalnimetatule selleks veel üks suurepärane võimalus. Nimelt tegutseb koolis uus klubi NOVATEK, mis keskendub hea olemise ja motivatsiooni turgutamisele. Klubi pakub õpilastele erinevaid tegevusi selleks puhuks, kui tekib vajadus liigsest stressist lõõgastuda.
NOVATEK sai alguse õpilase Matilde Sigijane ja õpetaja Rain Jäägeri stressiteemalisest mõttekäigust. Mõlemad soovisid toetada noori, kellel on keerulisem vaimselt hakkama saada. Nende peamine eesmärk on tekitada õpilastele toetav keskkond. ,,Me ei tegele vaimse tervise probleemide lahendamisega, vaid seisame vaimse seisundi tervislikult hoidmise eest,“ kirjeldab Matilde klubi tegevust.
Üks klubi juhendaja Lemme Randma kinnitab, et me vajame üksteise energiat, aga ekraani vahendusel saab seda paratamatult vähe. „Jah, veidi aitab see, kui kõik on ekraanil oma piltidega, et teised vähemalt näevad veidi emotsioone ja miimikat ning kuulevad häält, kuid me vajame ka energeetilist suhtlemist, lähedust ja lihtsalt kohtumisi – seda on distantsil vähe,“ sõnab ta.
Kuigi klubi alustas tegemistega alles novembris, on õpilaste jaoks juba palju tehtud. Esimeseks tegevuseks anti valik, kas vaadata jõulufilmi, minna jalutama, pildistada või ühineda veebitoaga, kus sai oma probleemidest rääkida ja mured hingelt ära saada. Selline võimalus pakub kõikidele õpilastele teha midagi meelepärast. ,,Kuna NOVATEK tegeleb õpilaste loodud ning eeskätt õpilastele mõeldud projektidega, siis loodetavasti saab sellest klubist samasugune avatud ja vaba õhkkonnaga tugipunkt, nagu mu sõbrad minu jaoks on,” loodab 12. klassi õpilane ja NOVATEKi klubi liige Karolina Johanna Freiberg.
On imetlusväärne, et õpilased ja õpetajad hoolivad üksteisest sellisel keerulisel ajal ning leiavad uusi viise, kuidas olla positiivsemad ja kokkuhoidvamad.
